Iosif Rabinovitš: Ärge häbenege ristilöödud Jeesust! Jumal päästab Siionis

I. Rabinovitši kõne 19. aprillil 1891 Suure Reede päeval Chişinău „Petlemma” palvemajas.

Sest Sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus. (Psalmid 69: 8).

ja Tema ette põlvili heites teotasid Teda: „Tervist, juutide kuningas!”(Matt. 27:29).

Armsad Iisraeli lapsed!

Kiitkem üheskoos Iisraeli igavest Jumalat, kes muudab ajastut, ja palvetagem tänupalvet Tema poole, kes oma headusega pani paika aegade muutuse. Mitu sajandit veetsid juudid ülestõusmispühadele eelnenud nädala suures ärevuses, kartes provotseerida enda vastu sõna või teoga mõnda kristlast, kes oli sel ajal eriti nördinud, kuna juutide esivanemad reetsid ülestõusmispühade eelõhtul Jeesuse Kristuse pühas Jeruusalemma linnas. Nuhtlus ja ristilöömine.

Selle kristlaste viha tõttu valati paljude juutide verd ja pole üllatav, et juudid omakorda ilmutasid oma pahameelt selle nädala lähenemise üle, isegi ainult meenutades kogu verist lugu Naatsareti Jeesusest, keda kogu kristlik maailm peab Messiaks.

Elava Jumala Poeg.

Juutidele oli valus mõelda, et sellest loost on saanud peaaegu kogu maailma, kõigi rahvaste igavene omand; ja seega oli see tähtis nädal mõlemale poolele võrdselt raske.

Kuid tänu Jumalale on meil, Iisraeli lastel, au koguneda meie pühakotta sel Suurel Reedel. Päeval, mis tuletab meelde Jeesuse ristisurma ja saame koos kõigi tõeliste kristlastega Tema Püha Nime kaudu uurida Vana ja Uue Testamendi raamatutest seda igavest jumalikku draamat, seda kohutavat ja süütut surma, mille Maailma Päästja armastuse ja alandlikkusega vastu võttis.

Jah, tõde!

Meie tänulikkus on lõpmatu Taevase Isa ees, kes annab meile kõigile, juudidele ja teistele inimestele, just viimastel sajanditel võimaluse koos inimmõistuse kiire arengu, teaduse ja kunsti täieliku õitsenguga tunnetada ja näha teotatud ja ristilöödud Jeesuses seda, mida Jumal Temas nägi.

Õiglane ja vaga vanem Siimeon, nähes Teda beebina ema Maarja rinna najal, tundis Temas ära Jumala poolt kõigi rahvaste jaoks ettevalmistatud pääste, paganate valguse ja Iisraeli au valguse (Luuka 2: 25,32).

Mida nägid õigemeelse Siimeoni vanad silmad Püha Vaimu väel – seda ei näinud uhked juudid ega asjatundmatud ja julged roomlased.

Juudi rahva esindajal, ülempreestril Kaifasel oli lihtne otsustada Jeesus tappa, öeldes: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.” (Johannese 11:50).

Talle ei mahtunud pähe, et see sama Jeesus on ainus inimene, kes peaks olema mitte ainult juudi rahva, vaid ka kogu maailma inimeste pattude lunastaja, nagu prohvet ennustas: “Ja Ta kandis ära paljude pattu.” Samuti ei olnud paganate esindajal, Jeruusalemma prokonsulil Pilaatusel raske Jeesust mõnitada ja Teda juutide kätte anda sõnadega: „Vaata, inimene” (19: 5).

Ta ei suutnud aktsepteerida mõtet, et alles siis saavad inimestest inimesed selle kontseptsiooni tegelikus tähenduses, kui Jeesuse-inimese-Jumala kuju on pidevalt nende silme all ja kui nad astuvad kindlalt Tema teele.

Alles hilisematel aegadel süvenesid paganlikud neofüüdid (katoliku kirikus ja õigeusu kirikus vastristitu -toim.) rohkem nende sõnade : „Vaata inimest!“ mida lausus nende iidne esindaja – Pilaatus – tähendusse. Koos sellega hakkasid paljud Iisraeli lastest kuulma sõnu: “Meie jaoks on parem, kui üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.”

Sel päeval, mis tuletab meile meelde kannatusi ja surma, mille Jeesus Kristus enda peale võttis, olles väärinud juutide ja paganate patte, peame ühinema kõigi inimestega, kes usuvad siiralt, et Jumala Poja Jeesuse kallis ja püha veri puhastab meid, kõiki patuseid, juute ja paganaid ning põlvitavad, et paluda Isa-Issit: et Ta üha enam avaks meie silmi, et me näeksime Jeesuses Kristuses seda päästet, mille Ta on kõigi rahvaste jaoks ette valmistanud, seda lepitust, mis puhastab iga uskliku pattudest; nii et Ta valas meie peale kogu oma Püha Vaimu ja pani meid, juute ja paganaid, mõistma, et Jeesus Kristus ei tulnud maailma inimese kujul selleks, et külvata inimeste vahel ebakõlasid ja viha; ja osates ära tunda ka apostel Pauluse pühi sõnu: „Sest Tema on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu,” (Ef 2:14); et Ta aitaks meil kõigil maha raputada vana inimene oma pattude ja surmaga ning tõelise usu läbi Jeesusesse saada täiesti uueks inimeseks, kelle kohta Püha Vaim Pilaatuse huulte kaudu ütles: “Vaata, inimene!”

Imestuse ja aukartusega peatume pühade evangelistide: Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese sügava ja piiritu usu ees Jeesusesse Kristusesse, kui Messiasse – Juudi kuningasse Taaveti Pojasse. Tuleb meeles pidada, et kõik neli evangeeliumi on kirjutatud esimesel sajandil pärast Jeesuse sündi, maapealset elu, surma ja Päästja ülestõusmist.

Surm ja ülestõusmine.

See oli aeg, kui sotsiaalsetes kõrgkihtides suhtuti põlglikult nelja raamatusse, mis sisaldasid lugu ristilöödud juudist Jeesusest; kui kõiki, kes julgesid avalikult kuulutada oma usku Jeesusesse, elava Jumala Pojasse, kes surnuist üles tõusis ja Jaakobi koja üle igavese kuningana taevasse tõusis, peeti hulluks ja pilgati.

Tundub, et sellistes tingimustes oleksid evangelistid pidanud rohkem tegelema tähendamissõnade ja õpetustega, mis tähistasid Messia elu enne Tema juutidele üleandmist, ja vahepeal näeme, et nad pööravad rohkem tähelepanu Tema kannatustele ning püüavad säilitada järeltulijate jaoks selle üksikasjaliku kirjelduse.

Jutustades häbist, mis Talle enne ristilöömist ja ristile naelutamise ajal langes.

Kui hetkeks tunnistame talmudistide arvamuse kindlust, et evangelistid olid tavalised petised, kes püüdsid erinevate väljamõeldistega masse mõjutada ja enda poolele võita, siis tekib küsimus: miks nad üldse ei vaikinud Jeesuse häbiväärse surma teemal ega eelistanud uhkeldada sõnumitega vaprusest ja tema kangelaslikust surmast?

Ilmselgelt oli evangelistide eesmärk hoopis teine. Nad ei liialdanud, kirjeldades Jeesuse kannatusi, et pisarad silma ja kaastunnet südamesse tuua. Nad ei valanud kurbust Nutulauludes, nagu tegi seda prohvet Jeremija Jeruusalemma templi hävitamise ajal.

Me ei kuule nende oigamist ega ohkamist Päästja surma üle, sest nad olid hästi teadlikud Tema soovist, et nad ei nutaks Tema pärast (Luuka 23:28). Ei, nad kirjutasid oma evangeeliumid Jeesuse alandamisest ja kannatustest jumaliku, üleva, taevase naeratusega näol, selle naeratusega, mille kohta psalm ütleb: “See, kes elab taevas, naerab” (Ps 2: 4), nii et teadmatus, rämps ja inimeste pimedus ilmneks selgemini; nii et inimesed tunneksid, et nende jõud ja tahe ei tähenda midagi; et Jumala tahet täidetakse nende jaoks alateadlikult; et nad on ainult vahendid Tema kätes ja et täites Tema poolt ettemääratut usuvad nad, et ajavad ainult oma asju.

Rääkides meile üksikasjalikult, kuidas Jeesust naeruvääristati ja häbistati, annavad evangelistid meile väga selge ettekujutuse suurest tööst, mida Jumalal oli hea meel nende enesekindlate halvustajate kaudu teha.

Lugedes nüüd, pärast 1800 aastat häbi, mis Päästja pärandusse läks, pöördute tahes-tahtmata praeguse XIX sajandi poegade poole küsimusega: kes said varem aru Naatsareti Jeesuse suurest missioonist? Kas tuhanded juudid, variserid ja kirjatundjad, saduserid ja Rooma sõdurid, kes Teda pilkasid ja hüüdsid: “Lööge Ta risti!”, või need vähesed lihtsad kalurid, kes tõesti uskusid Jeesusesse, et Ta on Elava Jumala Poeg, maailma Päästja ja Taaveti Igavene Poeg – juutide kuningas?

Kas Tema pead häbiga katnud okaskroonist pole saanud kõigi maailma kroonidest kõrgeim?

Kas pole Tema halvustajate pilkav põlvitamine muutunud miljonite inimeste ühiseks põlvitamiseks ja aukartuseks?

Samuti on aeg veenduda, et Kristuse vaenlaste pilkavad sõnad “Tere, juutide kuningas” võivad peagi täituda, sest juudid võivad ikka veel tõusta ja saada Jumala tahte kohaselt elavaks rahvaks, nagu teisedki rahvad, uskudes oma rahva ja kõigi rahvaste Messiassse Jeesusesse Naatsaretlasse – juutide kuningasse.

Milline soe ja tugev usk, milline elav ja võimas lootus oleks pidanud täitma evangelistide südame jälgides kõiki kannatusi ja solvanguid, mida Messias kannatas Tema kaasaegsetelt?

Kust kohast võtsid Kristuse jüngrid nii kindla usu ja sügava veendumuse, et teotatud ja ristilöödud Jeesus on tõesti maailma Issand ja Kuningas?

Ma ei räägi isegi sellest, kuidas mõne lihtsa jumalakartliku juudi lootus täitus, vaid küsin, kust see lootus tuli?

Asjata otsiksime vastust ajaloolistest ja teaduslikest andmetest. Selle probleemi lahendab meie jaoks evangelist püha Luukas (24: 25–40), kes jutustab, et surnuist üles tõusnud Jeesus nimetas kahte oma jüngrit mõttetuks, kuna nad ei saanud „kõigi prohvetite Pühakirjast” aru, et “Seda ennustati Tema kohta” ja et “Kristus pidi enne oma au sisse astumist kannatama”.

Niisiis, püha Pühakiri on nende usu allikas!

Nende jumalikult inspireeritud raamatute pidev uurimine avas nende silmad ja aitas neil näha kõigis Kristuse kannatustes Tema lõpmatut ja kustumatut hiilgust. Need raamatud, mille kohta Jeesus ütles, et ükski rida neist “ei kao”, andsid neile usu, mis on võitnud ja võidab kogu maailma.

Armsad vennad!

Usun kindlalt, et ka teie olete võimeline õppima äsja loetud 69ndast psalmist, mille Päästja kahtlemata oma jüngritele ette luges, veendumusest, et mõnitatud ja ristilöödud Jeesus on Kristus, juutide ülistatud kuningas, kes istub oma Isa paremal käel, kuni kõik Taevas ja maal alistuvad Temale ning ühinevad Tema kaudu Tema Isaga. Paluge seda meie Taevaselt Isalt!

Allikas: https://ieshua.org/iosif-rabinovich-ne-stydites-raspyatym-iisusom-bog-spasyot-sion.htm