Juri Sipko: “Miks on õigeusk nii julm?”

Kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust  hüüdvat: „Tule!” Ja tuli välja teine, tulipunane hobune, ning selle seljas istujale anti 
voli võtta ära rahu ilmamaa pealt, et inimesed üksteist tapaksid, ning talle anti suur mõõk.
 Kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: „Tule!” Ja ma nägin, ennäe: must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud, ning ma kuulsin otsekui häält nelja olevuse keskelt hüüdvat: „Mõõt nisu ühe teenari eest ja kolm mõõtu otri ühe teenari eest! Ja õlile ja veinile ära tee kahju!” Kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!” Ja ma nägin, ennäe: tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm, ja temaga tuli kaasa Surmavald ning neile anti meelevald veerandi üle ilmamaast – tappa mõõga ja nälja ja surmaga ning ilmamaa loomade läbi.” (Ilmutuse 6:3-8).

Nad ütlevad, et peagi on käes suur viletsus. Ja see saab olema hirmutav.

Ja ma mõtlesin, et miks mitte nüüd leinata? Kas see pole suur?

Me mõtleme kosmiliste mastaapide peale, siis kui planeedid kukuvad oma orbiitidelt välja ja inimviha tulest väänlev maa muutub tolmuks ja maa elanikud paiskuvad nagu täid peast sellesse tulekahjusse, siis on suur viletsus. Aga nüüd veel ei ole. Praegu on lein normaalne. Selline õnnistatud lein. Kuid me elame praegu ja sellest, kuidas me praegu elame, sõltub meie igavene saatus.

Aga tules põleva ukrainlase jaoks on praegu suurima viletsuse aeg.

Ja meie Venemaa vapra presidendi ja tema elu hävitamisega tegeleva peakorteri poolt välja lastud raketi poolt hävitatud maja tules põlevate laste jaoks on põrgu ja suur viletsus juba saabunud. Kas kujutate ette? Ei mingit vett! Ei leiba! Valgus puudub! Ei ole kütet!

Põrgu on tõeline!

Ja see põrgu on tehtud meie kätega.

Ja meie armsa kodumaa igas majas käib praegu äge võitlus, sest üks ihkab võidelda, tahab tappa ja teine ​​tapab toolilt tõusmata, süües teleekraanilt otse sisse voolavat surmavat mürki oma ajusse ja südamesse, mis süütab temas kustumatu vihaleegi ukrainlaste vastu, keda ta ei tunne. See on põrgu. See on suur viletsus.

Kus on pääste sellest õudusest? Ma mäletan apostli sõna. „Usu Issandasse Jeesusesse Kristusesse, ja sina ja kogu su pere pääsed“ (Ap 16:31). Usk Issandasse! Siin on pääste!

Sain rõõmsaks. Kõige eredam asi, mis meil on, on usk! Elu on jäle, mis seal salata. Joome, valetame ja hoorame prügihunnikutes. Ja ainult püha usk! Valguskiir pimedas kuningriigis.

Püha usk teeb meid pühaks.

Ja tekkis küsimus. Usk Jeesusesse Kristusesse muudab inimest? Kas see teeb asja paremaks! Tõepoolest? Õigemaks? Halastavamaks? Paremaks?

Vastus näib olevat ilmne. Piisab Sauli meenutamisest. Palgamõrvar, usklike tagakiusaja, kõrge ametnik ja julgeolekunõukogu liige. Koos presidendiga. Aga temast sai usklik ja kuhu see kadus. Töötu. Tagakiusatud. Aga lahke. Teeniv. Armuline.

Ja ustav usule kuni surmani. Kristuse sarnane.

“Miks on õigeusk nii julm?” See oli deemon, kes esitas mulle selle keerulise küsimuse. Miski mattis hinge. Tekkis vaidlus. “Kuidas sa saad. Laim on see kõik. Õigeusk on, mu vend, selline usk, vaata, kui palju kulda nad oma ametnikele andsid. Millised templid püstitati! Kui kaunilt nad need maalisid? Ja kui kenasti nad oma preestreid riietasid? Ilu! Sellist asja pole kusagil mujal maailmas. Ja ilu, nagu teate, päästab maailma!

Deemon puhkes laginal naerma. “Kuidagi ei näe päästet selles ilus. Ümberringi käib üks sõda. Ja templites ja templite hoovides. Ja mida teie õigeusk Ukrainas teeb?”

Ma läksin juba “keema.” Tahtis ta minema ajada. Aga ta, vastik, ütleb midagi, kuid ei näita ennast. Ja sa ei saa aru, kus ta on, see deemon.

“Sa lihtsalt selgita mulle,” kõlas see vastik deemonlik sosin uuesti. “Kõik, noh, peaaegu kõik, vähemalt võimul olevad, kõik nad on õigeusklikud. Aga miks nemad, õigeusklikud kristlased, kõike varastavad? Varastatakse miljardeid. No mõnikord annavad nad varastatud rahast muidugi raha pühakodade ehitamiseks. Kas arvad, et teie isand ei tea seda?”

“Kas sa arvad, et teie Issand on rahul?” Ma mõtlesin. Ja tõesti, miks?

“Vaata,” jätkas see deemonike kriuksumist, “teil on president, kuigi ta on tšekist, kuid kõige õigeusklikum. Tema justiitsminister on õigeusklik, ta teenib isegi kirikus. Föderaalassamblee juhid on õigeusklikud. Õigeusklikud prokurörid ja uurijad. Õigeusklikud kohtunikud. Õigeusklikud ministrid. Õigeusklikud kindralid! Õigeusklikud kubernerid. Kõigil on kontorites ikoonid ja paleedes kabelid. Kõigile lastele õpetatakse koolides õigeusku. Ja laimu ja valedega lõid nad ülemaailmse veeuputuse!”

Vastik oli kuulata. Krigistasin hambaid. Aga vastu pole midagi öelda. Täpselt, kõik nad on õigeusklikud. Ma ise nägin, kui kohmetult nad madalalt kummardades suudlevad patriarhi kätt ja ikoone ning ristivad end ristiga.

“Kuula,” – jälle tuli see kutsumata külaline. „Ütle mulle, miks teie õigeusklikud vihkavad ukraina vendi, õigeusklikke? Räägi. Miks käivitasid nad kohutava misantroopse operatsiooni, milles kümned tuhanded õigeusklikud on juba surnud? Miks nemad, teie ümberkujunenud õigeusklikud kristlased, hävitavad metoodiliselt ja külmavereliselt Ukraina kodusid ja elektrijaamu ning jätavad inimesed elama ilma soojuse ja valguseta?”

„Miks tegid need pühad nii palju kurja, et miljonid ukrainlased kaotasid oma kodu ja põgenevad nüüd peavarju otsides üle maailma?”

„Miks õnnistab kõige püham – tema on seal teie kõige püham – õigeusklikke, et nad valetaksid ja tapaksid? Lõppude lõpuks teeb ta seda tehes kogu teie kiriku süüdi tuhandetes surmades.”

“Jäta mind rahule,” ärritusin. “Mine ära”.

“Ütle mulle,” jätkab deemon teisest nurgast viiksumist, “miks teie õigeusklikud laimasid oma vendi, kes usuvad Jehoovasse? Nad nimetasid neid äärmuslasteks, tegid neist vaenlased ja inimesed pannakse nende usu pärast vangi. Miks?”

“Te ei ole pühad. Miski ei muuda teie usku. See teeb ainult kurja. Ahned, kuni täitmatuseni. Sellised valetajad, keda maailm pole kunagi varem näinud. Teie, laimajad, olete nii kogenud, et meie deemonlikes koolides seavad nad teid eeskujuks ja õhutavad meid teie käest õppima.”

Kurivaim hakkas nutma. «Ma tahan ka headust ja armastust. Ma kuulsin Kristusest. Ta rääkis armastusest. Ja Ta armastas. Ja teie, te olete halvemad kui meie. Vähemalt oleme ausad. Ja me varastame ja laimame ausalt. See on meie osa. Aga teie petsite meid ja iseennast. Te austate oma Jumalat. Lõppude lõpuks näitate kogu maailmale, et teie Jumal on jõuetu. Te ei kuula Teda. Te valetate Talle. Te valetate kõigile.”

“Te hävitate kirikuhooneid. Te tapate usklikke. Te ei ole usklikud. Te põlete koos meiega igaveses tules.” Deemon nuuksatas. Vaikus.

Ja nii ma istusin.

Hüüdsin Issanda poole. Kaebasin Talle deemoni kohta. Issand ütleb: “See olin Mina, kes ta läkitas.”

“Selleks, et sa puhastaksid oma usku. Usklikku ei ole enam võimalik uskmatust eristada. Tõuse või uuesti Ristile… Pidage meeles, mida ma teile ütlesin.

Matteuse 22:37-39:

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kogu oma hingest ja kogu oma mõistusest,” – see on esimene ja suurim käsk; teine ​​on sellega sarnane: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.”

Juri Sipko, RS EKP endine esimees

 

Allikas: https://ieshua.org/yurij-sipko-a-pochemu-pravoslavnaya-vera-tak-zhestoka.htm