Pühakiri räägib sageli sellest, et Jumal on pettunud või vihane. Kuid selles pole isegi sõna sellest, et Ta satuks meeleheitesse. Seda seetõttu, et heitumine on “emotsioon”, mida Jumalal lihtsalt ei ole. Kuidas see saab olla? Heitumine tähendab ahastust. Või lootusetust. Või lüüasaamist. Ja kõik need emotsioonid, kui rääkida Loojast inimlikult, on Talle täiesti võõrad. Lõpuks peavad nad olema ka meile Jeesuses võõrad.
Muidugi on täiesti loomulik, et inimestena, isegi inimestena, kellel on intiimne suhe Issandaga, lähme läbi meeleheite perioodidest.
Meid võidavad eluraskused. Või pole meie lootused ja ootused täitunud. Või purunevad meie suured unistused. Või miski võtab oodatust palju kauem aega. Või tundub, et valu ja kannatusi on liiga palju. Või oleme endas pettunud, veendes end, et oleme alati ebaõnnestujad. Või… [sisesta oma valik]. Heitumise põhjuseid on palju ja ühel hetkel tunduvad need kõik olevat kaalukad.
Kuid Jumalas pole meeleheidet. Lootusetuse tunnet pole. Pole hirmu sünge tuleviku ees. Pole mingit meeleheidet, et Tema eesmärke ei saavutata.
Nagu Pühakiri ütleb, teab Ta algusest peale, mis hakkab juhtuma lõpus (Js 46:10), ja Ta näeb homset selgemalt kui meie eilset. Ja Ta teab, et Tema eesmärgid saavutatakse ja et lõpuks saavad selle maailma kuningriigid Jumala Kuningriigiks ja Tema saab Messiaks (Ilm. 11:15). Miks peaks Teda siis miski heidutama?
Ta teab, et ühel päeval “täitub maa Issanda tundmisega, nagu vesi täidab mere” (Js 11:9) ja “Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid.” (Jesaja 11:6).
Ta teab, et tuleb päev, mil „Ta pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” (Ilm. 21:4).
Ta teab, et ühel päeval „ pöörduvad Issanda vabaksostetud tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.” (Jesaja 35:10).
Kui Ta näeb seda reaalsust selgelt, täieliku kindlusega, et saatan võidetakse igavesti, ja kui Ta mõistab, et Tema tahe valitseb tingimusteta tulevastel ajastutel, siis kuidas saab miski Teda heidutada?
Heitumus tekib siis, kui me pole kindlad toimuva tulemuses, kui tunneme, et meie pingutused on olnud asjatud, kui jõuame järeldusele, et proovimine on mõttetu.
Ükski neist mõtetest ei ole Issandale omane, sest Ta on lõpptulemuses täiesti kindel, sest Ta teab, et meie pingutused ei ole asjatud ja Ta teab, et meie sihikindlus kannab endas igavest tulu.
Kui teaksite kindlalt, et Teie meeskond võidab – ja võidab hea skooriga –, siis kas oleksite mängu halva osa ajal pettunud? Selle asemel ootaksite kannatamatuse ja entusiasmiga sündmuste otsustavat pööret, mis kindlasti (ja peagi) juhtub.
See on põhjus, miks Paulus julgustas meid oma heitumisest üle saama, öeldes: „Olge kindlad, kõigutamatud ning ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole tühine.” (1. Korintlastele 15:58).
Ja see on põhjus, miks Peetrus julgustas meid isegi keset tagakiusamist ja raskusi suunama oma pilgud hiilgavale tulevikule, mis on meile ette valmistatud:
“Seepärast, armsad vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises.” (1Pt 1:13).
Ja seepärast tuletab Johannes meile meelde muutust, mis ootab meid ees, kui Issand tagasi tuleb:
“Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui Tema saab avalikuks, siis me oleme Tema sarnased, sest siis me näeme Teda, nii nagu ta on. Igaüks, kellel on selline lootus Tema peale, puhastab ennast, just nagu Tema on puhas.” (1.Jh 3:2-3).
See ei ole ainult usu, julguse ja lootuse stiimul. See on ka stiimul pühadusele.
Psalm 2 kirjeldab maa kuningaid, kes mässavad Issanda ja Tema võitu vastu ning kes on otsustanud end oma ikkest vabastada. Algses kontekstis on “võitu” tõenäoliselt kuningas Taavet. Kuid lõpuks on see kuningas Jeesus. Ja Uue Testamendi järgi viitab see ristilöömisele, maailma viimasele katsele vabaneda Jumala väest.
Ja kuidas ta sellele reageerib? Psalm 2 ütleb:
„Kes taevas istub, naerab; Issand pilkab neid. Oma vihas ta kõneleb siis nendega ja oma raevus ta teeb neile hirmu: „Aga mina olen seadnud oma kuninga Siionile, oma pühale mäele.”” (Ps 2:4-6).
Jah, Jumal naerab asjatute inimlike ettevõtmiste üle, kuulutades: “Ma olen võidnud oma kuninga oma pühal mäel ja keegi ei saa Teda võita.” Võite isegi ette kujutada, kuidas Ta ütleb: „Mine, tapa Ta. Ma äratan ta surnuist, tõstan Ta üles ja panen Ta istuma oma paremale käele.”
Nii palju siis meeleheitest!
Sellepärast ähvardas Assüüria võimas kuningas Sanherib Jeruusalemma hävitada ja juudid välja saata ning Jumal andis prohvet Jesaja kaudu Jeruusalemma kuningale Hiskijale julgustavad sõnad. Parafraseerides Jesaja sõnu: “Assüüria kuningas ja kõik su väed, mu rahvas vangutab pead su pärast, kui sa põgened!” (Vt Jesaja 37)
See on põhjus, miks Paulus kirjutas, et Jeesuses oleme enam kui võitjad, olenemata sellest, mis juhtub (kaasa arvatud tagakiusamine, katsumused ja isegi surm; vt Rm 8:35-39). Ja sellepärast ütles Johannes, et Jeesuses võidame maailma (1Jh 5:4).
Ja sellepärast võime Issanda abiga pöörata oma näo Tema poole, Teda kummardada, mõtiskleda Tema tõotuste üle ja otsustada Tema üle rõõmustada vaatamata kõigele ja võime oma südamest välja ajada meeleheite. Tegelikult, kui me tõesti Tema peale loodame, siis on meeleheide vale.
Jah, “valgus paistis pimeduses ja pimedus ei mõistnud seda” (Johannese 1:5). Võite olla kindel, et seda ei juhtu kunagi.
Postitas Michael Brown / askdrbrown.org
Allikas: https://ieshua.org/bog-ne-unyvaet.htm