Aga mis pakub mulle täna rõõmu? Rõõm on ehk liiga palju öeldud. Aga vähemalt annab lootust. Vaadake. Pimedus haarab endasse kogu maa. Vihkamise ja hulluse vulkaan plahvatas. Nagu ütles meie targematest targem Sergei Viktorovitš, otsustas Venemaa Ameerikalt maailmapoliitikas domineerimise ära võtta ja asus seetõttu Ukrainat hävitama. Võib-olla väärt eesmärk. Ja eriti väärt on viis eesmärgi saavutamiseks. Ameerika aga naerab. Sergei Viktorovitši geograafias on midagi valesti. Tšukotka on Ameerikale lähemal. Aga olgu, vaevalt see mees seda teab.
Ja mul on temast kahju. Ta oli ju normaalne suursaadik. Ilmselt ajas ministri portfell pea segi.
Nii, et mis siis rõõmu valmistab?
Mis?
Ukraina seisab!
Saate aru, milline jõud!
Juba kaks kuud ründab Ukrainat maailma tugevaim armee.
Hävitab vihaselt Ukraina linnu ja külasid.
Tuhanded Vene sõdurid on juba hukkunud, soovides Ameerikat võita.
Tehnika on hävitatud.
Ja Ukraina seisab. Ja Ameerika on sama kaugel kui enne sõjalise erioperatsiooni algust.
Isegi kaugemal. Meie poisid plaanisid midagi valesti.
Või äkki Issand Jumal kaitseb Ukrainat?
Ma palvetasin. Issand ütles: “Jah. Ma kaitsen Ukrainat.”
Teate, eks ole. Issand kaitseb alati nõrku.
Nii et pidage vastu, ukrainlased! Issand on teiega!
Juri Sipko, RS EKP (Venemaa kristlike baptistide liidu) endine esimees
Allikas: https://ieshua.org/yurij-sipko-derzhites-ukraintsy-gospod-s-vami.htm