Jeanne Marie Bouvier de la Motte Guyon sündis 13. aprillil 1648. Oleme Madame Guyoni sünniaastapäeva puhul kogunud tema eluloo põhitõdesid, millest te ei pruugi teadlikud olla.
Madame Guyon sündis Prantsusmaal Monteras rooma-katoliku perekonnas. Tema neiupõlvenimi on Jeanne Marie Bouviere de la Motte.
Tema õppetöö algas 2 ja poole aastaselt. Esiteks Ursulinskii seminaris Monteras; nelja-aastaselt viidi ta benediktiinide juurde; ja kümneselt läks ta Dominikaani kloostrisse. Kloostrist leidis ta Piibli, mis kuidagi tema kambrisse sattus, ja veetis tunde seda lugedes.
15-aastaselt kolis ta koos perega Pariisi ja abiellus 16-aastaselt temast kakskümmend kaks aastat vanema jõuka mehe Jacques Guyoniga. Jeanne unistas muinasjutust, kuid tegelikkus osutus julmaks. Abikaasa oli väga sageli haige ja nende juures elanud ämm vihkas teda ja tegi kõik, et poega tema vastu pöörata. Maja sulased said Jeannest kõrgema positsiooni ja ämm sundis teda tegema alandavat tööd. Kuid Jeanne ei kurtnud kunagi. Ta märkas, et Jumal loob kõigi kannatuste kaudu temas sisemise pühaduse ja täidab teda Oma eluga. Ta luges pidevalt Thomas Kempise raamatut “Kristuse jälgedes” ning tema noort süda puhastati edevusest ja uhkusest.
Ja ometi, olles juba 20-aastane tütarlaps, pidas Jeanne edevust oma peamiseks paheks. Ta ütles sageli, et veetis tunde peegli ees nägu ja juukseid hooldades. Ta palvetas ikka ja jälle, et Jumal teeks midagi, et teda sellest kohutavast edevusest vabastada, kuna ta ei saanud sellest ise lahti. Siis ütles ta, et Jumal saatis talle oma armust rõuged. Kui ta kosus, oli tema kaunis nägu, mille üle ta nii uhke oli, kaetud rõugearmidega. Nüüd polnud tal millegi üle uhkust tunda ja tal oli hea meel, et Jumal ta sellest päästis. Jumal vähendas tema välist ilu, suurendades niivõrd sisemist, et kohati tundus talle, et ta on juba taevas.
Tema mees suri, kui Jeanne oli 28-aastane. Ligi kaksteist aastat nende abielust oli ta pidevalt haige. Nüüd jäi naisele kolm last: kaks poega ja kahekuune tütar. Tema vanem poeg ja vanem tütar surid haigustesse. Ta sai tohutu varanduse omanikuks ja tal oli alati piisavalt vahendeid nii enda kui ka laste jaoks, aga ta aitas heldesti ka teisi.
Järgnevatel aastatel läks ta oma sisemises elus üha sügavamale. Ta hakkas üha enam mõistma, et kristlik elu ei koosne ainult seadustest, reeglitest ja rituaalidest, vaid ka Kristuse elust inimese hinges. Nii pöördus ta kõrvale religioonist, mis oli suunatud kõigele välisele, ja usu poole, mis oli suunatud sisemisele elule. Ta lõpetas oma kirikutöö ja hakkas mediteerima, lõpetas valjud palved ja hakkas vaikides suhtlema enda sees oleva Kristusega.
Kui ta oli umbes kolmkümmend neli aastat vana, saatis ta oma lapsed usukoolidesse ning hakkas reisima ja õpetama sisemisest elust. Ta reisis üle terve Prantsusmaa, Šveitsi ja õpetas kõikjal, kuhu Jumal teda juhatas.
Kui proua Guyoni õpetused muutusid üha populaarsemaks ja hakkasid laiemalt levima, siis hakkasid kirikujuhid teda süüdistama ketserluses, kuna mõned tema õpetuse punktid erinesid kirikuõpetustest. Rooma kirik õpetas, et igasugused suhted Jumala ja Kristusega on võimalikud ainult rituaalide ja osaduse kaudu kirikus. Samuti õpetas ta, et igaüks saab suhelda otse Jumalaga enda sees ja et parim lahendus oleks jätta kõrvale kõik rituaalid ja religioossed tegevused ja elada mõtisklevat elu. Seda ei saanud aga lubada.
Proua Guyon propageeris maiste naudingute tagasilükkamist, eitas inimlikku “mina” ja elas tõeliselt püha elu ning see riivas nii naudinguid armastavat kuningas Louis XIV ja tema aadlikke, kui ka naudinguid armastavaid vaimulikke. Nii hakkasid nad tema raamatuid põletama, kirju varastama ja teda mitmesugustel viisidel ahistama. Ühes linnas kogus preester kõik tema raamatud kokku ja põletas need linnaväljakul. Kuid üks kohalik kaupmees ostis pärast preestri lahkumist 1500 eksemplari ja levitas neid kogu linnas.
Lõpuks esitati talle süüdistus ketserluses ja ebamoraalsuses ning ta arreteeriti, süüdistati ebamoraalsetes suhetes oma vaimse nõustaja isa Lacombe’iga, kes saatis reisidel tema tütart, tütre lapsehoidjat ja kahte sulast. Pärast Jeanni arreteerimist arreteeriti ka isa Lacombe, visati vanglasse ja seejärel vaimuhaiglasse. Enne vahistamist ja vangistamist ei olnud tal vaimseid probleeme, kuid nüüd oli ta meel nii häiritud, et ta allkirjastas ülestunnistuse, et on madame Guyoniga abielurikkunud, reisides tema kaaslastega koos.
Järgmised seitse eluaastat veetis Jeanne vanglas. Aastal 1695 viidi ta riigi vanglasse Pariisi idaosast Põhja-Prantsusmaa keskosa linna Vincenti. Siis, 28. augustil 1696, vangistati ta Pariisi lähedal kloostris.
Kaks aastat hiljem, 1698. aasta septembris, paigutati ta Bastille’isse, mida kasutati peamiselt poliitvangide jaoks. Ta veetis Bastille’is neli aastat. Viimase kahe aasta jooksul polnud tal lubatud külastajaid vastu võtta, rääkida ega kirju kirjutada. Toatüdruk, kes nõudis, et saaks vangistuse ajal koos temaga olla, suri Bastille’is.
1701. aasta talvel haigestus Jeanne. Louis XIV, teades, et ta ei saa teda enam seaduslikult vanglas hoida, vabastas ta kuueks kuuks, et naine saaks taastuda, ja pagendas ta Blosse, mis asub Pariisist sada miili edelas, kus elas tema poeg Armand Jacques Guyon. Hiljem pikendas kuningas tema vabastamist veel kuueks kuuks ja seejärel määramata ajaks. Kuid ta ei saanud kunagi tunda tõelist vabadust, sest ta ei tohtinud Blost lahkuda ja kuningas võis igal hetkel ta uuesti vanglasse panna.
Kuid ainult ühes linnas viibimise piiratus ei peatanud Jeanne’i tema püüdlustes ja soovis aidata tuhandeid teisi, kes tulid Blosse teda kuulama ja temalt õppima, kuidas oma siseelust rahu ja rõõmu leida. Samuti kirjutas ta selle aja jooksul sadu kirju ja autobiograafia. Vanglas olles oli ta Kristuses vabam kui need, kes teda vangistasid.
Madame Jeanne Guyon suri 9. juunil 1717 kuuekümne üheksa-aastaselt ja maeti Blosse Gordelieri kiriku lähedale. Ta jättis endast maha enam kui kuuskümmend kirjalikku teost, mis juba ligi kolmsada aastat on innustanud kristlasi otsima sügavamat siseelu Kristuses, südame ja vaimu varjatud elu.
See alandlik Jumala naine liigutas paljusid suure kristliku ärkamise juhte, keda tema valitsus ja kirik kiusasid taga ja viskasid vanglasse, sest “ta armastas Kristust liiga palju”.
“Me võime uurida sajandeid, kuni leiame teise naise, kes on tõelise pühaduse eeskuju.” – John Wesley.
“Me ülistame Jumalat ennekõike siis, kui hoiame ära selle, mis võib Teda solvata.” – Jeanne Guyon.
“Kui me suudaksime mõista, kui hämmastav on kontrast meie eneseõiguse ja Jumala ettekirjutuste vahel, saab sellest meie lõpmatu alandlikkuse allikas ja me lakkame absoluutselt usaldamast seda, millele kogu meie lootus praegu rajaneb” (Jeanne Guyon)
Allikas:
