Palvetasin hiljuti. Variseri palvet. Rääkisin armastuse sõnu neile, kes Ukrainat hävitavad. No nagu peabki. Ma armastan vaenlasi. Muidugi mitte kogu südamest ja võib-olla ma isegi ei armasta, kui mitte öelda, et ma vihkan, aga mis teha, ma peaksin armastama!
Mainisin muidugi pealikku, kõiki tema tölnereid, pommiheitjaid. Silme ette ilmusid hävitatud linnad. Tuhanded tapetud. Miljonid pagulased. Emad, kes nutavad surnud laste pärast. Raketitulest söestunud vanakesed.
Sõnad said otsa. Juuksed tõusid peas püsti. Ma kuulsin, et Issand pöördus minust ära. “Lülita oma samovar välja. Võltsi pole vaja. Sa ei saa kurja armastada.” Mul hakkas kiire.
Avasin Pühakirja. Taaveti laulud avanesid mulle. Ma lugesin.
„ Oh, et sa, Jumal, surmaksid õelad! Ja et minust taganeksid verevalajad, kes sinust räägivad salalikult, kes silmakirjaks tõstavad häält, need sinu vaenlased! Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama, ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu? Täie vihaga ma vihkan neid, nad on saanud mu vaenlasteks.. (Ps. 139:19-22)
Oih! Vot see on alles palve!
Me pole kunagi sellist psalmi laulnud.
Miks?
Juri Sipko, RS EKP (Venemaa kristlike baptistide liidu) endine esimees
Allikas: https://ieshua.org/yurij-sipko-namedni-molilsya-molitvoj-fariseya.htm
