“Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.” Iiob 3:26.
Tundsin end üsna õnnetult.
Öö ei andnud järele. Ja päev oli nõrk, tasane ja häbelik, et siseneda.
Ja minu hinges käis samasugune segadus. Püüdsin vaimus läbi murda Issanda juurde. Aga keha näis igal hetkel olevat surnud, blokeerides mu hinge. Mõte helgest, igavesest Jumalariigist näis juba süütavat südames vabaduse, kuid siis sain nagu haamriga pähe.
Ukrainlaste pähe kukuvad raketid ja minu hinges tärkab valu. Ukrainlased oigavad, nende verd valatakse, nende lapsed nutavad ning valgus kaob mu südamest. Pimedus võidutseb. Kurjus marsib nagu rongkäigus üle Venemaa avaruste. Valed ja vihkamine voolavad Kremli kõrgetest kaunitest tornidest kevadise üleujutusena välja ning uputavad viimased vabaduse ja tõe saarekesed.
Maa oigab pommide ja rakettide plahvatuste all.
Või on see minu enda oigamine?
Ja protestides pimeduse ülemvõimu vastu, koitu ootamata, roomasin kurbuse voodist välja, põlvitades Taevaisa ees ja ütlesin palve.
„Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja Tema vastas mulle.
Issand, vabasta mu hing valetajaist huultest ja petisest keelest!” Psalm 120:1-2.
Ja arm tuli mu südamesse! Ja torm vaibus.
Pimedus taandus ja hajus!
Valgus ilmus. Jumala rahu haaras mind.
Au Sulle, Kõikvõimas ja armuline Jumal, kes armastab andestada, kes on armuline ja püha, pika meelega ja külluslikult halastav Isa! Au Sulle!
” Issand ilmutas ennast mulle kaugelt: Ma olen sind armastanud igavese armastusega, seepärast jääb mu osadus sinuga.” Jer 31:3.
Tule mu sõber, kiirusta ka sina Issanda juurde.
Autor: Juri Spko / https://www.facebook.com/ysipko