Juutide tagakiusamine musta katku ajal

Tolleaegne ametlik kirikupoliitika oli juute kaitsev, sest Jeesus sündis juudi rassi hulka. Praktikas olid juudid sageli aga kristliku jälestuse sihtmärgid. Kui 14. sajandi keskpaigas levis mööda Euroopat katk, mis hävitas peaaegu poole elanikkonnast, oli inimestel haigusest vähe teaduslikke arusaamu ja nad otsisid seletust. (Allikas: Wikipedia https://en.wikipedia.org).

Juute tehti sageli patuoinasteks ja levisid süüdistused, et juudid põhjustasid haiguse tahtlikult kaevude mürgitamisega. Selle põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et neid mõjutas see haigus vähem kui teisi inimesi, kuna paljud juudid otsustasid mitte kasutada linnade ühiseid kaeve ning piinamiste käigus nad tunnistasid, et mürgitasid kaevusid.

Esimesed katkuga otseselt seotud veresaunad toimusid 1348. aasta aprillis Provence’i osariigis Toulonis, kus juutide kvartal rüüstati ja nelikümmend juuti mõrvati nende kodudes; järgmine sarnane sündmus leidis aset Barcelonas. Aastal 1349 levisid veresaunad ja tagakiusamine üle Euroopa, sealhulgas Erfurti veresaun, Baseli veresaun, veresaun Aragonis ja Flandrias. 14. veebruaril 1349.a. põletati Strasbourgis “sõbrapäeva” veresaunas elusalt 2000 juuti, kus katk ei olnud veel linna mõjutanud. Kui tuhk veel hõõgus, sõelusid Strasbourgi kristlastest elanikud juutide kodude varemeid läbi ja korjasid kokku nende väärtuslikku vara, mis tules ei põlenud.

Sel perioodil hävitati sadu juudi kogukondi. Sel perioodil hävitatud 510 juudi kogukonnas sooritasid mõned liikmed enesetappe, et tagakiusamist vältida. 1349. aasta kevadel hävitati Maini-äärse Frankfurdi juudi kogukond. Sellele järgnes juudi kogukondade hävitamine Mainzis ja Kölnis. Mainzi 3000-liikmeline juudi elanikkond kaitses end alguses ja suutis kristlastest ründajaid tagasi tõrjuda. Kuid kristlastel õnnestus juutide geto lõpuks jõuga vallutada ja kõik seal olnud juudid tapeti.

Speyeris visati juutide surnukehad veinivaatidesse ja heideti Reini jõkke. 1349. aasta lõpuks olid kõige hullemad pogrommid Reinimaal lõppenud. Kuid umbes sel ajal hakkas Läänemere ranniku hansalinnade lähedal ja Ida-Euroopas kasvama juutide vastu sooritatud tapatalgute arv. Aastaks 1351 oli juudivastaseid pogromme (surmavaid rahutusi) toimunud 350 ning hävitatud oli 60 suuremat ja 150 väiksemat juudi kogukonda.

Kõik see põhjustas Põhja-Euroopa juutide liikumise itta Poolasse ja Leetu, kuhu nad jäid järgmiseks kuueks sajandiks. Poola kuningas Casimir III andis juutidele entusiastlikult varjupaika ja kaitset. Selle teo motiiv jääb ebaselgeks. Kuningas suhtus juutidesse hästi ja tal oli juudi päritolu armuke. Ta oli huvitatud ka juutide majandusliku potentsiaali ärakasutamisest.

Tajutav juutide puutumatus

On palju võimalikke põhjuseid, miks juute süüdistati katku põhjustajatena. Üks põhjus oli see, et 14. sajandil valitses üldine antisemitismi vaim. Juudid olid ka getodesse isoleeritud, mis tähendas, et mõnel pool olid juudid haigusest vähem mõjutatud. Lisaks  propageerivad paljud juudi seadused puhtust: juut peab käsi pesema enne leiva söömist ja pärast tualeti kasutamist, juutidel oli tavaks enne hingamispäeva kord nädalas vannis käia, surnukeha tuli pesta enne matmist jne. (3. Moosese 13:5 soovitas samuti karantiini.)

Valitsuse vastused

Paljudes linnades tegid tsiviilvõimud juudi kogukondade kaitseks vähe või aitasid märatsejaid.

Paavst Clement VI (Prantsuse päritolu benediktiin Pierre Roger) püüdis juudi kogukondi kaitsta, andes 1348.a. välja kaks paavsti bullat (esimese 6. juulil ja teise ​​26. septembril), öeldes, et need, kes süüdistasid katkus juute, on “ahvatletud” selle valetaja, “kuradi poolt”. Ta jätkas rõhutamist, et “ei saa olla tõsi, et juudid on sellise kohutava kuriteo tõttu katku põhjuseks või põhjustajaks, sest seesama katk on Jumala varjatud kohtuotsuse tõttu tabanud paljusid maailma paiku ja vaevab juute ja paljusid teisi rasse, kes pole kunagi nendega koos elanud.” Ta kutsus vaimulikke üles astuma samme juutide kaitsmiseks ja pakkus neile paavstlikku kaitset Avignoni linnas. Selles aitasid Clementi tema isikliku arsti Guy de Chauliaci uuringud, kes väitis nakatunute ravimise põhjal, et juudid pole süüdi.

Äsja valitud Püha Rooma keiser Charles IV tühistas osaliselt Clementi jõupingutused. Ta andis loa rahutustes tapetud juutide vara konfiskeerida ja jagas kohalikele võimudele rahalist stiimulit, et nad silmad kinni pigistaksid.

Tagajärjed

Kui katk 1350. aastal vaibus, siis vähenes ka vägivald juudi kogukondade vastu. 1351.a. oli katk (tappes 200 miljonit) ja vahetu tagakiusamine möödas, kuigi tagakiusamise ja diskrimineerimise taust jäi alles. Ziegler (1998) kommenteeris, et “tapatalgud polnud midagi ainulaadset”. 20 aastat pärast musta surma hävitas Brüsseli veresaun (1370) Belgia juudi kogukonna.

Allikas: Persecutions Against Jews During the Black Plague (petahtikvah.com)