Uus Testament algab kahe raseduse looga. Häbi on osa neist mõlemast. Ühel juhul eemaldatakse häbi; teine määratakse häbisse. Kuid me näeme mõlemas loos imelist demonstratsiooni Jumala hämmastavast armust, mille kaudu pakutakse päästet kõigile inimestele.
Esiteks on meil Eliisabet, preester Sakariase naine (Luuka 1:5–25). Kuigi ta oli “väga eakas”, jäi ta Jumala imelise sekkumise tõttu rasedaks. Tema pojast sai Ristija Johannes.
Arusaadavalt oli Eliisabet vaimustuses. Lapse saamine pärast aastaid, võib-olla aastakümneid, leppimist sellega, et ta ei saa kunagi emaks, teeks iga naise rõõmsaks. Ta võis ka rõõmustada teadmise üle, et tema mehe pettumus isaks olemise võimatusest jääb vaid ähmaseks mälestuseks.
Kuid osa Eliisabeti rõõmust oli seotud lastetuse häbiga tema aja juudi kultuuris.
Lastetuse häbi
Matriarh Raahelit vaevas sündimata laps niipalju, et ta ütles oma mehele Jaakobile: “Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!” (1. Moos. 30:1). Uue Testamendi teoloog John Byron kirjutab: „Sotsiaalses plaanis on lastetu naine heebrea Piiblis oma positsioonilt hinnatud põlatud, vaeste, abitute, leskede hulka (Iiob 24:21) ja teda vastandatakse õnnistatud, rõõmsa ja lasterikka emaga.”
Ka mees ei olnud selle valu suhtes immuunne ja ta tajus isegi usulist ebaõnnestumist. Ta ei olnud “viljakas” ega “paljunenud” (1. Moosese 1:28, 35:11). “Kuigi lastetust peeti tõsiseks õnnetuseks nii meeste kui naiste puhul,” kirjutab juudi õpetlane Judith R. Baskin, “rikkus mehe suutmatus järglasi saada seadusest tulenevat kohustust, sest ainult mehed olid kohustatud lapsi saama.”
See on Eliisabeti kuulutuse kontekst, et tänu lapse saamisele on Issand eemaldanud „häbi, mis tal oli inimeste silmis” (Luuka 1:25). Ta tundis, et on alt vedanud oma abikaasat, silmapaistvat meest, kelle kohustus aidata Iisraelil õitseda järglaste saamisega, oli täitmata. Seega oli Eliisabeti puhul häbiplekk eemaldatud. Taaveti sõnade kohaselt oli Jumal muutnud tema „kurbuse tantsuks” (Ps 30:11).
Häbisse määratud
Ja siin on Maarja, Jeesuse ema. Tema oli määratud häbistamisse. Temast pidi saama vallasema.
Ta oli „kihlatud” Joosepiga (Luuka 1:27), mis on juriidiliselt siduv kohustus pärast korralikku ettevalmistust (mõnikord kestis see kauem kui aasta) enne seda, kui asuda elama koos mehega, et luua temaga perekond. Sel ajal aga ei kinnitatud juriidilist kohustust seksuaalselt. Nagu 1906. aasta Jewish Encyclopedia kirjeldas: „Juudi seaduses sisalduvat terminit „kihlus” ei tohi mõista selle tänapäevases tähenduses; see tähendab mehe ja naise kokkuleppena abielluda, millega pooled ei ole siiski kindlalt seotud, kuid mille võib katkestada või lahutada ilma ametliku lahutuseta. Piibel ega Talmud ei tunne sellist kihlust.”
Joosep ei olnud päris kindel, mida teha uudisega, et tema kihlatud neitsist naine on rase. “Õiglase mehena” mõistis ta Toora hukkamõistvat suhtumist abielurikkumisse kui pattu (5Ms 22:20-24), kuid armastava peaaegu-abikaasana ei tahtnud ta Maarjat alandada ja “avalikult häbistada” (Mt 1:19).
Kreekakeelne termin “avalikult häbistada” või “häbistada” tähendab sõna-sõnalt “näite toomist”. Mõte seisneb selles, et kui Joosep oleks Maarjast lahutanud, siis oleks ta naise kui abielurikkuja näitena toonud ja tõenäoliselt ei oleks mitte ainult rikkunud naise võimaluse veel kunagi abielluda, vaid mõistnud ta isolatsiooni ja võimalikku vaesumisse. Teadmata, mida teha, otsustas Joosep õiglase ja armastava mehena „ta ära saata” – tühistada nende abielukohustus – „salaja”.
Seejärel, nagu Matteus on kirjutanud:
“Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust. Ta toob ilmale poja ning sina paned talle nimeks Jeesus+ , sest tema päästab oma rahva nende pattudest.” Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja,ja teda hüütakse nimega Immaanuel”, see on tõlkes: Jumal on meiega. Kui Joosep unest ärkas, tegi ta nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud. Ta võttis oma naise enese juurde, ent ei puutunud temasse, enne kui Maarja oli poja ilmale toonud. Ja ta pani lapsele nimeks Jeesus.” (1:20–25)
Joosep „tegi nõnda, nagu Issanda ingel oli teda käskinud”. Tõepoolest, õiglane mees: nagu Poeg, kellele ta oli lapsendajaks, ei hoolinud Joosep häbist (Hb 12:2), mis on seotud täieliku kuuletumisega Jumala tahtele. See, et ta ei hoolinud asjatundmatute, vaenulike inimeste põlgusest, vaid et tema fookuses oli ainult täielik allumine Jumala tahtele ja plaanile väärib mitte ainult meie imetlust, aga võiksime selle ka endale eeskujuks võtta.
Vähemalt mõnede tema usujuhtide ja kaaslaste poolne olukorra vääritimõistmine ei olnud Joosepi silmis midagi muud, kui vahend Jumala päästeplaani elluviimine. Ja kuidas saaks Maarja mitte armastada meest, kes võttis omaks tahtlikult ja kõhklemata sügava sotsiaalse hukkamõistu armastusest oma Issanda ja peatse tulevase naise vastu?
Eliisabeti häbi eemaldati; Maarja määrati häbisse. Kuid mõlemad teadsid rõõmu millestki palju rikkamast: armastava, lähedase ja isikliku Jumala armust, mida kumbki neist ilma kõhklusteta vastu võttis. Eliisabet ja Maarja, Sakarias ja Joosep olid innukalt haaratud Isa armastusest. Ja maailm ei ole enam kunagi olnud endine.
Autor: Rob Shwartzwalder / Two Disgraced Women Who Changed the World (thegospelcoalition.org)