Juri Sipko: Me armastasime Jeesust ja me armastasime presidenti…

Mis on tragöödia? No ei ole tragöödiat, on norm.

Juhtus nii, et elasime oma kogukondade kookoni sees, sellises kloostrimaailmas paar tundi nädalas, mille pärast meil kõige sagedamini oli häbi ja me armastasime ümbritsevat maailma, kuigi nimetasime seda patuseks ja tigedaks ja selle maailma elanikke kutsusime patusteks ja kutsusime neid üles meelt parandama.

Me armastasime Jeesust ja me armastasime presidenti. Kuulasime Jeesust harva, vähe ja hooletult, kuid presidenti kuulasime palju, väga sageli, austasime iga päev imikueast hallide juusteni ja seetõttu on tema jutlused saanud meile elujuhiseks.

See kestis mitmeid aastaid, harjusime maailmaga, maailm harjus meiega ja tekkis selline ühtsus, et selgus, et “me ei saa üksteiseta elada.” Maailmast on saanud emamaa, isegi isamaa. Isamaaks muutunud kodumaa hakkas meile andma teadmisi, kuidas elada, keda armastada, keda vihata ja isegi tappa, kui kodumaa seda tegema kutsub. Seda nimetatakse patriotismiks! Armastuseks isamaa vastu!

Kui ettevalmistusklassis, leidsime kergesti kompromissi Jumala armastuskäsu ja vihkamise vajaduse vahel vastavalt emamaa käsule. Meil õnnestus ühendada Jumala käsk “ära anna valetunnistust” ja nii kahjutu vale ja laimav kodumaa õpetus sellest, kuidas Ukrainas natsid ja Bandera inimesed armastavad LGBT inimesi ning üldiselt tahavad nad koos läänega meid rünnata ja tappa. Ja kogu Lääs oma vale usuga pole üldse selline nagu väidab end olevat. Seetõttu tuleb neid vihata.

Meil on lihtsam vihata. Oleme vihkamises väga koolitatud. Me vihkame isegi oma kodukirikus kõiki, kes erinevad meie ühisest näota standardist. Ja mis puutub naaberkogudustesse, siis isegi kui nad nimetavad end baptistideks, milles erinevusi pole märgata, siis me vihkame neid pühalikult! Sügava pühendumusega. Väljakutsuvalt. Väldime suhtlemist ja viibimist samas metroovagunis või samal evangeelsel platvormil olemist.

Ja just siis puhkes sõjaline misantroopne erioperatsioon Ukraina hävitamiseks. Meie armastatud maailm kogu oma ebapuhtuses on avanenud. Ootamatult avanenud. Ja nii see meid üllatas. Emamaa oli raevukas kogu maailma peale. Kutsudes kaevikutesse. Pakkudes surma. Milleks ja miks, pole teada. Jah, meil pole midagi surma vastu, aga isamaa pakub välja ukrainlaste tapmise. Ja midagi lülitati sisse. Vihkamine on okei, see on meil veres. Hirmutav on tappa. Aga Isamaa kutsub. Lõppude lõpuks pole see ainult kodumaa, see on emamaa.

Ja siis selgus, kes oli majas boss. Issand kutsus, kutsus ja lõpetas kutsumise. Keegi ei taha evangeeliumi kuulutada. Keegi pole valmis misjoniteenistuseks mobiliseerima.

Aga kui isamaa kutsus, siis siin sa oled.

Peab vihkama LGBT inimesi kogu südamest ja hingest!

Läänt tuleb vihata? Alati valmis! Vaatamata sellele, et seesama lääs päästis alles eile omakasupüüdmatult näljast ja külmast. Päästis kommuniste, baptiste, ateiste ja õigeusklikke.

Sellest ei piisa. Kodumaa, isamaa on otsustanud Ukrainat vihata! Ja hetkega oleme isamaaga üldistes ridades. Kuulekus on parem kui ohver.

Ja nad seisid vihkamise valvel ja vihkasid Ukrainat südamest.

Iga päev langeb ukrainlaste pähe sadu rakette ja pomme. Iga päev sureb meie “kingituste” tõttu sadu inimesi. Pimedus ja külm suurendavad süütute inimeste kannatusi. Ja kogu see vihkamise jõud on toime pandud vene rahva, kristlaste, teie ja minu, nimel.

Ja mõte tuligi. Õigeusu kristlus õnnistas seda kohutavat vihakuritegu. Protestantlik kristlus toetab inimeste massimõrvu.

Sõna “toetab mõrva” tekkis lihtsalt pähe ja see muutus hirmutavaks. Kuidas saavad kristlased toetada inimeste massimõrvu? Kuidas see juhtuda sai?

Toimus ju kohutav reetmine.

Issanda Jeesuse Kristuse reetmine!

Püha evangeeliumi reetmine!

TÕE pärast kannatava kiriku reetmine!

Valet ja laimu toetades on kristlased toetanud valede isa kuradit. Toetades inimeste tapmist Ukrainas on kristlastest saanud osalised nii valedes kui ka vägivallas ja mõrvas.

Tekkis küsimus. Mida tähendab OLLA KRISTLANE?

Jeesus ilmus. Mitte lähedale. Ilmus silmapiirile. Ja Ta isegi ei vaadanud siiapoole.

Täpselt nagu räägiks iseendaga. Aeglaselt. Vaikselt.

Ja sealt tungis Tema sõna hinge sisimasse soppi.

Oi, kui valusalt!

 Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu!” (Luuka 6:35).

“Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, 
nõnda tehke neile!” (Luuka 6:31).

Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad!” (Luuka 6:27-28).

„Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki!” (Luuka 6:29)

„Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad.” (Luuka 6:32)

“Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata.” (Matteuse 5:13).

Ja siis nad lõid Ta risti.

Ja võimudega polnud midagi vaielda.

Ja te ei vaidle vastu.

Muidu lüüakse teidki ristile.

Ja me ei vaidle. Me armastame võime.

Juri Sipko, RS EKP (Venemaa kristlike baptistide liidu)   endine esimees.

Allikas: https://ieshua.org/yurij-sipko-my-lyubili-iisusa-i-lyubili-prezidenta.htm