Tšehhovil on andestusest hea lugu. Üks mees sai palga kätte ja jõi koos töökaaslastega end hirmsasti purju. Ta käitus häbiväärselt, nagu huligaan, käis naistes ja mängis kitarri. Või lõi kedagi kitarriga – ta isegi ei mäletanud enam. Ta veetis mitu päeva selles kohutavas seisundis ja loomulikult vallandati ta põlglikult töökohalt. Raha jõi ta muidugi maha.
Tema naine ei töötanud. Sel ajal naised ei töötanud. Ja see mees roomas täielikus meeleheites koju ega tahtnud enam elada – kõik oli nii kohutav. Ja pohmell on kohutav. Ta koperdas diivanile ja kirjutas naisele kirja – siis SMSe ei olnud, muidu oleks sõnumi saatnud. Lühike ja konkreetne sõnum ilma palvete ja taotlusteta: “Ma olin purjus ja kaotasin töö.” Meestel on raske andestust paluda. Võib ju kõigile käega lüüa, saada hulguseks ja loobuda kõigest…
Ja see meeleheitel mees sai oma naiselt kirjaliku vastuse: “Ära heida meelt! Me usaldame Jumalat. See on kõik.” Mees tõusis värisevatel jalgadel püsti ja läks uut töökohta otsima. Ja leidis suurepärase töö! Palju parema palgaga. Ja ta ei teinud enesetappu, ei hävitanud oma hinge, vaid hakkas elama hästi, õigesti, töökalt ja viina puudutamata. Ja ta hakkas jumaldama ja austama oma naist, keda ta oli varem armastanud, kui isiksust. Kuigi kõik toimus ilma selgituste ja palveteta, ilma valjuhäälse meeleparanduseta, mis oleks muutunud eneseõigustuseks ja seejärel süüdistusteks.
Tšehhov oli tark. Ta rääkis meile, milline on andestamine ja milliseid tulemusi see annab. Inimest pole vaja maha murda, isegi kui ta on väga süüdi ja on teinud midagi kohutavat – kasu sellest ei ole. Murrad ta maha ja ongi kõik. Pole probleemi, pole inimest, pole raha… Ei ole vaja oodata, kuni keegi lamab su jalge ees ja anub kõnekalt sinult andestust. Inimese seisundist võib teha järelduse selle kohta, kui halb tal on olla ja kuidas ta kahetseb. Inimest võib toetada ilma pikema jututa.
See on tõeline andestamine – toetus ja mõistmine. Ja armastus. Kus on andestus, seal on armastus.
Autor: A. Kiryanova