John Stanescu
Rumeenia
1960ndad.
Vene sõjaväelane sisenes vangikongi kaasas piits, mida ta tavaliselt kasutas kinnipeetavate peksmiseks. Ta oli vangilaagri direktor ning teda oli teavitatud, et keegi julgeb kuulutada evangeeliumi. “Kes seda tegi?” küsis ta nõudlikult. Kui keegi ei vastanud, teatas ta: “Olgu peale, siis saate kõik piitsa.”
Ta vaatas kambri tagumisse otsa ja kohe täitus õhk tavalise nutu ja halaga. Ta astus Stanescu juurde ja sõnas: “Kas sa polegi veel valmis? Otsemaid riidest lahti!”
Püsti tõustes vastas rumeenlasest diakon John Stanescu: “Taevane Jumal mõistab sinu üle kohut.” Nüüd oli Johni saatus selge. Kõik teadsid, et nüüd pekstakse ta surnuks. Tekkis ootamatu vaikus.
Samal hetkel sisenes ruumi valvur: “Tulge palun kiiresti kontorisse. Seal ootavad Teid ülemused ministeeriumist.”
Polkovnik lahkus, öeldes enne seda Stanescule: “Varsti näeme.”
Sündmused aga võtsid hoopis uue suuna. Kindralid olid tulnud polkovnikut vahistama. Tunni aja pärast oli polkovnik tagasi kambris, kuid seekord juba kinnipeetavana.
Mitu meest kargas talle otsemaid kallale ning olid valmis teda lintšima. Kuid Stanescu tõttas oma vaenlasele appi ning kaitses teda oma kehaga hoope jagavate vangide eest, Stanescu oli tõeline preester, kuninglik preester.
Üks kristlasest vang päris temalt hiljem: “Kust Te selleks jõudu leidsite?”
Ta vastas “Ma armastan Jeesust kirglikult. Ta on mul alati silme ees. Ma näen Teda ka oma vaenlases. Just Jeesus on see, kes ei lase mul halba teha.
Jumala arm toob tema õnnistuse vaimsesse ja materiaalsesse maailma. Me oleme Tema lapsed ja ei pea pelgama selle maailma piinu. Isegi siis, kui tulevad probleemid, paistab Jumala päike ja annab meile rahu.”
Katkend “Märtrite hääl” raamatust “Jeesus-friigid”, kirjastus Logos.