Jumala ootamine osutub väga raskeks

Me tahame kiiremini, tahame ise, tahame kohe!
Ja Jumal ütleb: “Kui tahate, siis tehke seda ise, Ma lähen ära ja vaatan, mida te ise teete.”
Tõenäoliselt pole tumedamat auku kui see, kui Jumal astub kõrvale ja laseb meil kõike ise ja omal moel teha.
Jumalat justkui polekski.

Loomulikult andis Ta meile vabaduse teha paljusid asju ise, Ta andis meile ajud ise mõelda. Meil on vaba valik.
Tuleb lihtsalt ette olukordi, kus me ise hakkama ei saa, kus me peame tunnistama Jumalat kui Jumalat – see on see, millest ma täna räägin. Olukorrad on keerulisemad kui igapäevaelus, suuremad kui see “mida poest osta või mida täna selga panna”. Olukorrad, kus on vajalik side Jumala ja inimese vahel, kus igavese elu meeldetuletus peaks saama tähtsamaks kui miski muu.

Ära oodata, võib-olla kuni kõik ümberringi hävib ja tundub, et Jumal ei näe ega kuule. Tundub, et Jumalat pole olemas ega ole kunagi olemas olnud.

Alandada oma südant sel viisil peaaegu kuni surmani. Isegi mingil hetkel pimesi liikudes. Loomulikult räägin ma sisemisest inimesest, südameseisundist.

Jumala ootamise teel, kus Te usute, ootate ja igatsete Jumalat, kohtate kuldvasikaid. Te ei jõua Moosest tahvlitega ära oodata, millegipärast jäi ta sellele mäele veidi liiga kauaks!

– Teeme kuldvasika ja kummardame seda, niikuinii ei ole vastust, probleem ei ole lahendatud.

– Siin on kõikvõimas “tervendav” toit, siin on pettusega saadud rikkus, siin on kiire rahuldus, suva sellest Piiblist ja rohkem hubasust, mugavust – ja Jumalat justkui polekski.

Mina ise ja mis kõige tähtsam, kiiresti ja kohe! Lugege Piiblit kiiremini, palvetage kiiremini, kiiremini.

“Mina ise” avastas end pimedast august, omaenda pimeduse üksindusest – saabus sisemine surm.

Kuldvasikas ei aidanud, uhkus ei päästnud mind nendest kaotustest ja murtusest.

„Kuid nad unustasid peagi Tema teod ega oodanud Tema nõuannet. Nad põlesid kirest kõrbes ja panid Jumala proovile asustamata piirkonnas.” Psalm 106:13-14  (Venekeelne kaasaegne tõlge)

Jumala ootamine ei tähenda sageli minuteid ega tunde. See võib võtta aastaid, see on nagu ülikooli kõik kursused. Või äkki tuleb vastus kohe. Meie ei käsuta Jumalat.

Võib-olla pole asjata meile eeskujuks antud Aabraham ja Saara, kes said vanas eas poja. Nad ootasid ja ootasid väga kaua, peaaegu terve elu.

Ja siis, kui taevas otsustab, siis tuleb vastus, aga see tuleb sellise jõuga, nagu sel pühapäeval, kui kivi haua eest ära veeretati, kui surm võideti. Nad ootasid 33 aastat ja kogu Vana Testament ootas.

Aabrahamile öeldi, et tema järeltulijaid saab olema sama palju kui tähti taevas  – ja nii see juhtuski.

Saabub hommik, kus kõrgete mustade lainete asemel kuulete järsku vaikust, vaikset tuult. Lõpuks naeratate südamest!
Jumala rahu on üle kõigi mõtete, Teie süda rõõmustab ja Te ise ei tea, kuidas sai juhtuda selline ime pärast kõike seda, mis on Teiega juhtunud…
Te lihtsalt ootasite Jumalat.

Jumalal on oma aeg, mitte meie aeg. Ja kas Ta tuleb appi, see sõltub paljust.
Jumal ei tule sõrmenipsu peale, meie käsu peale. Ta vaatab südamesse, oodates oma Poja Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmist, et saada Teie murtuse peamiseks kohaks. Peamiseks meeleparanduse ja alandlikkuse kohaks.

“Kaugel künkal näen vana risti,
Häbi, kannatuste ja piinade märki.
Me laulame ristist, sest sellele löödi
Patuste parim sõber risti.

Vana rist mõistis hukka edevuse
Andis rahu väsinud südametele,
Ma klammerdun hingega risti külge
Tema kaudu saan ma krooni.

Vana rist on tuline, kuid ma ei karda seda,
Temas ilmutati meile Jumala armastust,
Jeesuse Kristuse veri voolas ristilt
Et mind mu pattudest lunastada.”

Peetrus ei jõudnud ära oodata Kristuse ülestõusmist ja salgas Jeesust kolm korda. Ta kiirustas, ei oodanud lõpuni ja kartis musti laineid.

Oodake Jumalat.
Ärge kiirustage.
See on raske, hirmutav, sünge, aga see on seetõttu, et kivi on ikkagi veel haua ees ja Te arvate, et Ta suri, et surm on võitnud.
Ei, hommik tuleb, Te tulete hauale nutma ja just seal kohtub ülestõusnud Kristus Teiega isiklikult ja ütleb: “Ära karda, mina olen sinuga.”

Aga oodake, ärge makske enda eest kätte, ärge põlege vihas. Ärge kadestage, ärge tapke sõnadega ja ärge kaitske oma uhkust. Ärge vehkige rusikatega tühjusesse.
Oodake.
Jumal on olemas, elavam kui elavad, lähemal kui Teie hingeõhk.

“Issandale, kes temaga rääkis andis ta nime: “Jumal, kes mind näeb”, sest ta ütles: “Nüüd olen näinud Teda, kes mind näeb.”
1. Moosese 16:13 Venekeelne kaasaegne tõlge.

Autor: Renata Kulakevitš/ https://www.facebook.com/nikolairenata.kulakevich

Hapnemata leibade püha: kui kiire põgenemine valmistab meid Kristust ootama

Liiklus maanteel seiskus – mõlemas suunas. Kui me seisime ja aeg vaikselt tiksus, tekkis meil üha enam tunne, .....

Oota, Jumal muudab olukorda ja sa saad osa Jumala parimast

"Ma hüüan Jahve, Kõigekõrgema poole, Jahve poole, kes juhib mu asja.” Psalm 57: 3 Kui oled palvetanud, et .....

Suurema osa meie elust moodustab ootamine

Kahju, et keegi mulle seda varem ei öelnud. Kui ma oma elule tagasi vaatan, siis ma tõesti soovin, .....

Otsite armastust? Tähendab, et ei ole mõtet istuda ja lihtsalt oodata

Mul on mitu üksikut ja vallalist sõpra, kes vihkavad veebruari. Nad ei kingi sõbrapäeval kellelegi lilli ega kommi. .....

Üks suur viga, mida vallalised teevad Jumalat oodates

Jumala hoiatuse tagasilükkamine: ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega. 2. Kor. 6:14. Kristlastena arvavad paljud meist, et .....

Kellele toetuda ja kellelt abi oodata?

Kõik, mida me näeme ja kõik, mis on meie silmade eest varjatud, on Kõigevägevama poolt loodud! Ta lõi .....