Juri Sipko: Eile sain šoki!

Ma olin eile šokeeritud! Ma lähen koju, kedagi ei puuduta. Jalutades palvetan. Ma räägin Issandaga. Meie ajal on parim asi, mida teha, rääkida Issandaga. Temalt tuleb arm ja rahu. Ja isegi, kui on valus või keegi tahab solvata ja võib-olla müksab kogemata, siis ma ei pööra enam sellele tähelepanu. Sest ei ole aega. Olen tähtsa asjaga hõivatud. Kujutage ette, ma räägin Issandaga ja siis pööran sellisele jamale tähelepanu. Tõesti! Sellisel juhul sa küll ei saa Temaga kunagi tõsiselt rääkida. Jah ja lihtsalt häbi oleks, sest kõige tähtsam, mis inimesel võib olla, on Jumala tähelepanu! Nii et Jumal siis kuulab mind ja mina ütlen talle: “Oota Issand, siin tekkis väike tõrge, nüüd ma lahendan selle ära ja siis jätkame suhtlemist.”

Ärgu seda juhtugu! Issand on Kuningate Kuningas, Ta on tähtsam ja olulisem kui kõik muu siin maailmas. Seetõttu räägin ma värisedes Temaga. Ja ma saan armu. Ja rahu tantsib rõõmsalt mu hinges. Ja tekib sõnadeta laul. Ainult paar sõna. Suur Jumal! Lahe Jumal! Hea Jumal! Tänu Jumalale! Au Jeesus Kristusele! Eriti meeldib mulle öelda “AU JEESUSELE KRISTUSELE”. Ja kui ma kedagi kohtan, siis mulle meeldib öelda “KRISTUS ON ÜLESTÕUSNUD!” No mina naudin seda rõõmu ja vaja on ka teisi rõõmustada. Mulle tuleb vastu mees. Nii soliidne, tundub isegi pisut tark, ütlen ka temale rõõmsalt: “Kristus on üles tõusnud!”

Talle see ei meeldinud. Hakkasime asja arutama. Lõpuks püüdis ta mulle öelda, et Hitler oli täitsa normaalne mees ja Stalin oli veelgi parem.

Küsisin temalt: “Miks te tapate Ukrainat?” Ta ei mõelnud hetkekski. Kohe ja väga enesekindlalt hakkas mind veenma, et Ukraina on Venemaa ja seetõttu.

“Miks te siis Ukrainas inimesi tapate?” Ka siis ta ei kõhelnud. Vastas umbes nii, et kas need on inimesed? Nad on natsid ja bandeeralased, kes ei taha meiega koos elada.

“Niisiis, kas selleks on vaja tappa?” Ma küsisin temalt.

“Muidugi!”. Mees ei pilgutanud silmagi. Ei mingit kahtlust! Ei mingit kaastunnet!

Ja siis sain aru. See on kõik! Meie inimeste seas on selliseid tüüpe miljoneid. Alates presidendist ja kogu valitsusest koos saadikutega mõtlevad nad samamoodi. Isegi Šoigu kohta mõeldakse, kui paljude harukordsete sündmuste taga ta seisab, aga tegelikult on ju kõikjal pärast inimohvrid. Ta võiks ju õppida kaastunnet. Kuid seda mitte. Ja temagi pommitab koos nendega kirglikult Ukrainat. Samuti ilma emotsioonideta, ilma südametunnistuseta ja kaastundeta. See on igivana kommunistliku ateismi negatiivse valiku produkt. Ja kogu pöörane hakklihamasin käivitatakse nende endi kiskjakire rahuldamiseks.

Mõttetult.

Pole mõistlikku eesmärki.

Ilma häbita ja südametunnistuseta.

Nii töötavad maniakid. Nende mõistus on kahjustatud.

Sellepärast elasin üle šoki. Tegelikult üle ma seda ei elanud.

Nii et ma olen endiselt šokis. Hea neile, kes surid. Nad isegi ei tea, et meil valitseb selline õudus.

Isegi Issand on hämmeldunud.

Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama, et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk, nad ei saa kuulda. Vaata, Issanda Sõna on neile teotuseks, see ei kõlba neile. Mina olen täis Issanda viha, ma ei suuda seda peatada. Vala see laste peale tänaval, samuti noorukite jõugu peale; sest kinni võetakse nii mehed kui naised, nii vanad kui raugad. Ja nende kojad antakse teistele koos põldude ja naistega; sest Ma sirutan oma käe maa elanike vastu, ütleb Issand. Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik. Ja Mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: „Rahu, rahu!”, kuigi rahu ei ole. Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand. Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: „Seda me ei tee!”” (Jr 6:10-16).

Juri Sipko, RS EKP (Venemaa kristlike baptistide liidu)  endine esimees.

Allikas: Юрий Сипко: Вчерась пережил шок! (ieshua.org)