Kallis Rebbe! Kirjutan seda kirja Teile ja kõigepealt tahan tänada Jumalat Teie eest ja Teid Jumala eest ning selle eest, et Teie ja Tema koos külvasite minusse selle hea, helge ja igavese asja, mis täidab minu elu ning iga päev õitseb ja lõhnab.
Nagu Te hästi teate, püüdsin esimesest päevast alates, kui kogudusse ilmusin, meie Issandat teenida. Esiteks teenisin Teda kõigega, mis Ta ise on mulle andnud – oma algatuse, vaimukuse ja täpsusega. Kui ma end parajasti telekat vaatama ei unustanud, siis tulin šabatitel kogudusse, kodugruppidesse, ja juba oma kohalolekuga teenisin ennastsalgavalt Jumalat. Te ju mäletate mu valjuhäälseid säravaid küsimusi – näiteks küsisin, millise autoga sõidaks apostel Paulus Damaskusesse, kui ta elaks tänapäeval; ja ka – miks Ilmutusraamatus on metsalise peas ainult kaks ja mitte kolm sarve. Ja teate, vahet pole, et Teie jutlus oli hoopis teisel teemal – tähtis on, et inimesed loeksid Jumala Sõna ja mõtiskleksid selle üle. Inimeste julgustamine Pühakirja uurima on ka üks osa minu teenistustest.
Rebbe, nagu mäletate, tahtsin ma kohe apostliks saada. Eriti pärast seda osa Apostlite tegudest, kus keegi seal, nime ma ei mäleta, oma vara nende jalge ette tõi. Tõsised ja vastutustundlikud inimesed peaksid haldama Jumala vara ja kes muu, kui mitte mina, sobiks sellesse rolli paremini kui teised meie kogukonna variserid ja kirjatundjad. Seetõttu ei saanud ma nõustuda Teie ettepanekuga sättida saalis toole paika – lisaks apostellikule kutsele on mul ka song, lühinägelikkus, kõõm ja valud selja vasakus alaservas. Ma ei suuda tõsta ega kanda midagi raskemat kui Piibel, isegi seda võtan kaasa harva, et mitte ära väsida.
Nagu ma ütlesin, olen alati tahtnud, tahan ja kunagi ei taha midagi muud, kui vaid Issandat teenida. Kunagi, kui ma olin noor, leppisin kokku, et lähen meie koguduse noortega evangeliseerima ja sellest ajast peale mõistsin, et Issandal on minu jaoks hoopis teised plaanid ja ulatus. Rumal on jagada mingeid pabereid koos kutsetega meie järgmisele juudi pühale, palju parem on tegeleda täieõigusliku online-meedia teenistusega. Näiteks külastada Jehoova tunnistajate, mormoonide ja krišnaiitide veebisaite, et sellele rästikute soole veel kord näidata, kuhu nad kuuluvad ja kuidas õigesti meie Issandat uskuda ja Teda teenida. Nagu teate, olen saavutanud selles valdkonnas märkimisväärset edu – mind blokeeriti 36 grupis VKontakt’is, 44 grupis Odnoklassnikis ja veel mõnes Facebooki grupis. Nad kirjutavad, et “rämpsposti tõttu” – need kaldealased julgesid nimetada tsitaate Jumala Sõnast rämpspostiks! Kas Teil on aimu, kuhu meie maailm on jõudnud, Rebbe? Kuidas saab selles maailmas ilma teenimata elada?
Sain juba ammu aru, et mul on õpetaja and. Pikad trennid tualetis peegli ees tasusid end ära – oskan väga energiliselt Piibel käes vehkida, pea esimese korraga õnnestus mul eriliste salmide juures häält tõsta ja üleüldse – hakkan sellistel hetkedel enda pärast kartma. Kas Te kujutate ette, millist mõju see avaldab paadunud patustele? Hakkasin oma koera treenima naabrite ja kohalike alkohoolikute peal. Jumala Sõna on kui kahe teraga mõõk minu käes, murdsin suguvõsaneedused ja lõikasin läbi kõikvõimaliku ebatõe ja ketserluse. Naabrid löövad nüüd minu ees uksi kinni, alkohoolikud saavad kiiresti kaineks ja hakkavad vanduma, nähes minusugust Valguse sõdalast, koer vingub kaeblikult ja lüüasaanult ning mina raputan aeglaselt jalanõudelt tolmu maha, nagu on kästud kõigil jutlustajatel teha ja lähen edasi teistesse küladesse. Rebbe, kas Teie maja lähedal on alkohoolikuid?
Mäletan, et ühel päeval nõustusin kogenematuse tõttu osalema meie koguduse teatriteenistuses. Mulle anti vastutav puu roll, pidin aeglaselt ja palvemeelselt õõtsuma üle minu all istuvate Peetruse ja Pauluse. Kuid Te teate, et minu kutsumus on prohvetlik teenistus. Loodetavasti mäletate meie Peetruse ja Pauluse stseeni kirjeldamatut hämmastushetke, kui puu, see tähendab mina, hakkasin nende ellu prohvetlikult kuulutama, tsiteerides vaheldumisi Jeremijat, Malakit ja siis Taanieli ennast. Ma ütlesin neile: “Las need, kes teevad ülekohut, pöörduvad ja tõusevad nagu kotkad ja lendavad ning kuulutavad evangeeliumi kogu loodule, ajades välja kurje vaime ja ravides pidalitõbiseid.” Ma ei tea, Rebbe, miks Te sellise piduliku stseeni katkestasite ja pikalt kõigile kohalolijatele seletasite, et puud ei räägi. Issandal on muide, kõik võimalik. Ja Teie näitasite oma usu puudumist. Häbi Teil olgu.
Ma tahan teenida Issandat kogu oma südamest ja teeksin kõik võimaliku ja kõik, mis on minu võimuses, kui mul ei oleks noort naist. Täpsemalt teda veel ei ole, aga ma võtsin ta juba usus vastu. Noorele naisele tuleb pühendada palju aega, kuni ta on noor. Ja mul on ka trennid, teen trenni jõusaalis ja praegusel McDonaldsi ajastul, rebbe, saate aru, kui raske on oma figuuri hoida. Üldiselt ütlen ausalt, et kui ei oleks olnud minu koera, keda ma juba eespool mainisin, siis oleksin võinud palju rohkem Jumalat teenida. Aga kirjas on, et tuleb hoolitseda väiksemate vendade eest. Niisiis, pean teda perioodiliselt iga päev vannitama, talle soengut ja pediküüri tegema – oh ja see oma ligimese eest hoolitsemine ei ole lihtne ülesanne. Samuti, nagu mäletate, on mul haige tädi. Tõsi, ta elab teises linnas ja ma külastan teda kord poole aasta jooksul, aga ma pean ka tema eest hoolitsema. Ja mul on ka küla. Täpsemalt kaks. Seal elasid mu vanavanemad. Tõsi, nad on nüüdseks kaheksa aastat juba meie seast lahkunud, aga lõppude lõpuks tuleb mul vähemalt mõnikord, peaaegu igal nädalavahetusel, külastada oma väikest kodumaad, austada esivanemate mälestust, valada siiras pisar nende päästmatute patuste hingede pärast.
Aga mis kõige tähtsam, Rebbe, ma pean tööd tegema. Pean oma tulevast perekonda ülal pidama. See pole oluline, et ma elan endiselt oma vanemate juures ja nemad toidavad mind. Kuni viimase ajani, viimased viis aastat, olen koostanud oma edukaima ettevõtte äriplaani, mis annab mulle täieliku sõltumatuse emast ja isast ning meie riigist. Seni on mu äriplaani esimene punkt lahkuda päikeselisse Hispaaniasse, kus algul töötan apelsiniistanduses, pärast ostan selle ja hakkan eksportima apelsine USA-sse, Indiasse, Hiinasse ja Hondurasesse ning valmistan kõige maitsvamat ja tervislikumat rikastatud värsket mahla. Siis ostan pärast miljoni dollari suuruse sissetuleku saavutamist ausa tööga teenitud raha eest villa mererannas ja eralennuki. Ja alles siis lendan sellega meie kogudusse, saagu nii – annan kogunenud kümnise üle ja lennutan meie juudi vanaemasid linnaosa kohal. Las nad nõjatuvad akendest välja ja püüavad tuult – olgu neil see rõõm. Muide, ma unustasin öelda, aga arvatavasti arvasite juba isegi – nagu ma lõpuks aru sain, siis on minu kõige olulisem amet ja kutsumus äriamet, ma teenin Issandat, meie kogudust, vendi ja õdesid, ülalmainitud juudi vanaemasid, minu raha ja Teid. Kuid peamine Issanda jaoks on, et Te ei muutuks uhkeks ega oleks endi meelest targad.
P.S. Saadan Teile selle kirja ja lähen lennujaama pileteid Hispaaniasse ostma. Soovin, et teeniksite Issandat sama innukalt ja ennastsalgavalt nagu mina.
Alex Fishman.
Allikas: https://ieshua.org/dorogoj-rebe-ili-ya-vsegda-xotel-sluzhit-bogu.htm
Pastor John, ühes eelmises podcastis väljendasite seda, kui oluline on sügav ja rikas teoloogia võitluses pornosõltuvuse ja iha .....
On tehtud ettepanekuid, et Iisrael peaks "teise põse keerama" ja mitte reageerima 7. oktoobri julmustele edasise vägivallaga. Idee .....
Möödunud laupäeval oli mul hea meel kohtuda oma klassikaaslastega meie 1973. aasta keskkooli lõpetamise poole sajandi aastapäeva puhul. .....
Kui Saksamaa jalgpalliliit (DFB) 2014. aastal MM-i võitis, lõikasid nad saaki aastatuhande vahetusel külvatud seemnest. Neliteist aastat varem .....
Kas Teie isa hiljutine surm on olnud võrreldav Teie kogemusega pastorina, kui Teie koguduse eakamad pühad on surnud? .....
17.detsembril 1971 andis narkojoobes rokenrolli trummar Michael Brown oma elu Issandale. Ja kui imeliselt on Issand teda sellest .....