Kaks kivi

Kalda lähedal lebasid kaks kivi – kaks lahutamatut ja vana sõpra. Päevi peesitasid nad lõunapäikese kiirte käes ja näisid olevat õnnelikud, et meri kohiseb ning ei sega nende rahulikku, tasast ja hubast elu.

Kuid ühel päeval, kui merel puhkes torm, lõppes kahe sõbra sõprus: ühe neist võttis kaldale jooksnud laine endaga kaasa ja kandis merre. Teisel kivi, mis oli jõudnud mädanenud jändrikust puutüvest kinni haarata, õnnestus kaldale jääda, kuid ta ei suutnud pikka aega hirmust toibuda. Aga kui veidi maha rahunes, siis leidis endale jälle uusi sõpru. Need olid vanad, kuivad ja mõranenud savikamakad. Hommikust õhtuni kuulasid nad kivi jutte sellest, kuidas ta eluga riskis ja kuidas ta tormi ajal ohtu sattus. Ja seda lugu neile iga päev korrates, tundis kivi end lõpuks kangelasena.

Aastad möödusid. Kuuma päikese kiirte all lõhenes kivi ise ega erinenud peaaegu oma sõpradest – savikamakatest. Siis aga paiskas vastutulev laine kaldale hiilgava ränikivi, mille sarnast nende piirkonnas ei olnud veel nähtud.

– Tere, semu! Hüüdis ta lõhenenud kivile.

Vana kivi oli üllatunud.

“Vabandust, ma näen teid esimest korda.”

– Oh sind! Või et esimest korda näen! Kas oled unustanud, mitu aastat me siin kaldal koos veetsime, enne kui mind merele pühiti?

Ja ta rääkis oma vanale sõbrale kõigest selles, mida ta pidi meresügavuses taluma ja kui põnev seal oli.

– Tule minuga! Soovitas ränikivi – Näed päris elu ja saad teada, mida tähendab tõeline torm.

Kuid tema sõber lõhenenud kivi vaatas savikamakaid, mis pelgalt sõna “torm” kuulmise peale olid valmis hirmust täielikult murenema ja ütles:

— Ei, see pole minu jaoks. Olen ka siin end hästi sisse seadnud.

– Mis siis ikka, ise tead – ütles ränikivi, hüppas tõusulainesse ja kihutas merele.

Pikka aega olid kõik rannas vait. Lõpuks lõhenenud kivi katkestas vaikuse:

– Vedas tal ja näe nüüd ülbeks ka veel läinud. Kas tasus tema pärast oma eluga riskida? Kus on tõde? Kus on õiglus?

Ja savikamakad nõustusid temaga, et elu pole õiglane.

Allikas: Два камня. Притча от Феликса Кривина. (pritchi.ru)