Ärge ärritage oma lapsi vihale…
Novembris 1919 kirjutas Franz Kafka oma isale Hermannile kirja, milles selgitas, miks ta teda kardab. Kirja lõpus võrdleb ta nende isa ja lapse vahelist suhet võitlusega “parasiitide vahel, kes … imevad teie verd, et end elus hoida”. Võib-olla on teil sellise parasiitide võitluse kohta oma isiklik kogemus.
Pigem pakub Efeslastele 6:1–4 nägemust lunastatud ja sümbiootilisest suhtest isa ja lapse vahel, mille teeb võimalikuks evangeelium. Olles ise värske isa, võlus mind see Kristuse-keskne isade kujutamine ja ammutasin sellest lõigust isaduse miniteoloogia.
Lihtsamalt öeldes kutsub Paulus üles, et isa oleks Jumala auks täielikult ja sihikindlalt oma laste ellu kaasatud.
Isa kaasamine
Efeslastele 5:22-6:9 on osa Pauluse kirjast efeslastele, mis käsitleb õiget kodukorda. Mõned väidavad, et Paulus kirjutas selle peatüki eelkõige selleks, et aidata kirikutel väljendada oma usku ümbritsevale ühiskonnale vastuvõetaval viisil (et aidata kaasa evangeelsetele jõupingutustele), kuid see muudab Pauluse moraalsed nõudmised sõltuvaks kultuurilisest väljendusest ja eirab teravat kontrasti kristlaste (“valguse laste” 5:8) ja ümbritseva kultuuri (”viha laste”, 2:3; vrd 5:7-8) vahel. Teisisõnu kutsub Paulus kristlasi üles olema Kristuse-sarnased, mitte ainult viisil, mis on kultuuriliselt mugav, vaid ka viisil, mis esitab väljakutse või solvab kultuurilist miljööd.
Parim seletus sellele on see, et see koodeks kirjeldab üksikasjalikult, kuidas Jumala rahvas saab kõikjal nautida muutunud suhteid kui Kristuse ostetud valguse lapsed sõnakuulmatus maailmas. Seekord, on need rollid universaalsed põhimõtted, mis on aluseks evangeeliumile orienteeritud kogukondadele.
Efeslastele 6:4 salmis võib olla üllatuseks, see, et isa(mitte ema) ei tooda esile, kui peamist abistajat laste kasvatamisel. Siin on sõnum, et lapsed vajavad mõlemat vanemat – ema ja isa. Pauluse käsku mehele saab rakendada ka naise kohta. Kuid rumal oleks eeldada, et Paulus pöördudes mehe poole, mõtleb naist. Isale on antud käsk ja tema kui juhi kohus on otsustada, kuidas seda kõige paremini täita.
Nii et selle miniteoloogia esimene postulaat on, et isa peab olema protsessi kaasatud. Aga kuidas see osalemine välja peaks nägema?
Kehastunud
Efeslastele 6:1-4 näitab meile, et piibellik isa on lihane isa. Seda saab aru kreeka keelest. Sõna “kasvatage” (ektrepho; Efeslastele 6:4) võib tõlkida kui “toita”. See sõna viitab kehalisusele; see on sama sõna, mida kasutatakse viitamaks sellele, kuidas mees “toidab” (5:29) oma ihu (ja seega kuidas mees oma naist toidab).
Ma mõtlen “kehastunud” all seda, et isa peaks võimalikult palju oma lastega füüsiliselt kohal olema. Pauluse tsitaat kümnest käsust (6:2-3) tuletab meile meelde 5. Moosese isakuju, kes õpetab oma lastele pidevalt vastavalt vajadusele Jumala seadusi: „ kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5Ms 6:7). Sellel on kujutatud meest, kes on terve päeva füüsiliselt oma perega kohal – istub, kõnnib, lamab ja tõuseb püsti.
Õppetund: mida rohkem aega oma lastega veedate, mida rohkem tegevusi (isegi juhuslikke) koos teete, seda rohkem on Teil võimalusi neid looval ja praktilisel viisil õpetada ja kasvatada.
Kord nägin meest oma kahe pojaga. Need poisid üritasid automaadist komme ära napsata, torgates käed alumisse pilusse. Minu üllatuseks pöördus isa nende poole ja rääkis neile loo, kuidas ta ise oli automaatidest komme varastanud, selgitades üksikasjalikult, kuidas seda teha. Pärast seda ülestunnistust ütles ta, et ei tahaks seda teha, sest see on teiste vastu ebasõbralik ja sõnakuulmatus Jumala Sõnale ning julgustas oma poegi hoolikalt ja ustavalt elama.
Ma ei oleks seda õppetundi kunagi saanud, kui see mees ei oleks seal automaadi juures koos poegadega füüsiliselt kohal olnud.
Eesmärgipärane
Paulus ei reageeri ainult juhuslikele õppimisvõimalustele, vaid kutsub isasid üles olema aktiivsed oma laste kasvatamisel „Issanda distsipliini ja õpetuse järgi”. Ärge oodake lihtsalt võimalust kehtestada oma kodus perekondliku jüngriks olemise rütm.
Et isa oleks tõhus jüngrite õpetaja, peab ta ise olema ustav jünger. Seetõttu, isa, uurige Jumala Sõna, tugevdage oma palveelu, teenige koguduses ja käige edasi usus koos Jumalaga. Olge oma vaimses elus sihikindel, et saaksite oma lastele sellise eluga eeskujuks olla.
Olge sihikindel ja rõõmus. Andke endast parim, et oma lapsi julgustada, näidates neile oma poolehoidu, armastust ja uhkust nende üle. Karm ja vihane käitumine „ärritab teie lapsi vihale” (Ef 6:4), nagu ka külm käitumine. Kafka koges seda põlgust omal nahal ja kirjutas: “Mitte igal lapsel pole vastupidavust ja kartmatust jätkata otsimist, kuni ta jõuab pinna all peituva headuse juurde.”
Isa, ärge varjake oma lahkust külma välisilme taha. Olge rõõmsalt sihikindel.
Tänu Jumalale
Viimane ja kõige olulisem piibelliku isaduse põhimõte, nagu näha Efeslastele 6:1-4, on see, et see kõik on tehtud Jumala auks.
Piibli isadus on tõeline tunnistus Isast. Jumal Isa osaleb meie pidevas kasvamises (Johannese 15:1-2; Rm 8:28) ja seetõttu isad ülistavad Isa, jäljendades Tema käitumist.
Piibli isadus arendab ka Jeesuse pruuti, kirikut. Esimene Timoteosele 3:4-5 näitab, et headest isadest saavad head koguduse juhid. Meie kultuur otsib juhte, kellel on akadeemiline tunnistus, edukas karjäär ja karisma, kuid Paulus väidab, et kogudus vajab mehi, kes armastavad oma lapsi ja teavad, kuidas neid Issandas kasvatada (vt Tit. 1:6).
Isad, leidke rõõmu ja eneseteostust, kui olete kehastunud ja sihikindlalt kaasatud oma laste eludesse – kõike seda Jumala auks.
Postitanud Davis Weatherel Evangeeliumi koalitsioon.
Allikas: Мини-теология отцовства в послании Ефесянам | Статьи на inVictory