Jutlus laupäevaks

Keegi ei ole muutunud soojusest nõrgemaks.
Aga meie väriseme oma kuningliku kuvandi pärast:
olla range tähendab olla püha,
mida rangem, seda korralikum ja püham.
Et vend midagi halba ei mõtleks nähes, Jumal hoia selle eest, valgussädet
Teie silmades. Noh, see ei ole sobilik –
olla liiga toetav ja elav.

Hinges on kümneid kuule. Te ei saa neid kätte
külmade ja ilusate sõnadega: “Oi, kui kahju.” “Noh, kui midagi on, siis oleme Teiega.”
Milline mõttetus.
Lülitage arm sisse.
Tõstke kuumust! Visake rangus tulekoldesse.
Lahkuge kohtusaalist.

Kristus on kaevikutes.
Kristus kannatab nälga koos vanade inimestega.
Ta on seal, kus on mustus.
Ta on seal, kus on surma külmus.
Ta on seal, kus on hirm.
Temas on reetmise
ja petmiste valu. Ta on asjade keerises.
Ta ei karju kantslist, kuidas käituda,
kuid talub põrgu pimedust ja õudust
nende kannatusi, kes on siin hukule määratud.

Maailm on tuumasõja lävel.
Noh, kui mitte selle, siis kindlasti – igavikust
viie sammu kaugusel.
Lülitage sisse oma inimlikkus.
Lülitage oma silmade sära sisse, et mitte paista
Kristusest pühamana.
Ärge kartke naeratada
ja kallistada kannatavaid inimesi.
Karmus ei ole kedagi pühamaks muutnud
vōi armastus nõrgemaks.
Ärge oodake lõppu.
Armastage just nüüd.”

Margarita Kolomiytseva