Judaism ja enesetapp

Judaism peab endalt elu võtmist jäledaks ja samaväärseks mõrvaga. Elu säilitamist on alati peetud põhiväärtuseks.

Elu võtmist peetakse moraalselt sobimatuks ja juudi seadustega vastuolus olevaks. Kuigi me ei saa isiklikult hukkamõista neid, kes keset väljakannatamatut valu ja kannatusi võtavad endalt elu, siis ometi ei saa me seda julgustada, sellele läbi sõrmede vaadata ega osaleda sellise teo toimepanemises.1

Elu säilitamist on judaismis alati peetud põhiväärtuseks. Toora anti inimesele selleks, “et ta elaks”. Ülim vajadus elu päästmiseks (pikuach nefesh) asendab peaaegu kõik Toora käsud, välja arvatud ebajumalakummardamise, seksuaalkuriteod ja mõrvad. Kuna kõik inimesed on kujundatud jumaliku näo järgi, peetakse kogu elu  lõpmatuks väärtuseks, olenemata selle kestusest või kvaliteedist. Nagu kõik matemaatikud mõistavad, ei saa lõpmatust poolitada. Kui mõnda inimelu peetakse teistest vähem väärtuslikuks, siis on elu tervikuna muutunud lõpmatusest suhteliseks, muutes meie elud  odavamaks ja alandatuks.

Kaasaegne retoorika on aga võtnud selgelt teistsuguse pöörde. Kiire tehnoloogilise arengu, rahvastiku vananemise ja piiratud ressursside ajal on “väärikas surm” loosung, mis on märkimisväärselt veetlev, õigustades koomas olevate patsientide respiraatorist eemaldamist, võimaldades patsientidel end näljutada ja viimasel ajal julgustades “vabatahtlikke enesetappe” “A la Derek Humphrey ja Jack Kevorkian. See artikkel uurib selle probleemiga seotud juudi seaduse parameetreid.

“Surm väärikalt”

Enne allikate juurde asumist võib aga üks esialgne tähelepanek asjakohaseks osutuda. Liikumise “Väärikalt surm” tunnussõna on autonoomia või enesemääramine. Mõlemad on head. Autonoomia pooldajad aga ei mõista (või mis veelgi kurjakuulutavam,  nad mõistavad, aga ei suuda väljendada), et kuna varem võimatuna näinud  võimalused muutuvad laialdaselt kättesaadavaks, siis tekib tohutu ühiskondlik surve nende kasutamiseks.

Kui abistatud enesetapud legaliseeritakse ja nad muutuvad sotsiaalselt vastuvõetavaks, siis võib hõlpsasti ette kujutada stsenaariume, kus inimesed, kes tõesti tahaksid elada, kui neile anda selleks võimalus  ja neid julgustada, valivad selle asemel surma, pidades oma elu väärtusetuks, ebaproduktiivseks ja oma peredele kurnavaks. Peenelt või sõnaselgelt suunab ühiskondlik konsensus inimesi suunda, mis muidu oleks jäänud tähelepanuta.2 See, mis saab alguse “õigusest surra”, muutub kiiresti kohustuseks.3

Selle asemel, et suurendada autonoomiat ja eneseaustust, teeb Derek Humphrey-Kevorkianlik lähenemine täpselt vastupidist, alavääristades lõpuks indiviidi pühaduse ja tema olemasolu tähenduse. Kogu elu väärtustav ja kalliks pidav judaism lähtub vältimatult vastupidisest eeldusest, nagu näitavad järgmised judaistlikud allikad.

Samaväärne mõrvaga

Judaism peab endalt elu võtmist jäledaks ja samaväärseks mõrvaga. “Sellel, kes tahtlikult endalt elu võtab, pole tulevases maailmas mingit osa.” Isegi shiva leinarituaale ei peeta ja selliseid inimesi ei maeta teiste juutide lähedusse (kuigi nad maetakse siiski juudi kalmistule).

Praktikas eeldame üldiselt, et enamik enesetappe on sooritatud väljakannatamatu stressi, valu või depressiooni tagajärjena ning need ei kuulu ettekavatsetud tahtliku teo kategooriasse, mille suhtes need sanktsioonid kehtivad. Sellegipoolest ei anna “ajutise hullumeelsusega” sarnase kategooria kaastundlik äratundmine teo toimepanemisele kuidagi normatiivset mõju.

Elu peetakse Jumalalt meile antud pühaks usalduseks ja ainult Jumal saab selle ära võtta. Tõepoolest, vastupidiselt suurele osale tänapäeva moraalse ja poliitilise diskursuse retoorikale, mis rõhutab autonoomiat ja kontrolli oma elu üle, õpetab judaism meile, et meie kehad ei ole meie omad. Need on tagatisraha. Keha, kui hingehoidlat, tuleb hellitada ja kaitsta.

Keelatud on tegevused, mis hõlmavad hoolimatut ihu ohtu seadmist (nt benji-hüpped ja võib-olla sigarettide suitsetamine). Keelatud on tegeleda enesevigastamisega. Surnud rabi Shlomo Zevin näitas oma põnevas essees, et juudi seaduste kohaselt oleks Antonio nõusolek anda Shylockile “nael liha” tühine, sest Antonio keha ei ole tema enda oma selleks, et seda ära anda.

Kuigi võib juhtuda, et agressiivset, eluiga pikendavat ravi ei ole vaja manustada või selle võib isegi katkestada, siis loomuliku surmaprotsessi võimaldamine ravi katkestamisega on kaugel elu aktiivsest lõpetamisest. Isegi ignoreerides asjaolu, et isikud võivad muuta oma meelt punktis, kus protsess on pöördumatu, on patsiendi soov lihtsalt ebaoluline. Enda tapmist ei peeta isiklikku autonoomiasse legitiimselt kuuluvaks. On arusaadav, et ebamoraalne on aidata, võimaldada või soodustada inimesel sooritada tegu, mis iseenesest on selle isiku jaoks ebamoraalne.

Terapeutilised erandid

Eelnev ei sea judaismi tingimata “elu iga hinna eest” positsioonile. On mitmeid olukordi, kus tõsiste kannatustega silmitsi seistes võidakse astuda samme, mis kiirendavad või võivad surma kiirendada.

Esiteks võib valuvaigistavaid ravimeid, nagu morfiini, manustada hoolimata riskist, et see võib esile kutsuda südameseiskumise, eeldusel, et annus ei ole kindlasti surmav ja seda ei manustata elu lõpetamise eesmärgil.

Teiseks võib patsient läbida eluohtliku protseduuri, mis annab isegi väikese lootuse paraneda, kuigi selleks pole kohustust.

Kolmandaks lubavad juudi seadused kutsuda esile palve, et Jumal võtaks inimese selle valu ja viletsuse keskel ära.

Neljandaks, kitsalt määratletud asjaolude korral võidakse katkestada elukestev (või surma pikendav) ravi, nagu keemiaravi või antibiootikumid; Võib sisestada DNR-i või “Ära taaselusta” korraldused.4 Nagu märgitud, jääb see kõik aga kaugelt alla elu aktiivsele lõpetamisele.

Vaimne haigus ja raske depressioon

Kui tahtlik enesetapp on tõsine patt ja seetõttu on keelatud aidata või võimaldada kellelgi endalt elu võtta, siis raske depressiooni või muude psühhiaatriliste häirete tõttu enesetapu sooritajad ei vastuta moraalselt oma tegude eest. Samuti pole selleks suutelised alaealised. (Vt Aruch Hashulchan Yore Deah 345:5; Birchei Yosef YD 345:2; ja Nishmat Avraham II, ptk. 345.) Tõepoolest, isegi kui vaimuhaiguse selget diagnoosi pole, on juudi seadus sageli praktiline eeldama, et selline haigus oli olemas, ja annab ohvrile täieliku matuse au.

Teisest küljest ei pruugi nartsissistlikud, omakasupüüdlikud enesetapud, mille eesmärk on alandada ja valu tekitada, tegelikult kvalifitseeruda vaimuhaiguste erandi alla, asetades need tagasi üldreeglisse. Kõigil neil juhtudel tuleb otsida rabiinide juhiseid.

Sauli pretsedent

Esimese Saamueli raamatu lõpp jutustab, et kuningas Saul võttis pärast sõjas langemist endalt elu (langes mõõga otsa), kui tema relvakandja keeldus teda tapmast.5 Sauli pretsedendi täpne tõlgendus on tekitanud väga suurt poleemikat. Mõned rabiinidest autoriteedid väidavad lihtsalt, et Sauli tegevus oli juudi seaduste järgi sobimatu ega esinda normatiivset ega vastuvõetavat seisukohta.

Teised väidavad, et Saul kui juudi vägede juht tundis, et kui vilistid ta elusalt kinni võtaksid, siis oleks eesootaval piinamisel ja avalikul alandamisel lahingumoraalile laastav mõju. Seega võttis ta endalt elu eesmärgiga kaitsta üldist sõjategevust.

Veel üks tõlgendus väidab, et Saul kartis, et vilistite piinamise tõttu sunnitakse ta ebajumalakummardamisele. Kuna juut peab tõepoolest olema valmis oma elust loobuma enne, kui ta allub ebajumalakummardamisele või judaismist lahtiütlemisele, siis väidetakse, et ta võib isegi aktiivselt enesetapu sooritada selleks, et vältida suuremat pahelisust, nagu usust taganemine või ära pöördumine.

Kummagi tõlgenduse kohaselt ei õigusta enesetappu ainult valu ja kannatused, ükskõik kui rasked need ka poleks. Judaism ei toeta “halastustapmist”, olgu see siis eutanaasia või enesetapu vormis. Ütlematagi on selge, et see paneb arstidele ja ühiskonnale tervikuna suure vastutuse tugeva valu piisava leevendamise eest, mis on meditsiini aspekt, mida aastaid eirati.

Isegi meie eksistentsi süngematel hetkedel – holokausti ajal – oli enesetapp haruldane. Juutidele on alati omane elu jaatada, lootusesära otsida kõige süngemas hämaruses, ja kuigi keegi meist ei julge kohut mõista ja isiklikult hukka mõista neid, kes ei suutnud vastu seista elu kohutavale ebaõnnele, siis ei saa me seda ometi heaks kiita ega  julgustada seda, mida peetakse jumaliku teotamiseks ja rüvetamiseks.

Kui roomlased põletasid suurt Talmudi tarka rabi Chananya Ben Teradyoni Toora õpetamise “kuriteo” tõttu tuleriidal ja ta kannatas piinavat valu, soovitasid tema õpilased tal oma suu avada ja lasta leekidel siseneda, et ta sureks kiiremini.  Rabi vastas: “Võtku See mu elu, Kes mulle elu andis.”

Meie kõigi ülesanne on püüda mõista eksistentsi lunastavat potentsiaali – kasvada, armastada, julgustada, tugevdada ja anda lootust. Olles alati teadlik oma piirangutest, ärgem tungigem siiski jumalikku ainupiirkonda.

“Mu jumal, hing, mille Sina mulle andsid, on puhas. Sina oled selle loonud, Sa oled selle kujundanud, Sa oled selle minusse puhunud, Sa säilitad seda minu sees ja Sa eemaldad selle tulevikus minust ja tagastad ühel päeval selle mulle.” (Igapäevased palved, rõhuasetus lisatud)6

Pange tähele, et kuigi selle artikli allikad põhinevad halahhilistel tekstidel, peab judaism enesetapu keelustamist universaalselt kohaldatavaks. Need seadused on osa Noachide koodeksist, mida kohaldatakse nii juutide kui ka mittejuutide suhtes. Kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi ja kogu inimelule tuleb omistada austust, lugupidamist ja pühadust.

Tõepoolest, mitu aastat tagasi väljendas Colorado endine kuberner Richard Lamm avameelselt seisukohta, et kui inimesed jõuavad faasi, kus nad on ühiskonna jaoks koormavad ja tarbivad rohkem, kui toodavad, siis peaksid nad sisuliselt lihtsalt “päikeseloojangusse kõndima”. Kui lihtne on liikuda “väärikat surma” kuulutavalt seisukohalt positsioonile, mis ei pea inimelu väärtust suuremaks kui selle panus sisemajanduse kogutoodangusse.

On mitmeid juhtumeid, kus nii patsient kui ka tema perekond soovisid agressiivsete, eluiga pikendavate meetmete rakendamist ja arstid pöördusid kohtusse, et need meetmed lõpetada. Vaevalt on see austus enesemääramise vastu, millest “surmaõiguse” pooldajad väidetavalt kinni peavad.

Enamiku, kuid mitte kõigi halahhiliste autoriteetide sõnul ei hõlmaks see dispensatsioon toidu, vee või hapniku keelamist, mis on vastuolus Ameerika õiguse praeguse seisuga.

Lühidalt tuleks mainida veel kahte registreeritud enesetapujuhtumit Tanachis. Kohtumõistjate 16:29 kuulutas Simson: “Surgu mu hing koos vilistitega!”, kui ta tõmbas maha templit toetavaid sambaid. Tema surm leidis aset vaenlase võitmise kontekstis ja on analoogne sõduriga, kes annab oma elu oma riigi eest võideldes, ilmselgelt pole see enesetapp selle mõiste tavalises tähenduses. Teine juhtum esineb teises Saamueli raamatus. Ahitofel, kes asus Absalomi poolele Taaveti vastu, avastab, et mäss on läbi kukkunud, ja tapab end. Ahitofelile on Piibli narratiivis selgelt määratud kaabaka roll ja tema käitumist ei saa kohe kindlasti pidada normatiivseks. Tõepoolest, Talmud Sanhedrin 90b väidab, et Ahitofelil ei ole tulevases maailmas osa.

Mõned teised registreeritud enesetappude juhtumid:

Babüloonia Talmudis Gittin 57b on kirjas, et mitmed noored juudi lapsed, kes roomlaste poolt Jeruusalemma vallutamise ajal vangi langesid, hüppasid laevalt alla ja uppusid. Talmud kiidab nende tegu pühaks. Lõigu kontekst viitab aga sellele, et lapsed langesid seksuaalse väärkohtlemise (sh homoseksuaalse tegevuse) ohvriks. Kuna seksuaalkuritegusid peetakse nendeks, mille eest juut peab oma elu andma, kuulub see juhtum “religioosse tagakiusamise” rubriiki. Väidetavalt juhtus sarnaseid juhtumeid holokausti ajal Beth Yaakovi naisüliõpilastega. Kuigi nende aruannete õigsus on kahtluse alla seatud.

Ristisõdade ajal sooritasid mitmed juudi kogukonnad massilisinenesetappe, mitte ei langenud kristlike vägede kätte. Kuulsaim neist oli 500 juudi enesetapp Yorkis 1189. aasta Kolmanda ristisõja ajal. Ka siin oli põhjenduseks sunniviisilise kristlusse pöördumise vältimine suutmatuse tõttu taluda piinamist. Tõepoolest, mõned võimud ei vaadanud läbi sõrmede mitte ainult enesetappudele, vaid ka laste mõrvadele. Teised pidasid seda tava täiesti jäledaks ja patuseks. Vaata Daat Zekainim, 1. Moosese 9:5.

Kuulus lugu Masadast, kus Elazer Ben Yairi juhitud seelotite rühm, kes saades aru, et nende olukord on lootusetu, võtsid endilt elu, mitte ei andnud end roomlaste kätte. Kuivõrd enesetapp oli “poliitiline”, st. parem olla surnud kui alla anda, nagu seda lugu tavaliselt tõlgendatakse, siis peetakse seda üldiselt halahhiliselt sobimatuks. Kui seda tehti selleks, et vältida sunniviisilist usust taganemist, siis oleks sellel teol Sauli pretsedendil põhinev halachi sanktsioon. Me ei saa kunagi kindlalt teada, millised halachi autoriteedid seelote nõustasid ega ka kindluses toimunud tegelikke arutlusi.

Allikas: Judaism and Suicide (aish.com)