Issanda kartus

Me ei peaks hindama Jumalat nii nagu oleks Ta üks meist, kuigi me oleme loodud Tema näo ja sarnasuse järgi ning Ta puhus meisse elu hinge.

“Ja Issand Jumal lõi inimese maa tolmust ja puhus temasse elu hingust ning inimesest sai elav hing.” 1. Moosese 2: 7.

Seega on meil midagi Jumalast meie sees, kogu loodu hulgas oleme ainulaadsed. Inimesel oli isegi võimalus saada Jumala sarnaseks, sest Jumal oli sunnitud ta Eedeni aiast välja saatma.

“Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ega sööks ega elaks igavesti!”” 1. Moosese 3:22.

See puu ilmub uuesti Ilmutusraamatus.

“Kes võidab, sellele annan süüa elupuust, mis asub keset Jumala paradiisi.” Ilmutus 2: 7.

Niisiis, näeme inimest, kes on mingil moel muutunud Jumala sarnaseks, ainult et ta pole kunagi elupuust maitsnud, see juhtub siis, kui me taevasse läheme. Inimese kaotatud paradiis taastatakse.

Seega on mingil määral võimalik mõelda nii, nagu Jumal mõtleb, tunda, kuidas Tema end tunneb, ja näha kõike sellisena, nagu ta on, kuid selleks peame käima koos Temaga selles maailmas. Paulus 1. Kor. 13:12 ütles:

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.. “

Me ei näe ideaalselt, kuid klaasile lähemale jõudes muutub pilt veidi selgemaks.

Aadam tundis armastavat Jumalat, kes käis koos temaga aias, Jumalat, kes nautis temaga osadust, seades ainult absoluutse miinimumnõude. Ta tundis ka hirmuäratavat Jumalat, kes ta aiast välja ajas, mehe töö raskeks koormaks ja naise lapseootuse valusaks tegi. Ta tundis Jumalat, kes võttis temalt võimaluse süüa elupuult ja elada igavesti.

Kuna olen isa, siis usun, et olen ülaltoodut arvestades võimeline nägema asju nii, nagu neid näeb Jumal Isa. Ma armastan oma lapsi, soovin neile parimat, armastan nendega aega veeta. Karistasin neid noorena, kuid ei lakanud kunagi armastamast.

Kuid ma ei lubaks neil oma autoga sõita enne, kui nad on küpsed ja sõidueksami sooritanud. Kui lahkarvamuste tõttu oli meie vahel distants, ei suutnud ma rahuneda enne, kui olukord lahenes ja andsin endast parima, et suhe taastada.

Kas Jumal pole selline, sest Ta tegi esimese sammu meie poole? Kas see pole vähemalt väike osa seletusest, miks tal oli nii uskumatu plaan ohverdada meie eest oma poeg?

Kui lõppude lõpuks inimene siiski Teda tagasi lükkab, siis pole enam midagi muud, mida Ta võiks teha. Ta on juba endast parima andnud ja rahvas on sellesse hooletult suhtunud. Mida Ta peaks nüüd tundma pärast seda, kui ohver oli tema Poeg ja inimkond Tema järsult tagasi lükkas?

Kristlastena kipume suunama pilgu Jumala imelisele armastusele, mis tõmbab meid endasse, haarab meid ja tekitab tahtmise olla Temale lähemal, kuid mõnikord unustame ära, et Jumalal on veel üks külg, mida näevad ka need, kes Teda tagasi lükkavad.

Samuti on olemas hämmastav, tugev, õige, püha ja õiglane Jumal, kes vihkab pattu ja mõistab kohut nende üle, kes Tema Poja hülgavad. Need, kes on risti vaenlased.

Paulus räägib 2. Kor. 5:11: “Nii et teades Issanda kartust, manitseme inimesi.”

See on Jumala külg, millele meile ei meeldi mõelda, sest kartus on väga võimas sõna. Kartus on suur aukartus, mis muudab meid teovõimetuks, tehes meile võimatuks selgelt tegutseda, mõelda või isegi oma keha funktsioone juhtida, keegi ei taha seda kogeda.

Alasti seista kardetava Jumala ees ilma Kristuse õiguse rüüta, oleks kohutav.

“Ja ma nägin suurt valget trooni ja Teda, kes sellel istus, kelle eest taevas ja maa põgenesid.” Ilmutuse 20:11.

Keegi, kes näeb Jumala palet ja ei saa jääda ellu, see oleks võrdne otse päikese poole vaatamisega. Paulus ütleb seda teades: huvitav, kas me tunneme seda Jumala külge. Ma arvan, et see pole Tema viha tõttu, vaid sellepärast, et Tema ligiolu on hämmastav.

Mõnes näites langes isegi Jumala suurim sulane inglite juuresolekul justkui surnuna maha.

“ma kohkusin ja langesin silmili maha.” Tn. 8:17

“Ja kõik inimesed, kes on maa peal, värisevad Minu palge ees.” Hesek. 38:20.

„Mina, Taaniel, nägin üksi seda nägemust, aga mehed, kes olid koos minuga, seda nägemust ei näinud; ometi valdas neid suur hirm ja nad jooksid peitu. ” Tn. 10: 7

Niisiis, olles midagi kaotanud, kipume unustama Noa päevil Jumala kohtuotsuse, Soodoma ja Gomorra otsuse, Iisraeli otsuse, kui nad saadeti Babüloonia vangistusse, ja selle maailma kuningriikide tulevase kohtuotsuse.

Me ei hakka selle kohta enam jutlustama, sest oleme poliitkorrektsed ja ei taha, et meid pilgataks, kuid meil on siin midagi puudu. Kas see võib olla osaliselt suur motiveeriv tegur koheseks evangeliseerimiseks, mida kristlaste seas nii palju vaja on?

See mõjutas suuresti minu isikliku päästet.

“Tarkuse algus on Issanda kartus.” Õpetussõnad 9:10.

See peaks olema võimas motivaator neile, kes Jumalat ei tunne. Kartuses on palju motivatsioonijõudu, meedia kasutab seda pidevalt uudiste müümiseks, kuid sellel on oma piirid.

Armastus seevastu ei tunne piire, täiuslik armastus on piiritu, nagu Jeesus näitas. Meie jaoks, kes usuvad, ajab armastus igasuguse hirmu minema.

“Armastuses pole hirmu, kuid täiuslik armastus ajab hirmu välja.” 1 Johannes. 4:18 hommikul.

Lõppkokkuvõttes, kui me armastame Teda, pole meil põhjust karta, kuid kui teame Issanda kartust, siis võime oma teadmisi kasutada teiste motiveerimiseks.

B.E.

Allikas: http://bogoblog.ru/strah-pered-gospodom/#more-9979