Juri Sipko: See röövel olen mina..

See röövel olen mina. Heebrealastele 12:3: “Mõelge Temale, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks..”

Teisel päeval rääkisin Issandaga. Oli hommik. Linnud magasid. Taksod magasid. Kõik magas. Ilu. Selline arm! Hing rõõmustab! Nagu poleks ribisid ja maja seinu. Kaaluta olek ja inspiratsioon! Vaidlused kaovad. Ja vaidlejad kaovad. Jumala Vaim on mu endasse neelanud ja ma olen rahul. Laulan psalmi Issandale. Ülistan. Ma ütlen Talle, kui hea Ta on. Hea. Armuline. Helde. Pika meelega.Väga-armuline.

Mulle meenus, kuidas Jeesus Kristus kannatas peksmist ja piitsutamist. Kui vaikne Ta oli, kui meie politseinikud Teda peksid. Kui meie prokurörid valetunnistajaid kohtusse tirisid, siis Ta vaikis. Kui kohtunik, kes varjas oma nägu protokolliga, lugedes kohtuotsust. Ja oli selge, et protokollis oli kõik vale ja kohtunik teadis seda … Kuid Ta kuulutas valjult ja selgelt kohutava lause: RISTILÜÜA! See on tunne, mida ei saa väljendada. Kurjategijad mõnitasid. Nad sülitasid Talle näkku. Nad riietasid Ta lahti. Panid riidesse.

Rääkisin Issandale Tema kannatustest ja mu süda jäi seisma.

Rist mäel. Aga siis viisid nad Jeesuse ristile.

Ja röövlid on lähedal. Mina olen see röövel. Need piinad ja rist olid mulle mõeldud. Ja igavene piin on mulle määratud. Ja põrgu tuli ootas mind. Tundus, nagu oleksin olnud Kolgatal ristil. Jeesuse peas okkaline pärg. Veri voolab mööda nägu alla. Käed naeltega augustatud. Jalad on naeltega augustatud. Ta vaikib. Vaatab mind.

Ja tekkis ärevus. Sees, kuskil, kus inimestel on hing. Süda hakkas pakitsema. Selline valu! See olen mina. Ma olen sama kaabakas, kes Teda piitsutas. Naeris. Mul oli ükskõik. Laimasin. Rõhusin. Valetasin. Naersin kurjalt. Lõin naelu, et Tal rohkem valus oleks. Haamer ja üks ja kaks, mööda naelast, aga vastu kätt. Ja jalgadesse. Elavasse kehasse. Mingi seestumine. Kurjuse nauding. Õudus!

Kogu mu elu alatuse räpasus ilmus ootamatult mu ette, neelas mu endasse ja täitis mu sisemuse. Õudus. Surm. Hetk selles haisus tundus igavikuna. Ja Sina, püha Jumal, Sa oled Jumala Vaim, Kes uskumatu väega, patu sügavusest, kus ma olin surnud, sai mu kätte, pesi mind, äratas mu ellu ja puhus minusse eluvaimu. Halleluuja!

Ja ma laulsin. Au Issandale. Seda ei saa sõnadega väljendada. Ja miski pole sellega võrreldav. Issand, kui suurepärane Sa oled! Au Sulle! Aitäh!

Õndsud levis üle kogu keha, uuendades iga rakku ja hing värises. Tõusis kaaluta olekus taevasesse elutuppa. Sõnad said otsa. Õndsus tuli. Inglid tulid. Võtsid õrnalt mind tiibadele. Ja viisid koju. On aeg üles tõusta, sosistasid nad mu mõlemasse kõrva, pannes mind ettevaatlikult voodisse …

1Peetruse 2:24: “ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele,
elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks..”

Juri Sipko, RS EKP (Venemaa kristlike baptistide liidu) endine esimees

 

Allikas: https://ieshua.org/yurij-sipko-eto-ya-razbojnik.htm