Me nimetame seda vestlust palveks. Me ümbritseme palve paljude erinevate tingimustega. Aeg. Koht. Teema. Programm. Taotlusvorm. Palvetamise poos. Selle nimi, Kelle poole me pöördume! Nende headest kavatsustest tulenevate normidega oleme hävitanud suurima, kirjeldamatu ilu ja lihtsuse, tühise, patuse, eksinud, tagakiusatud ja kannatava, üksildase, alandatud ja solvatud olendi vestluse ligipääsmatu Universumi Loojaga, Jumalate Jumala Täiuslikkusega, Armuga, Armastusega ja Isaga!
Taavet räägib. Milline hämmastav vestlus.
Iga rida sisaldab maailma Issanda kummardamist ja imetlemist.
Kui lahe viis probleemide esitamiseks! Ja see puudutab igapäevast, isiklikku ja rahvuslikku ning julma maailma, mis tõuseb palvetaja vastu. Ta kirjeldab vaenlasi, kasutab kiskjate kujutisi ja näitab sellega, et ilma Issanda abita ei suuda ta sellele vastu panna!
Miks ma teile sellest räägin? Parem on seda ise lugeda, mu õnnistatud sõbrad.
Lugege aeglaselt.
Lugesin rea ja peatusin. Need sõnad on nii uskumatult tähendusrikkad.
Ja neis kirjeldatud tunded ja kogemused on meile tuttavad.
Rida rea haaval ja mitu korda, ja ime juhtubki.
Meeleheide jookseb minema. Meeleheide annab teed rõõmsameelsusele.
Leinav hing vabaneb müstiliselt lootusetuse piinadest ja tõuseb vaimsesse vabadusse ning rõõm täidab hinge.
Ja ime juhtub!
Jumal on lähedal, väga lähedal.
Hirmudest ja valudest, solvangutest ja vihkamisest vabastatud süda rõõmustab tõe üle!
Ja hellusepisarad kastavad nägu, pühitsedes silmi ja paljastades Issanda Jeesuse Kristuse armu!
Au olgu Temale nüüd ja igavesest ajast igavesti!
“Taaveti palve.
1 Kuule, Issand, mu õiget asja, pane tähele mu härrast hüüdmist,
võta kuulda mu palvet, mis pole petiste huulte oma!
2 Sinu palge eest tulgu mulle õiglane otsus,
sinu silmad näevad, mis on õige!
3 Kui sa katsud läbi mu südame, tuled öösel mind vaatamaja uurid mind –
siis sa ei leia midagi. Kui ma mõtlesin kurja, siis ei pääsenud see üle mu huulte.
4 Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidunud üleannetuist teeradadest.
5 Mu sammud hoidsid kinni su jälgedest, mu jalad ei kõikunud.
6 Ma hüüan sinu poole,sest sina, Jumal, vastad mulle;
pööra oma kõrv mu poole, kuule mu kõnet!
7 Osuta imeliselt oma heldust, sa nende päästja, kes otsivad su juures pelgupaika
su paremale käele vastupanijate eest!
8 Hoia mind nagu silmatera; oma tiibade varju alla peida mind
9 õelate eest, kes mind rõhuvad, mu verivaenlaste eest, kes mind piiravad!
10 Nad on sulgenud oma rasvunud südame, oma suuga nad räägivad ülbesti.
11 Nad on meie kannul; nüüd nad ümbritsevad mind.
Oma silmad nad sihivad sellele, kuidas mind maha panna.
12 Nad on nagu lõvi, kellel on himu murda, ja nagu noor lõvi, kes peidus varitseb.
13 Tõuse, Issand, astu tema vastu, suru ta maha; päästa mu hing õela käest oma mõõgaga,
14 meeste käest oma käega, oh Issand, meeste käest, kes on maailmast,
kelle osa on siin elus, kelle kõhu sa täidad oma varaga, kelle pojad saavad rohkesti
ja kes panevad ülejäägi hoiule oma lastele!
15 Mina saan näha su palet õiguses, saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan.”
Psalm 17:1-15.
Autor Juri Sipko / https://www.facebook.com/ysipko