Ja nad tunnevad vihkamise järgi ära, et oleme kristlased

Kas olete kunagi kuulnud ülistuslaulu, mis algab sõnadega “Käigem koos vennad õed ikka koos käsikäes. Käigem koos vennad õed ikka koos käsikäes”? Selle laulu sõnad on väga lihtsa ja korduva refrääniga: „Ja et armastus, üksmeel
valitseks meie seas. Ja et armastust võiks külvata me teod. ” Täna võiksime selle refrääni muuta selliselt “ja et viha, lahkmeel valitseks meie seas”. Viimased aastad on meid mitmes mõttes kohutavalt moondanud, vastupidiselt Jumala eesmärgile. Kuidas see võis nii juhtuda?

Kui te mind ei usu, siis külastage mõne kristlase isiklikku lehte sotsiaalvõrgustikes, piibellike ja Jeesust armastavate usklike lehti ning te märkate, kuidas me julmalt üksteist kohtleme, üksteisele kallale tungime, levitame ükskõikselt kuulujutte ja isegi valetame üksteise kohta. Need on lehed, mis on täis vihkamist, viha ja mürki, kuid need on lehed, mis kajastavad lõppkokkuvõttes seda, mis on meie südames. Küsin uuesti: kuidas selline asi võis juhtuda?

Toon ühe hiljutise näite mu noorema kolleegi Jeremiah Johnsoni kohta, kes vabandas avalikult Trumpi tagasivalimise valeprohveteeringu pärast ja teda valati üle kõige alatumate vihakirjadega, mis olid enamasti kirjutanud nende poolt, kes end kristlasteks peavad.

Kas see on Vaimu vili? Kas see on meie ja Jumala vahelise suhte tulemus? Kas see juhtub siis, kui meid muudetakse Kristuse sarnaseks? Ilmselgelt mitte.

Aga ma näen seda iga päev. Oleme õelad. Oleme kurjad. Oleme julmad. Me kohtleme üksteist lugupidamatult ja halvustavalt. Meil puudub austus üksteise vastu. Jääb puudu alandlikkusest. Arm puudub.

Mis veelgi hullem, võib juhtuda, et meid on õpetatud vihkama ja leiame oma vihkamisele ettekäände. Lõppude lõpuks on demokraadid (või vabariiklased või keegi teine, kes meis praegu nördimust tekitab) tõelised deemonid. Nad on saatana kehastus. Nad on puhas kurjus. Nad ei vääri muud kui needust. Nad on väärt meie naeruvääristamist.

Nendesse suhtumine, vähemalt teatud määral, viisakalt on meie kristlikust kutsest kõrgemal, kutsumusest, mida me nüüd oma alandava, julma, pilkava ja halastamatu suhtumisega demonstreerime. Oh, millised pühad meist on saanud!

Tõde on see, et me võime pattu vihata ilma seejuures vihkajateks muutumata. Võime vastu seista rikutusele ja kurjusele ilma muutumata õelaks. Me võime toimuvat isegi õigustatult pahaks panna, ilma muutumata seejuures mürgiseks.

Kuid me tegutseme lihalikult ja rikume sadu Pühakirja käske, ajades samal ajal oma rinna kummi. See on hais Jumala ninasõõrmetes.

Jumal kutsub meid alati armastuses tõde rääkima.

Jumal kutsub meid alati vaoshoitusele.

Jumal kutsub meid alati Jeesuse eeskuju järgima.

Mõni ütleb: „Olen ​​nõus. Peame järgima Jeesuse eeskuju – Jeesuse, kes pööras templis rahavahetajate lauad ümber, ja Jeesuse, kes noomis varisere kõige karmimate sõnadega. Ma jäljendan seda Jeesust. “

Vabandust, sõber, aga sa oled valel teel.

Esiteks ei ole sa Jumala ainusündinud Poeg ega ole seda ka mina. Kuid kui Ta templis lauad ümber lükkas, tegi Ta seda Jumala Pojana, tegutsedes oma Taevase Isa nimel. Kus kohas Pühakirjas on Ta öelnud meile, et peaksime minema ja sama tegema? Kus on Piiblis kirjas, et apostlid järgisid Tema eeskuju ja kordasid Tema tegusid?

Teiseks, see oli täiuslik ja patuta Messias, kes noomis varisere, inimesi, keda austati omal ajal usujuhtidena. Täna noomib Ta mõnda meist. Veelgi enam, Ta mitte ainult ei noominud neid silmakirjalikkuse pärast, vaid ka suri nende pääste nimel.

Kui meil on selline armastus, armastus, mis on valmis surema nende eest, keda me hukka mõistame, siis meie sõnu tajutakse veidi erinevalt. See on selline armastus, mis enne avalikku hukkamõistmist salaja nutab.

Kolmandaks ütles Jeesus meile otse, kuidas me peaksime käituma:

“Olete kuulnud, et öeldi: armastage oma ligimest ja vihake vaenlast. Aga ma ütlen teile: armastage oma vaenlasi, õnnistage neid, kes teid kiruvad, tehke head neile, kes teid vihkavad, ja palvetage nende eest, kes teid solvavad ja tagakiusavad, et te saaksite oma Taevase Isa poegadeks, sest Ta käsib oma päikest tõusta üle õelate ja heade ning saadab vihma õigete ja ülekohtuste peale. Sest kui sa armastad neid, kes sind armastavad, siis mis on sinu tasu? Kas ka maksukogujad ei tee sama? Ja kui tervitate ainult oma vendi, siis mida te erilist teete? Kas paganad ei tee sama? Seepärast olge täiuslikud, nagu teie Taevane Isa on täiuslik ”(Matteuse 5: 43–48).

Kuulake uuesti neid sõnu: “Armastage oma vaenlasi … ja palvetage nende eest, kes teid solvavad ja tagakiusavad, et saaksite olla oma Taevase Isa poegadeks.”

Kas me elame oma Taevase Isa lastena? Kelle pilti ja sarnasust me endas kanname?

Paulus kirjutas:

„Vaimu vili on: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, halastus, usk, tasasus, enesekontroll. Nende vastu pole seadust. Jeesuse Kristuse omad on lihaliku loomuse risti löönud koos kirgede ja himudega! ”(Gl 5: 22–24).

Me peame analüüsima kõike, mida me selle standardi kohaselt avaldame, kirjutame või ütleme. Kas see on kooskõlas Vaimu viljaga? Kas meie sõnad ja käitumine peegeldavad tõelist armastust? Või peegeldavad need lihalikke tegusid, mis on „vaen, tülid, kadedus, viha, riid, lahkarvamused” (Galaatlastele 5:20)?

Pauluse sõnul on „armastus pika meelega, armuline, armastus ei kadesta, armastus ei ole ennast täis, pole uhke, pole nördinud, ei otsi omakasu, ei ärritu, ei mõtle kurja, ei rõõmusta ülekohtu üle, vaid rõõmustab tõe üle; katab kõike, usub kõike, loodab kõike, talub kõike. Armastus ei lõpe kunagi! ”(1. Kor. 13: 4–8).

Minu kolleeg, suure rahvusvahelise meediateenistuse juht, ütles, et kõikjal, kus ta USA-s käis, nägi ta kristlasi, kes on vihased ja poliitika tõttu lõhestunud.

Kas see on meid tõesti nakatanud? Kas parteipoliitika on meie jaoks selliseks kinnisideeks saanud, et meie kristlik identiteet on nüüd täielikult põimunud lihaliku, kurja, lõhestava ja süüdistava vaimuga – just ilmaliku poliitika vaimuga?

Või on probleem veelgi sügavam? Kas võib juhtuda, et lahkusime esimesest armastusest Issanda vastu, lahkusime lähedusest Temaga, lahkusime risti ilust ja imest, lahkusime osadusest Püha Vaimuga, lahkusime Sõna kaudu muutumisest?

Peetrus manitses: “Kui te Vaimu kaudu kuuletute tõele ja olete oma hinged puhastanud vennalikuks armastuseks, siis armastage üksteist pidevalt puhtast südamest” (1. Peetr. 1:22).

Ja Johannes kirjutas:

„Me teame, et oleme surmast ellu läinud, sest armastame vendi; see, kes oma venda ei armasta, elab surmas. Kõik, kes vihkavad oma venda, on mõrvarid; ja te teate, et ühelgi mõrvaril pole igavest elu. ”(1. Johannese 3: 14-15).

Kas me saame sellest sõnumist aru?

Jaakobus lisab: „Kui keegi teist arvab, et ta on jumalakartlik ja ei valitse oma keelt, see petab oma südant, ja tema jumalakartus on tühine” (Jaakobuse 1:26).

Kas see kirjeldab meid?

Vahetult enne ristilöömist ütles Jeesus:

“Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Johannese 13:35).

Täna oleme kuulsad rohkem vihkamise kui armastuse poolest.

Nüüd on aeg – ja see aeg on ammu kätte jõudnud – sügavaks ja tõsiseks sisekaemuseks ning meeleparanduseks. On tulnud aeg radikaalseteks muutuseks. Õpime uuesti armastama.

Michael Brown / askdrbrown.org

Allikas: https://ieshua.org/i-uznayut-chto-my-hristiane-po-nashej-nenavisti.htm