Jätke meie näod meelde

Perpetua, Saturnus ja Felicitas

Kartaago, Põhja- Aafrika

202 pKr.

Kuus kristlast ronisid kohtumõistmiseks lavale. Suur rahvahulk oli kogunenud turuplatsile toimuvat jälgima. Nad kuulati ükshaaval üle ning nad tunnistasid oma usku. Kui saabus Perpetua kord, nägi ta kohe oma elatanud isa kes hoidis süles tema pisikest last.

“Halasta ometi oma lapsele,” palus vana mees.

Kohtunik võttis isal sõnasabast: “Mõtle ometi oma vanale isale ja väiksele lapsele. Ohverda keisri edu nimel.”

Perpetua vastas: “Ma ei ohverda.”

“Kas sa oled kristlane?” nõudis kohtunik.

“Jah, ma olen kristlane,” vastas noor naine.

Kohtunik kuulutas välja kohtuotsuse, Perpetua ja teised kristlased heidetakse keisri sünnipäeval kiskjate ette. Viis või kuus neist olid alles hiljuti pöördunud, kuid Saturnuselt oli ta esimest korda kuulnud Kristusest. Saturnus polnud nende vahistamise ajal kohal, kui ta sellest kuulis, otsustas ta jagada oma kaaslaste saatust.

Vanglas olles rääkisid nad üksteisele oma usust. Mängude-eelsel päeval, kui vangid sõid oma viimast einet, kogunes korraga suur rahvahulk. Usklikud rääkisid neile oma tavalise kindlameelsusega, nad ähvardasid neid Jumala kohtuga ja kutsusid vaatama kuidas nad rõõmsalt oma elust loobuvad.

Saturnus ütles: “Jätke meie näod meelde, sest siis tunnete te meid Viimasel Kohtupäeval ära.” Paganad lahkusid vanglast, kuid neid üllatas vangide rahulikkus ja rõõmus meel. Hiljem said neist paljudest usklikud.

Sel päeval, kui ta pidi surema, sai Perpetua Jumalalt ilmutuse, mille ta oma käega kirja pani.

“Ma nägin, kuidas meie kambri uksele tuli diakon Pomponius ja koputas valjusti… Tal oli seljas ilma vööta valge rõivas ning jalas veidrad jalavarjud. Ta ütles: “Perpetua, me juba ootame sind. Tule!”

Ma nägin rahvahulka, kes vaatas toimuvat suure huviga. Ma teadsin, et mind heidetakse kiskjate ette, kuid minu üllatuseks polnud kiskjaid kusagil. Hoopis kurja olemisega egiptlane koos oma kaaslastega tuli minu vastu võitlema. Samal hetkel tuli minu juurde nägus noormees, et olla mulle seltsiks ja toeks…

Nüüd ilmus ebatavaliselt pikk mees, kes kõrgus üle amfiteatri ning kes kandis purpurset rõivast ning tema jalas olid kullast ja hõbedast tehtud imelikud jalatsid. Tal oli käes sau nagu treeneril ja selle küljes oli oks kuldsete õuntega. Ta nõudis vaikust ja teatas: “Kui egiptlane võidab selle naise, siis võib ta tema selle mõõgaga surmata, aga kui võidab naine, saab ta selle oksa siin.” Seejärel ta lahkus.

Me liginesime teineteisele ja alustasime rusikavõitlust. Vaenlane tahtis mul jalgadest kinni võtta, kuid mina klohmisin teda kandadega näkku. Korraga tõusin ma õhku ja hakkasin talle õhust hoope jagama. Kui ma nägin, et võitlus ei taha kuidagi lõppeda, haarasin ma tal peast ja ta kukkus näoli maha. Ma astusin talle pähe.

Inimesed hakkasid hõiskama ja minu poolehoidjad laulsid psalme. Ma läksin treeneri juurde ning ta andis mulle oksa. Ta suudles mind ja ütles: “Rahu olgu sinuga, mu tütar.” Rõõmustades oma võidu üle suundusin ma eluvärava poole.

Sel hetkel ma ärkasin. Ma mõistsin, et me ei võidelnud mitte loomade vaid kuradi endaga. Nüüd ma teadsin, et võit on minu.”

Samal ööl oli ka Saturnusel nägemus. Ta kirjeldab seda nii:

“Neli inglit, kelle käed meid ei puudutanud, kandsid meid ida poole… Ja kui me nägime maailma oma selja taga, nägime eredat valgust ning ma ütlesin Perpetuale: “Seda Jumal meile lubas. Me oleme Tema tõotusest osa saanud.”

Me jõudsime paika, mis meenutas aeda ja kus oli palju roosipuid ja igasuguseid lilli… Aias oli neli inglit ning nad tundusid teistest vägevamad olevat. Kui nad meid nägid, andsid nad au ja ütlesid teistele inglitele: “Siin nad on!” Värisedes panid neli inglit meid maha…

Me jõudsime lossi juurde, mis näis olevat tehtud valgusest ja mille värava ees seisis neli inglit. Kui me sisse astusime, panid nad meile valged rõivad selga. Kui me sisse läksime, kuulsime üht häält lakkamatult kordamas: “Püha, püha, püha!” Nüüd nägime teda, kelle juuksed olid valged ja nägu nagu nooruki nägu…

Me astusime sisse ja seisime trooni ees, täis imetlust ja neli inglit tõstsid meid üles ning me suudlesime teda ning tema silitas meie nägusid oma käega.

Seejärel läksime välja ning korraga märkasime mitmeid vendi ja õdesid ning nende hulgas ka märtreid. Me tundsime imelist lõhna. Seepeale ärkasin rõõmsat üles.”

Oma võidupäeva hommikul suundusid vangidest märtrid vanglast amfiteatrisse nagu läheksid nad taevasse. Nende näod särasid, Perpetua järgnes neile kergel sammul. Pealtvaatajad lõid tema pilgu ees silmad maha. Ta laulis võidulaulu.

Etenduse alguses ründas kaht meest leopard ja seejärel karu. Seejärel lasti Saturnuse kallale metssiga, kuid ta ründas hoopis oma talitajat ja torkas talle kihvad kõhtu. Saturnus ainult libastus liival. Seejärel seoti ta karude koopasse kinni, kuid nood keelusid puurist välja tulemast. Teist korda pääses Saturnus vigastusteta. Perpetua ja noor naine, kelle nimi oli Felicitas, kohtusid areenil pulliga. Felicitas sai tõsiselt viga ja kukkus maha. Perpetua lendas õhku ning tema riided rebiti puruks. Niipea kui ta püsti sai, jooksis ta Felicitase juurde ja aitas ta õrnalt maast üles. Pull keeldus neid teist korda ründamast ja viidi areenilt minema.

Etendus oli peaaegu lõppenud. Saturnus toodi viimast korda areenile ning tema kallale lasti leopard. Ainsa hammustusega haavas ta Saturnust surmavalt.

Viimaks toodi areenile need, kes veel elus olid ning gladiaatorid kustutasid ka nende eluküünla.

Perpetua anti noore kogenematu gladiaatori kätte, kes polnud sellise vägivallaga veel harjunud. Ta torkas naist mitu korda õrnalt ribide vahele, kuid tal ei õnnestunud teda surmata. Viimaks juhtis Perpetua ise tema värisevad käed oma kõri juurde.


Perpetual oli kõike: päritolu, tore perekond, haridus, terav mõistus, ta oli noor ja kaunis. Kuid ükski neist asjadest polnud võrreldavad tema armastusega Jeesuse vastu, isegi mitte tema armastus oma lapse vastu. Jumala tahtele alistumine oli talle kõige tähtsam. Tema oli tõeline Jeesus-friik!

Ta kirjutas hüvastijätukirjas oma perekonnale:

“Ärge häbenege minu surma pärast. Ma arvan, et see on suurim au, mis mulle kunagi osaks saanud ning ma tänan Jumalat, et Ta andis mulle võimaluse anda oma elu Tema eest. Samasugust au osutas Ta ka oma pühadele prohvetitele, kallitele apostlitele ja oma õndsatele märtritele. Ma tean, et ma suren Jumala ja tõe eest.”

Katkend “Märtrite hääl” raamatust “Jeesus-friigid”, kirjastus Logos.

Kõueleegion

Sebaste, Armeenia, Ida-Rooma Impeerium (tänapäeval Sivas, Türgi) Imperaator Licinuse ajal, 320 pKr. Rooma kuberner seisis otsustavalt neljakümne kõueleegioni .....

Kirjutatud seebiga

Xu Yonghai Hiina 1995. Xu Yonghai vaatas oma 6- ruutmeetrises kambris ringi. Ta oli arst ja harjunud sanitaarsete .....

Jeesus on alati mu silmade ees

John Stanescu Rumeenia 1960ndad. Vene sõjaväelane sisenes vangikongi kaasas piits, mida ta tavaliselt kasutas kinnipeetavate peksmiseks. Ta oli .....

Ta annab mulle jõudu seda taluda

Rose Allen Munt Inglismaa 1557. Rose Allen hüppas voodist üles ja vaatas aknast välja. Maja ees oli šerif, .....

Tekstid seintel

Robert J. Thomas Korea 1865 Robert J. Thomas kuulis hüüdeid, ta katkestas Piibli lugemise ja vaatas ringi. Korea .....

Ma puhkan Jumala rüpes

Nadežda Sloboda Nõukogude Liit umbes 1960. "Tule täna õhtul meie juurde raadiot kuulama," sosistas Nadežda oma naabrile. "Ma .....

Ingli kinnitus

Ivan Moissejev 18 Nõukogude Liit 1970. Kuigi ta polnud seal varem käinud, teadis reamees Ivan Moissejev täpselt, mis .....

Mis kahju üks väike tüdruk ikka võib teha?

Linh Dao Vietnam 1991. Ootamatult sisenes kümneaastase Linh Dao koju neli politseiohvitseri. Nad kamandasid tema isa, Põhja-Vietnami põrandaaluse .....

Meie oleme Kristusega

Richard Wurmbrand Rumeenia 1945 Üksteie järel tõusid preestrid ja pastorid püsti ja ülistasid kommunismi ja vandusid truudust uuele .....

Ma olen kristlane

Blandina Prantsusmaa 172 pKr. Timukad olid vaheldumisi piinanud kristlikku naist hommikust õhtuni. Viimaks nõrkesid nad väsimusest. "Me oleme .....

Henan, Hiina: Kodukirikute tunnistused

Jumala viha juhib paljusid meeleparandusele. Henani kiriku tagakiusajad on teinud usklikele nimetamatuid asju, kuid nad ei ole alati .....