Kannatus on kahtlemata valus.
Mõnikord võivad heatahtlikud Jumala inimesed oma soovis jumalakartlikkust arendada kannatusi alahinnata. Selle asemel kortsutavad nad kulmu iga uskliku peale, kes seab kahtluse alla Jumala raske ettehoolduse vajalikkuse. Ohkamist elukannatuste all selles langenud maailmas võib pidada vaimselt ebaküpse inimese haletsusväärseks reaktsiooniks. Seda arusaama on raske ühitada meie Päästja kirgliku, higist läbi imbunud ja magamata palvega Tema ristilöömise eelõhtul: „Kui on võimalik, siis las see karikas läheb minust mööda” (Matteuse 26:39).
Ja uskumatud kannatuste raskused ei olnud mõeldud ainult Päästjale. Roomlastele 5:3-5 kirjutab apostel Paulus pühitsevast ahelreaktsioonist, mida meie kannatused katalüüsivad:
“Ja mitte ainult see, vaid me kiitleme ka oma kurbustest, teades, et kurbusest tuleb kannatlikkus, kannatlikkusest kogemus, kogemusest lootus ja lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on meie südamesse valatud Püha Vaimu kaudu, kes on meile antud.”
Kannatlikkus. Kogemused. Lootus. Kõik need tulevad läbi tõelise kannatuste valu.
Ärge teeselge, et see ei tee haiget
Pange tähele sõna “kannatlikkus”. See takistab meie head kristlikku impulssi meie (või teiste) võitlusi keset kannatusi minimiseerida. Kannatlikkusega kaasnevad raskused. Pole vaja taluda seda, mis pole valus. Keegi ei küsi sõbra käest, kuidas ta oma lemmikjäätisega “toime tuleb”. Keegi ei küsi säravalt värskelt paarilt, kuidas nad oma kihlusega “hakkama saavad”. Midagi taluda tähendab elada raskustest hoolimata, mitte neid eitades.
Õnneks kirjutab Paulus viisil, mis rõhutab tõsiasja, et lootuseni viiv kannatuste protsess ei toimu kohe. Kannatlikkus eeldab teatud ajavahemikku. Et midagi kogeda, tuleb läbida kogu protsess. See tähendab, et tuleb perioode, ükskõik kui pikki või lühikesi, mil me ei suuda näha ega tunda meile lubatud lootust. Praegu on pimedad ja rasked ajad. Me kurvastame, kui läbime seda orgu. Võitluse käigus, tugevdades end Jumala lubadustega, kasvatame oma kannatlikkust. Sellistel aegadel me mitte ainult ei palveta lootuse pärast; me palume ühtlasi ka kannatlikkust.
Puult puule
Vaatasin kunagi dokumentaalfilmi kõige kõvemast sõjalise väljaõppekoolist (vähemalt nii väideti filmis). See oli Army Mountain Warfare Schooli talvine sessioon, mis tõi kaasa uskumatuid füüsilisi ja emotsionaalseid väljakutseid, mis näisid õpilasi vaevavat alates nende saabumisest. Kõige suurem väljalangevus oli aga mitmepäevasel matkal lumisel mäel. Tuli läbida kogu mägi, alt üles, ületada kolmemeetriseid lumetorme, kandes seljas suurt rasket seljakotti – ja seda kõike ilma erivarustuseta. Neil oli vaid jalad ja puhas sihikindlus.
Hommikul enne marsile minekut vestles õppuse instruktor sõduritega. Ootasin kaastundlikku ja energilist motivatsioonikõnet, mis julgustaks rühma määratud ülesannet täitma või valmistuma koheseks karistuseks! Selle asemel ütles tark sõdur lihtsalt: “Kui soovite alla anda, siis vaadake mäetippu.” Seejärel jätkas ta: “Aga kui te tahate lõpuni jõuda, siis valige lihtsalt lähim puu ja öelge endale: “Ma jõuan järgmise puuni ja siis vaatame edasi.” Kui jõuate selle puu juurde, tehke sama asja uuesti, leides teise puu. Seda tehes puult puule liikudes avastate end üsna pea mäetipust.”
Nende jaoks, kes on keset kohutavaid kannatusi, on lootuse otsimine nagu mäetippu vaatamine alt poolt. See on hea mõte, aga ronida on võimatu. Sellistel hetkedel on järgmine puu lihtsalt kannatlikkuse palve: „Issand, vii mind sellest eluperioodist, sellest päevast, sellest tunnist ja isegi sellest palvest läbi. Ära lase minust lahti, et mina Sinust kunagi lahti ei laseks.”
Kuidas saatan kannatusi kasutab
Ja ometi on meil lubadus. Tõotus, et see kannatuste torm muutub rõõmu ja lootuse maailmaks. See on meie langenud elu raskuste läbimise baromeeter. Kannatused, mida me kristlastena kannatame, loovad ja kujundavad iseloomu, mis annab meile lootust. Kannatused, mis sünnitavad kibestumist, küünilisust ja võõrandumist, on kannatused, mis on võtnud vale pöörde. Saatan armastab meie kannatusi sel viisil ära kasutada. Ta tahab tekitada Teie hinges pahameelt, mitte lootust.
Kuidas kasutab saatan kannatusi, et luua pigem küünikuid kui vankumatuid usklikke?
Esiteks tahab ta meid isoleerida. Pühakiri on selge, et sellest langenud maailmast läbisaamiseks vajame kogukonda. See on loodud selleks, et aidata meil kasvada usus, rõõmustada õnnestumiste üle, õppida vigadest, leinata kaotusi ja anda meile jõudu meie nõrkustes. Peamine saatana taktikaline eesmärk kannatuste ajal on panna meid mõtlema, et me peame pigem pugema kookonisse, mitte lootma kristlike vendade ja õdede hoolele. Ta tahab, et Te arvaks, et Te ei vaja abi, et Te ei vääri abi, et tõelised kristlased ei vaja kunagi abi – ja et teised ei taha aidata. See kõik on vale.
Teiseks tahab ta, et me keskenduksime iseendale. Kui keskendume oma tähelepanu pigem sissepoole kui ülespoole, võib saatan panna meid mõtlema, et meie kannatused on ainulaadsed, universaalsed ja ülimad. Meie kannatused ei ole sellised.
Kolmandaks tahab saatan, et me kaotaksime silmist oma suveräänse Päästja. Maal pole aega ega kohta väljaspool Jumala kontrolli – isegi seal, kus ja millal tunneme kõige rohkem valu. Saatan soovib, et Te usuksite, et Jumal ei taha või ei suuda Teid aidata, et Teie kannatused on kuidagi väljaspool Tema ettenägelikkust ja hoolt. Sest kui Teie kannatused võivad olla väljaspool Tema suveräänset tahet, siis võib seda olla ka kõik muu. Isegi Teie surematu hing.
Kuidas Jumal kannatusi kasutab
Kannatamine ei ole kerge. Kuid see ei peagi olema lihtne. See on kristliku lootuse raske katsumus, mis peksab välja ebatäiuslikkuse ja muudab selle millekski veelgi ilusamaks ja puhtamaks. Lootus, mis jääb maailmale ja kuradile kättesaamatuks, sest selle aluseks on armulise ja halastava Jumala igavene ja ustav armastus.
Pole kahtlust, et Jumal armastab oma rahvast, ja pole kahtlustki, et saatan püüab hävitada nende usaldust ja turvalisust, pannes neid tundma end üksikuna, masendununa ja saamatuna. Saatana plaani mõistmine, jätta meid ilma meie kohutavate kannatuste taevastest viljadest, aitab meil isegi kõige raskematel aegadel püsida igaveses ja võitmatus lootuses.
Postitas Josh Squiers / © 2019 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/bozhe-pomogi-mne-vynesti-eshhe-odin-den.htm
Mu kallis Oherdkaan! Mul on kahju, et sain su viimase kirja. Olen teeninud tema Madalikku palju sajandeid – .....
Viis aastat tagasi diagnoositi mul tõsine gluteenitalumatus. Nagu mu vaene naine võib tunnistada, võitlesin diagnoosiga kuid, aga lõpuks .....
Kannatused jäävad mulle mitmes mõttes mõistatuseks. Kuigi minu valu oli tohutult täis Jumala armu ja ligiolu, siiski ei .....
Milliste salmideni jõuate kõige sagedamini, kui teete pausi selleks, et Jumalat tänada? Võib-olla kummardate pärast eriti pikka ja .....
Mulle öeldi, et Jumal ei taha, et ma kannataksin. Mulle soovitati kannatustest isegi mitte rääkida. Mulle lubati tingimusteta .....
Kannatavad inimesed küsivad sageli: "Mis õppetundi püüab Jumal mulle selle raskuse kaudu anda?" Nende sõbrad küsivad neilt: "Mida .....
Kannatajate jaoks on üks potentsiaalselt lootustandvamaid tõotusi Kristuse kinnitus: "Mina olen teiega" (Mt 28:20). Kuid meie võime sellest .....
On öid, mil me vaatame pikka aega pimedusse ja pimedus tundub meile lõputu. On öid, mil teeme suu .....
"Saatan annab Aadamale õuna ja võtab paradiisi ära. Seetõttu mõelge kõigis kiusatustes mitte sellele, mida ta pakub, vaid .....
Vabandan, et lubasin kirjutada hoopis teise sõnumi, aga lükkan selle järgmisesse nädalasse ja lähen teises suunas. Kõik minus .....
Kui mu abikaasa Rob 41-aastaselt traagilises matkaõnnetuses suri, ei küsinud ma: "Miks?" Oma sügavale leinale vaatamata teadsin, et .....
Jälgisin oma telefoni uute teadete ootuses, samal ajal kui süütunne mu keha läbis. Meie kogudusepere oli parajasti tabanud .....
