Jumal ei võta vabandusi vastu

Vähe leidub neid inimesi, kes ei õpi kristlasena elades ära vale vabanduse peenet kunsti.

Oletame, et solvasime inimest. Südametunnistus vaevab meid, kuid uhkus  keeldub jonnakalt alla andmast. Ja me otsime kompromissi.

“Vabandust, kui ma teid solvasin,” suuname süü ettevaatlikult solvunu õrnadele tunnetele. Ja lõpetame sõnadega: “Jube raske nädal oli!”. Või isegi nii: “Ma käitun alati hommikuti nagu debiilik.” Ja kuni inimene lõpuks mõistab, mida me ütlesime, siis oleme juba piisavalt argumente andnud selleks, et ta ei peaks meie vastu mingit viha.

Kuigi armu evangeelium on sellisele valele vastu, ei ole kristlased, kiusatuse vastu oma eksimusi välja vabandada, immuunsed. Nagu kirjutab Clive Lewis, “See, mida me sageli nimetame Jumalalt andestuse palumiseks, on tegelikult meie vabanduse aktsepteerimise nõue”.

Probleem on selles, et Jumal ei võta vastu vabandusi. Ta ei andesta õigustusi. Ta ei vaja meie “jah, aga” ja “ma lihtsalt tahtsin”. Jumal andestab patud.

Anna mulle andeks või vabanda mind

Ei ole paremat valetunnistuse näidet, kui meie kodugrupid või mõni muu piibliuurimisrühm. Ükskõik, kas tunnistame pattu meie poolt solvatud inimesele  või oma vaimulikule, jääb küsimus muutumatuks: “Kas me saame oma pattu täielikult tunnistada, varjamata vähimatki detaili ja püüdmata end sellest välja vabandada?”

Minu ambitsioonid, suurejoonelised ja napoleonlikud, muutuvad äkki haletsusväärseks ja sulavad, kui mu pihiisa minu ette ilmub. Ma loen Piiblist: “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed,” (Matteuse 5: 3) ja ma palvetan: “Jumal, las ma olen mees sinu Pühakirja järgi!” Ja siis kohtun inimestega ja saan kiiresti vaimselt rikkaks. Vähemalt rikkamaks kui ma tegelikult olen. Vaene ehk, aga mitte allpool vaesuspiiri. Ma käitun nii, nagu kõlaks originaalkeeles sõnad “õndsad on need, kes on vaimus vaesed” nagu “õndsad on need, kes abi ei vaja”.

Üha sagedamini tekib mul kiusatus punuda ülestunnistusse mitmesuguseid põhjuseid ja vabandusi, mis on kaunilt tikitud detailide ja eufemismidega.

Vabandus vabanduse järel

Mõnikord lisame meeleparanduse lõppu sündmuste pika kirjelduse. Püüame suunata tähelepanu patult endalt selle ajaloole, vihjates, et oleme lihtsalt asjaolude ohver.

Asjaolu: „Ma ei oleks tohtinud eile teie vastu ebaviisakas olla. Aga lapsed ajasid lihtsalt nii närvi! “
Tunnistus: „Ma ärritusin eile, sest olin kannatamatu ja vihane. Mul on häbi. Mul on kahju”.

Asjaolu: „Ma ei oleks tohtinud eile terve päeva telesaateid vaadata, aga nädal oli nii raske. Mul oli vaja lihtsalt puhata. “
Tunnistus: “Ma sukeldusin pea ees meelelahutusse selleks, et stressi maandada, kuigi parem oleks olnud anda kõik koormad Jumalale üle.”

Asjaolu: “Ma ei taha vihane olla, aga ma ei suuda ka talle andestada.”
Tunnistus: “Ma olen endas nii kaua solvumist hoidnud, sest ei usu, et leian lohutust Jumalast.”

Ühtlasi asendame ülestunnistuse koledad osad eufemismidega. Kui on vaja tõtt rääkida, siis räägime seda ilusas kristlikus murdes lootuses, et kõik ei mõista.

Eufemism: “Ma komistasin.”
Patu tunnistamine: “Minu südames oli iha ja ma pöörasin Jumalale selja.”

Eufemism: “Mind on raske rõõmustada.”
Patu tunnistamine: „Ma kadestasin selle inimese suhteid; sellepärast ma vihkan teda. “

Eufemism: “Oleksin pidanud olema lahkem.”
Patu tunnistamine: “Kaotasin kontrolli enda üle ja karjusin laste peale.”

Patu tunnistamine nõuab täielikku paljastamist – meie lähedastele antakse harva prohvetlikku taipu, seega vajavad nad olukorra mõistmiseks tervikpilti. Ja me kasutame seda ära, kaunistades oma lugu õigustamise lootuses.

Kui me hakkame patu tunnistamise asemel lipitsema ja olukorda ilustama, siis ei tee me seda enam ülestunnistuse ja andestuse saamise pärast. Õigustame end ja ootame mõistmist.

Psalmistide ülestunnistused

Psalmistide ülestunnistus oli meie omast erinev. Kui need pühad inimesed avalikult pattu tunnistasid, siis tegid nad seda keeles, mis solvaks meie kodugruppide liikmete õrnasid kõrvu.

Millal te viimati tunnistasite oma patte Asafi sõnadega: „Ma olin nagu loom su ees.” (Psalm 73:22)? Või Taaveti sõnadega: „Minu süütegusid on rohkem kui juuksekarvu mu peas” (Psalm 40:13)? Millal te koos abikaasaga valjusti palvetasite ja palusite: “Anna andeks mu süütegu, sest see on suur!” (Psalm 25: 11)?

Kõik need psalmistid võiksid leida midagi, mida õigustada. Asaf võiks öelda: „Õelad elavad õitsengus,” Taavet – „Ma olen nii kaua paguluses olnud! Vaenlased hõiskavad minu üle! “

Aga psalmistid seda ei tee. Kust nad said selle võimu oma patud üles tunnistada? Kuidas oli neil julgust rääkida Jumala ja ümbritsevate ees: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni;” (Psalm 32: 5)?

Nende julguse põhjuseks on see, et nad armastasid Jumalat rohkem kui oma mainet. Neid hoiti vangistuses armu all. Ja see vangistus oli nii armas, et nad ei oleks ühegi vabanduse pärast sealt minema jooksnud.

Meie ainus varjupaik

Psalmistid mõistsid, et nagu Charles Spurgeon kunagi ütles: “Kui me suhtume oma pattu täie tõsidusega, siis läheneb Jumal meile õrnalt.”

Meie katseid oma pattu õigustada ja vabandada võiks veel mõista, kui meie Jumal oleks meie vastu ebaviisakas, kuid Jeesus Kristus pole selline. Paremas käes hoiab Ta rikkalikku armu (vt Roomlastele 5:17) ja on alati valmis puhastama igaüht, kes tuleb meeleparandusega (vt 1Jh 1: 9).

Kui meil pole oma patu eest midagi maksta (Psalm 32), siis maksab Kristus ise selle eest oma verega. Pealegi varjab Ta meid õigluse kilbiga, hoiab meid kuradi süüdistuste eest ja vabastab meid igavikust väljaspool Tema kohalolekut. Parem on jääda võlgu Jeesuse armule kui varjuda oma vabanduste taha ja jääda üksi surema.

Seetõttu leidke endale pihiisa, vend (õde), abikaasa ja toetuge koos Jumala armule. Rääkige kõik ära ja jätke kaunistused kõrvale. Ja kui olete kõik välja rääkinud, siis tegeleb Jeesus teie andestamatu patuga – matab selle maha, viskab mere sügavusse ja kustutab selle. Ta annab teile andeks.

Allikas: https://ieshua.org/bog-ne-priemlet-izvinenij.htm