Üks päev sain sõnumi.
Igasugused uudisteagentuurid võistlevad üksteisega, et teatada sellest, et uus aasta on saabunud. Oli alles kära ikka! Sa mu meie. Ilutulestiku kahuritöö, plahvatuste müra ja sära põhjustasid Jaapani lähedal tsunami.
Tundub, et see kõik juhtus eile. Ma peaaegu uskusin seda.
Kui öö möödus, saabus päev nagu tavaliselt.
Nagu alati, oli koit, nii et astusin sellesse kõige tundmatumasse, uude aega!
Ja mis juhtus? Mitte midagi.
Ei midagi uut! Kõik oli nii nagu enne.
Mõtlesin, et võib-olla sellepärast, et ma olen külas, metsarajoonis ja varjan end KGB tagakiusamise eest, kes tegid minust kurjategija ja panid mind tagaotsitavate nimekirja, noh, see tähendab, et ma maskeerun erinevateks külameesteks, mõnikord mängin, et olen konnakarjane, vahel loen taevas lendavaid hanesid, vahel teesklen, et olen nii asjalik, nagu oleksin kohaliku põõsa omanik ja pean arvestust kasvava rohu ja lehtede mahalangemise kohta. Eriti tõsine ja tähtis näen ma välja kibuvitsapõõsa juures pikutades ja lugedes, kui palju ilusaid kasulikke vilju see põõsas on andnud! Olgu sellega kuidas on, aga praegu on õnnestunud mul vabadusse jääda. Ja vangistusest, ei-ei, ma vaatan tsivilisatsiooni avarustesse. Ja nüüd tahtsin ma uut aastat näha. Lõppude lõpuks oleme inimesed ja armastame uusi asju kirega. Nii on iga asjaga. Meile meeldib uus borš! Uus salat ja uus kohv. Uued mäed. Ja uued jõed! Uued püksid ja uued aluspüksid. Noh, erilise innuga ootame uusi presidente ja uusi avastusi.
Vaatasin ettevaatlikult välja, nagu oleks oht juba vana ja aeg tal surra, aga hirm kihas ikka veel mu sees. No seekord läks kõik hästi. Vaikne. Siin ei ole kedagi.
Muutusin julgemaks. Vaatasin tsivilisatsiooni tippudesse. Kus istuvad maailma valitsejad. Kust tuleb elu? Nad otsustavad, millal uusaasta tuleb, ja ütlevad meile lihtsurelikele, mida teha. Neil on seal mõtte aarded ja iga inimene tahab sinna läbi murda. Nendes kõrgustes on õnn! Seal on selliseid naudinguid, seal on nii palju asju, ilusamaid kui muinasjutt, mida on võimatu sulega kirja panna. Seetõttu on lihtsurelikul võimatu sinna tungida. Turvateenistus on mitmekihiline, kohutavalt relvastatud, seinad ligipääsmatud ja muulilt pauguvad kahurid. Noh, ma olin kärsitu. Ma tahtsin uut aastat näha. Nii et ma julgesin. Vaatasin põrgusse, st. uh, nendesse kuninglikesse laoruumidesse, kust meieni, orjadeni, voolab elu.
Ja mida ma uuel aastal näen?
Õudus! Õudne välja öelda. Ei mingit uut aastat. Ei mingeid rõõme ega naudinguid.
Kõige tipus on kõige kurjemad inimesed. Kadedad. Laimajad. Nad vihkavad kõiki. Nad valetavad vasakule ja paremale. Küllastumatud. Ahned. Kuulsin varem üht lugu, tundub, et kuskil on põrgu ja selles põrgus piinavad inimesi kurjad vaimud. Nii et ma ütlen teile, mu sõbrad, just nendel tipptasemetel avastasin selle põrgu. Nad ei saa meile sellest tipust midagi head saata. Sest ülemine osutub tegelikult alumiseks. Sinna nende tippu, tegelikult alla, on koondunud kogu maailma alatus.
Sellepärast saadavad nad rakette ja pomme. Sealt saadavad nad meie pihta kustumatu tule, milles ise põlevad. Ja me kannatame selles tulekahjus. Ja mis on selles imelikku? Pöördume nende kõrgete võimude poole abi saamiseks, aidake meid, päästke meid tulest. Ja nad naeratavad ja lubavad meile abi ning näitavad meile, kuidas nad suunavad vihkamise ja surma tule meie sõprade ja sugulaste peale, nad kuulutavad välja mobilisatsiooni ja varustavad meid kogu kurjuse ressurssidega, õpetavad meid vihkama, õnnistavad meid tapma meie ligimesi, põletama ära napalmiga nende kodusid ja koole ja mis selles on halba, me võtame sellised annid rõõmuga vastu ja me ise levitame entusiastlikult valesid, laimame oma naabreid, tapame neid ja räägime rõõmsalt, kui paljusid, meie vaenlaseid, meie vendi ja õdesid, me oleme muserdanud, oleme õnnelikud, et nüüd meie ligimesed ja sugulased põlevad, kannatavad, valudes väänlevad ja surevad ning rõõm tuleb meie südamesse. Me võitsime! Kuid see on vaid hetk, ja siis avavad need kõrged orjad oma leegiheitja koonu ja jälle tapab surmav tuli meid ja me kannatame ning meie naabrid ja sugulased naeratavad, seovad oma haavu, puhkavad veidi, valmistuvad vastu võtma oma osa surmast, mille me neile saadame.
Milline uus aasta! Nii nagu oli eile, nii on ka täna. Ei midagi uut. Ja unistused surid.
Olin sellest vaatepildist jahmunud.
See muutus täiesti hirmutavaks ja kurvaks ja piinavalt valusaks nende mõttetute aastate tõttu, mis sai veedetud selles vihkamise ja valede tules.
Ma oleksin peaaegu surnud mind tabanud valede ja vihkamise tules, mis oli peidetud ilutulestiku paukude ja valguse särasse.
Olin juba oma käed nii õndsas alandlikkuses kokku pannud, nagu tavaliselt panevad surnud käed kokku, kui nad oma koju viiakse, enne kui nad igavesse puhkepaika saadetakse.
Aga kuna nad ei viinud mind koju ja mul oli veel hingeõhku, karjusin sureva häälega!
Issand! Päästa!
Ja ime juhtus.
Kust see nüüd tuli!
Kristus ilmus! Siin on kirjeldamatu armu täius. Kuid oluline on see, et selgub, et uusaasta on uus elu Kristuses! Just nii on tulemas tõeline uusaasta, sest Issand vabastab mind kõigist haavadest, mis on mind kogu mu elu vaevanud. Kõik alatu topeltmängu surelikud kärnad langesid ära. Selline vabadus tungis hinge, kus oli valitsenud valu, hirm ning surm, seda on hirmutav öelda, kuid pühadus tekkis! Kas te kujutate ette, ma olen kuritegelik element ja ma rääkisin Jumalaga nagu Isaga, ma rääkisin Temaga! Mu Issand ja mu Jumal! Vau!
Ja Ta ei teinud kõss, öeldes: kuhu sa tuled, sa talupoeg, tea oma kohta, proletaarlane.
Ei ja veelkord ei.
Andestus on saabunud. Varem ma isegi ei teadnud, mis see on, sest tolles vanas elus, oli andestamine häbistav, aga meenutamine ja kättemaks olid voorused. Vihkamine ja valetamine oli vaprus. Aga nüüd! Sõnu pole, tõeline vabadus!
Saage aru! Tema, Jumal, kartsin isegi Temale mõelda, rääkimata Tema poole pöördumisest, see tõi kaasa halvatuse ja hingamine lakkas. Ligipääsmatu. Püha! Kõikvõimas! Kohtunik on äraostmatu! Neelav tuli! Kõik, mida ma TEMA peale mõeldes tundsin, tekitas soovi joosta. Ära joosta. Joosta kuhu iganes su silmad näevad! Aga Tema osutub lahkeks. Talle meeldib andestada.
Kuigi Ta on kaugel, on Ta väga lähedal. Ja siin oli see, mis oli minu jaoks täiesti ootamatu: Ta ei heitnud mulle ette ühtegi mu eelmise elu räpast sigadust. Ta ei urgitsenud mu haavades. Ta ütles lihtsalt: “Su patud on andeks antud! Kõik ja igavesti!” Ta justkui puhus minusse eluhinguse ja mu hing sai vabaks ja elavaks. Ime! Tõesti uusaasta! Isegi Uus Elu!
Ja nii nagu Ta lõi mu hinge uueks, kadus kõik vana. Ja hirm kadus. Ja kuri mälestus kadus! Ja kättemaksujanu kadus. Muutusin kergeks ja helgeks!
Ja nende laim mind ei solva. Ja nende vihkamine ei alanda. Ja nende kurjus ei tee enam haiget.
Jumala armastus lõi ime! See on tõesti uus aasta!
Ja taeva hääl sosistas mulle õrnalt:
“Vaata, millise armastuse on Isa meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks. Maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne Teda.” 1. Johannese 3:1.
Õnnitlen teid uue elu puhul Kristuses kallid vennad ja õed!
Juri Sipko / https://www.facebook.com/ysipko
Aastatel 2002–2010 oli pastor Juri Sipko Venemaa Evangeeliumi Kristlike Baptistide Liidu esimees, endine Maailma Baptistide Alliansi asepresident. Alates .....
Vene Föderatsiooni siseministeerium on pannud tagaotsitavate nimekirja 71-aastase usutegelase ja endise Baptistide Maailmaliidu asepresidendi Juri Sipko, teatab Christian .....
YouTube'i kanalil Vaade Taevast avaldati pooletunnine intervjuu tagakiusatud pastori Juri Sipkoga, kelle vastu algatati Venemaal kriminaalasi ja kes .....
Ma tõesti ei vaevanud end lapsikute asjadega. Ma ei istunud südaööni üleval ja ei oodanud "uue aasta saabumist". .....
Just siis saabus sõna Issandalt. Ja Issanda sõna toob alati rahu ja vaikuse. Suudate ettekujutada? Hing oli valust .....
See haavas mind. Kibe ja vastik oli olla. Läksin Jeesuse juurde. "Issand, ma ütlen, mis see on? Ma .....
"Ja veel nägin ma päikese all kohtupaika, kus oli ülekohus, ja õiglusepaika, kus oli üleastumine." Koguja 3:16 Režiimi .....
Hiljaaegu peaaegu, et roomasin Issanda ligi. Hing paelaga kaelas. Silmi pilgutamata hüüdsin vaimus Jumala poole. Isa, ma ütlen, .....
Paulus pani kirjutusvahendi käest. Hõõrus meelekohti. Valu läks aina hullemaks. Unetud ööd andsid tunda. Lõputud kohtumised. Vestlused. Vaidlused. .....
