Juuditar, nunn, feminist: Edith Steini värvikas elu

Tänavu oktoobris möödus 130 aastat saksa filosoofi Edith Steini sünnist, kelle elutee lõppes Auschwitzis, kirjutab Deutsche Welle.

Ta oli 20. sajandi Euroopa filosoofilise ja intellektuaalse eliidi üks silmapaistvamaid esindajaid. Veendunud ateist ja soolise võrdõiguslikkuse eest võitleja, 30. eluaastaks ristiti see juudi tüdruk katoliku kirikus, kümmekond aastat hiljem sai temast nunn ja kui Hitler Saksamaal võimule tuli, pöördus ta kirjaga paavst Pius XI poole, õhutades teda juute natside käest päästma. Kuid tal endal ei õnnestunud põgeneda.

Edith Stein sündis 12. oktoobril 1891 Breslaus, Sileesias (praegu Wroclaw, Poola) ja temast sai uskliku juudi pere noorim, üheteistkümnes laps. Sellest hoolimata hakkas Edith, kes oli juba teismeline, järgima ateistlikke seisukohti. Ta oli lapsepõlvest saati väga uudishimulik, õppis koolis ilusti ja mõnuga, jumaldas Schillerit ja Goethet, teadis peast palju luuletusi ja ballaade ning tal oli ka filosoofiline mõtteviis, hämmastav tahtejõud ja oskus emotsioonidega toime tulla.

Edith sai suurepärase ülikoolihariduse – õppis filosoofiat, saksa keelt ja germaani filoloogiat, psühholoogiat ja ajalugu. Tüdruk ei uskunud Jumala olemasolusse ja uskus, et religioon ja teadus ei saa käia käsikäes. Vaatamata kogu armastusele teaduse vastu polnud Edithile meelelahutus võõras. Ta armastas seltskonda, tantsida, moekalt riietuda, tal oli nõrkus kange kohvi ja sigarettide vastu – tolle aja tüüpiline feministi kuvand. Peale selle oli ta soolise võrdõiguslikkuse kindel pooldaja ja uskus, et pole olemas sellist ametit, millega naine ei saaks tegeleda.

1913. aastal reisis Edith Stein Göttingeni, inspireerituna ideest õppida fenomenoloogiat koos väljapaistva filosoofi Edmund Husserliga – seletades seda asjaoluga, et tema Breslaus õpitud psühholoogial puudus selgetele põhimõistetele rajanev alus.

Aasta hiljem puhkes esimene maailmasõda.  1915. aastal loobus Stein teadusest ja asus vabatahtlikult tööle tüüfusehaiglasse. Neiu nägi seal iga päev surma ja inimlikke kannatusi, kuid ta ei mõelnudki oma ametikohalt lahkuda. “Me elame selles maailmas selleks, et teenida inimkonda,” ütles ta.

Rindelt naastes kolis Edith Stein Freiburgi, kuhu kutsuti Husserl. Seal kaitses ta hiilgavalt oma doktoritööd teemal “Empaatia probleemist”, millele Husserl andis kõrgeima hinnangu ja mille eesmärk oli doktorikraad. Kuid kuna 1920. aastatel oli Saksamaal professori tiitli saamine naise jaoks mõeldamatu, keeldus Husserl Edithit selles toetamast, pakkudes talle vastutasuks tööd oma teadusliku assistendina.

Ajavahemik 1917–1921 tõi Edith Steini ellu kriisi, mis muutis kogu ta elu…. Ta proovis neli korda ülikoolis dotsendiks saada. Kuid vaatamata hiilgavalt kirjutatud teadustööle ja Husserli suurepärastele soovitustele teda dotsendiks ei võetud kuna ta oli naine.

Elukutsest tingitud elukriisi süvendas õnnetu armastus oma filosoofidest sõprade vastu: esmalt oli tal suhe Roman Ingardeniga ja seejärel Hans Lippsiga. Need mehed olid temast huvitatud kui sõbrast, kui intelligentsest kaaslasest, aga mitte kui naisest. Ta jäeti tähelepanuta – ja see oli väga valus. Vaimseid kannatusi süvendas asjaolu, et ta talus seda salaja ja ilma kellegi abita. “See oli kogemus, mis ületas mu jõu, neelas täielikult mu vaimse eluenergia ja võttis minult igasuguse töövõime,” kirjutas ta hiljem.

Omamoodi “tervenemine” tuli, sest ta avastas ootamatult enda jaoks Jumala. 1921. aastal, kui Edith oli oma sõpradel külas, sattus tema kätte Hispaania karmeliidi nunna, katoliku kiriku pühaku, müstiliste kirjutiste autori, karmeliitide ordu reformaatori Teresa Avila (1515-1582) autobiograafias. Just pärast selle raamatu lugemist toimus Edithi mõtetes väärtuste ümberhindamine, millele ta ei andnud selget selgitust. Palju hiljem, olles juba nunnaks pühitsetud, kirjutas ta vaid: “Kes otsib tõde, otsib Jumalat, hoolimata sellest, kas ta seda mõistab või mitte.”

Kriitilise meelelaadiga filosoof, kes kahtles aastakümneid Jumala olemasolus, otsustas katoliku usu vastu võtta. 1922. aastal ristiti Edith Stein Bad Bergzaberni koguduse kirikus ja sai nimeks Teresa. Ristimise päevaks valis Edith teadlikult juutide Issanda ümberlõikamise püha: sümboolselt soovis ta seostada oma juudi päritolu uue religiooniga.

Kristliku usu omaksvõtmine aitas Edith Steinil leppida nii läbikukkumistega ametis kui ka õnnetu armastusega. Kirjas Roman Imgardenile nimetas ta oma teed kristluse juurde “ärkamiseks”. “Kristlus vabastas mind kannatustest, mis mind piinasid ja andis samal ajal jõudu alustada elu uuesti ja tänutundega,” kirjutas ta oma endisele kallimale.

Aastatel 1923–1931 töötas vastpöördunu saksa keele ja ajaloo õpetajana Speyeri Püha Magdaleena kloostri dominiiklaste koolis ning 1932. aastal sai ta õiguse vabalt õpetada Münsteris, kus ta liitus Saksa Kõrgema Teadusliku ja Pedagoogilise Instituudiga.  Kuid aasta hiljem vallandati ta kui “mitteaarialane”: pärast natside võimuletulekut Saksamaal keelati juutidel igasugune avalik ametikoht.

12. aprillil 1933 kirjutas Edith kirja paavst Pius XI-le, kes oli Saksamaal Vatikani nuntsius ja seejärel riigisekretär. Ta palus paavstil sõna võtta natside “juutide vere hävitamise sõja” vastu. “Mitte ainult juudid, vaid ka tuhanded katoliikliklased Saksamaal – ma usun, et kogu maailm on juba mitu nädalat oodanud ja lootnud, et Kristuse kirik astub selle kurjuse vastu Kristuse nimel,” Stein kirjutas paavstile. Ta mainib autobiograafias, oma hämmastust, kuna sai teate, et paavst sai selle kirja kätte, kuid Vatikan ei reageerinud. Edith Steini kiri avaldati alles 2003. aastal – Itaalia ajalehes Corriere della Sera. Vatikan tegi lõpuks otsuse avada sõjaeelsed arhiivid teadlastele – vastuseks süüdistustele, et ta ei reageerinud holokaustile …

1933. aasta sügisel täitis Edith Stein oma ammuse unistuse – ta andis kloostritõotuse ja sai karmeliidiks. Tema valik langes Kölni Püha Joosepi kloostrile. Ta võttis endale uueks nimeks Teresa Benedictuse. Tema elus algas uus etapp.

Kloostris jätkas ta tööd oma elu peamise filosoofilise teose – “Ristiteaduse” kallal, mis räägib suure Hispaania müstiku ja Avila Teresa kaaslase Püha Johannes Risti elust ja vaimsusest. See oli tema viimane raamat.

1938. aastal kolis Edith Stein, seoses juutide hoogustunud tagakiusamisega Saksamaal, Echti linna kloostrisse Hollandisse – lootes pääseda sealse natside tagakiusamise eest. 1942. aasta juuli lõpus loeti kõigis Hollandi kirikutes ette Hollandi piiskoppide konverentsi sõnum, milles mõisteti hukka natside rassism. Vastuseks hakkasid natsid kätte maksma ja arreteerima katoliku kirikusse kuuluvaid juute – peamiselt usuliste ordude liikmeid.

2. augustil 1942 tuli gestaapo Edith Steini ja tema õe Rosa järele, kes pärast ema surma samuti katoliiklusse pöördusid. Koos teiste katoliiklastest juutidega viidi nad Westerborki transiidilaagrisse. Pealtnägijate sõnul oli õde Teresa Benedict täiesti rahulik ja andis endast parima, et aidata ümbritsevaid inimesi. 7. augustil 1942 küsis üks laagritöötajatest, kes sügavalt nunna austas, temalt, kas ta saaks veel midagi tema heaks ja päästmiseks teha, mille peale Edith Stein vastas: „Ärge tehke midagi. Miks ma peaksin olema erand? Kas pole õiglane, et ma ei saa oma ristimist ära kasutada? Kui mulle ei anta võimalust jagada oma vendade ja õdede saatust, siis hävib mu elu.”

Mõni päev hiljem saadeti Edith Stein koos teiste juudi päritolu kristlastega Auschwitzi, kus ta gaasikambris suri.

1987. aastal kuulutati ta õndsaks katoliku kiriku poolt ning 1998. aastal kuulutas paavst Johannes Paulus II ta pühakuks ja  Euroopa kaaspatrooniks.

Allikas – newsru.co.il

Allikas ja foto: https://ieshua.org/evrejka-monahinya-feministka-yarkaya-zhizn-edit-shtajn.htm