Lugesin eelmisel päeval artiklit, mis pani mind mõtlema. See jutustas eakast mehest, kes toodi pärast naise surma hooldekodusse. Kui töötaja ta uude tuppa viis ja julgustas, öeldes, kui hea see tuba on, ütles vanamees: “Mulle väga meeldib see tuba.” Töötaja küsis temalt: “Kuidas see teile meeldida saab, kui te pole seal veel käinud?” Mille peale vanamees vastas: “Aga ma olen juba otsustanud, et ta meeldib mulle.”
Mõtlesin, kui väga meil kui usklikel puudub see lihtne õige suhtumine ja kuidas me alahindame oma otsuste tähtsust. Lõppude lõpuks määravad meie otsused, kui rõõmsad ja rahulolevad me oma elus olla saame.
Kui sageli oleme näinud inimesi, kes on samas olukorras, kuid nende suhtumine sellesse on täiesti erinev. Mäletan, kui kaks õde meie kogudusest lahkusid Iisraeli. Mõne aja pärast kohtusime nendega. Üks neist ütles, et on väga õnnelik, et talle meeldib Iisraelis kõik ja teine, tema enda õde, oli kogu aeg rahulolematu ja kahetses, et Ukrainast lahkus. Jälgin ka inimesi, kes on nüüdseks Ukrainast Saksamaale saabunud ja ma näen, et ühed leiavad alati põhjuse selleks, et olla õnnelikud, samas kui teised, mulle tundub, leiavad põhjuse selleks, et olla õnnetud. Inimesed samades tingimustes. Aga üks on Jumalale tänulik ja õnnelik, teine aga nuriseb ja on kogu aeg õnnetu.
Kohtusin selliste inimestega, kes on pidevalt mingis lootusetuses ja tunnevad end pidevalt halvasti. Ja pärast nendega suhtlemist tundub teile, et peate minema ja end ära uputama. Veelgi enam, inimesed elavad selles olekus aastaid – nad nurisevad aastaid ja aastaid neile ei meeldi mitte midagi.
Selgub, et meie kui usklike õnn ja rahulolu ei sõltu alati välistest asjaoludest. Peame mõistma, et tõelise õnne allikas peitub meis endis. Meie elus on asju, mida me saame muuta ja on asju, mida me muuta ei saa. Ja meie otsustame, kas olla õnnelik või mitte. Pühakiri ütleb:
„Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on. Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia. Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.” (1. Timoteosele 6:6-8).
Lugedes Pühakirja õnnistust: „Issand [sinu Jumal] teeb sinust pea, mitte saba” (5. Moosese 28:13), mõtlesin filmile „Saba liputab koera” ja mõtlesin, kuidas meie otsused ja tahe võib mõjutada meie tundeid. Hea näide on see, kui noored armuvad. Nendega vesteldes tundub, et nad on lummatud ja neile tundub, et teie, mentorid, olete nende vaenlased. Kuid olen näinud, et mõned noored teevad õigeid otsuseid, usaldades Jumalat ja juhendajaid, siis ka nende tunded on muutunud.
Me ei pea laskma end oma tunnetest juhtida. Paljud asjad meie elus sõltuvad meist endist: kas järgime oma tundeid, mis meid millegi heani ei vii või ei tee seda. Aga selleks on vaja teatud koolitust, kui “meeled kogemuste varal harjuvad.” (Heebrealastele 5:14), kui tegeleme oma tunnetega ega lase mõnel neist end lihtsalt valitseda. Mõnede tunnetega pole isegi mõtet võidelda, sest võitlus nendega tõmbab meid nende jumalakartmatute tunnete poole, mis hävitavad meie usu ja positiivse suhtumise.
Arvan, et otsus olla õnnelik mängib väga olulist rolli, eriti nendes oludes, mida muuta ei saa. Seetõttu tuleks ka keerulistes olukordades alati otsida midagi positiivset. Ja on üks väga hea asi, mis meid selles aitab. See on tänulikkus. Kui olin noor usklik, lugesin uuesti palju Derek Prince’i raamatuid ja mäletan, kui sageli ta rõhutas tänulikkust Jumalale. Kui tõused hommikul üles ja hakkad Jumalat tänama, muutub su tuju ja ellusuhtumine, kõik avaldub sulle erinevates värvides. Just tänulikkus tekitab sisemist rahulolu. Ja “rahulolu” seisund on suurepärane saavutus.
Autor — Rodion Samoylovich, Messiaanliku kogukonna rabi, Köln, Saksamaa / ShomerTV
Allikas: https://ieshua.org/lyudi-v-odinakovyh-obstoyatelstvah-pochemu-odin-schastliv-a-drugoj-neschasten.htm
“Õnnelik naine – õnnelik elu” Ja muud eksitavad nõuanded noortele meestele
Kuidas tulla toime oma abikaasa pideva patustamisega? Vastused õnnetu naise küsimusele.
Hanuka teine õhtu: valgustades pimedust
Teine küünal põleb!
“Me oleme elus, mis tähendab, et keegi teine on surnud.” Ühe Mariupoli elaniku lugu
“Koju naastes proovisin seda maha pesta, kuid ei suutnud. Tahtsin surra …” Pornonäitleja rääkis, kuidas üks sõna ta mülkast välja tõmbas
Benny Hinn: Kolm naist, kes olid “Jumalaga üks”
On olemas üks vaimu vili, mis peab kaasnema tervenemise anniga ja see on pikk meel
Üks Venezuelast pärit kristlane rääkis, kuidas ta pärast palvet hingamisprobleemidest paranes
Professor: Kuningas Hiskija pealdised on üks “kõigi aegade tähtsamaid arheoloogilisi avastusi Iisraelis”