Kannatused alati muudavad teid

Kannatused alati muudavad teid. Paar aastat tagasi lahkus minu lähedane sõbranna usust.
Mäletan siiani viimast korda kui rääkisime Jumalast, sest ta ütles mulle, et Ta ei ilmutanud End tema elus. Ta palvetas ja palus Jumalal olukorda muuta, kuid kõik jätkuvalt halvenes.

Ta küsis vihaselt: “Kas nii kohtleb hea Jumal oma lapsi?” ja hakkas loetlema kõike, mida Jumal tema ustavusele vaatamata ei teinud. Ta oli väsinud kõike õigesti tegemast, sest see ei viinud kuhugi.

Ma saan ma sõbranna tunnetest aru. Mul oli endal samuti Jumalaga allkirjastamata ühepoolseid lepinguid, kus mina püüdsin elada õiget elu ja vastutasuks lootsin, et Ta õnnistab mind, lahendades kõik mu probleemid – eriti kui ma palvetan ja loen Piiblit. Pärast teismelisena kristlaseks saamist tundsin end kindlalt selles, et Jumal on lubanud mulle kerge elu ja mina pidin ainult seda elama.

Aastaid tundsin, et Jumal teeb oma osa, kuid minu enesekindlus kahanes pärast esimest raseduse katkemist. Mulle ei oleks tohtinud seda juhtuda. Seejärel hävitas abielu kriis mu praktiliselt täielikult ja niipea, kui haavad hakkasid paranema, suri ootamatult meie väike poeg.

Kuidas on kannatused mind muutnud?

Iga kord, kui midagi valesti läks, palusin Jumalat, et Ta selle parandaks, eemaldaks valu, taastaks mõned asjad ja teeks mõned asjad selliseks nagu nad olid enne. Kui asjad hullemaks läksid, vihastasin ja lõpetasin Jumalaga rääkimise, mõtlesin, kas Ta mind üldse kuulis.

Kuid nii nagu Peetrus, taipasin ka mina, et mul pole enam kuhugi minna, sest ainult Jeesusel olid elu sõnad (Jh 6:68). Karjusin ja palusin, et Jumal aitaks mul Teda usaldada, Temaga taasühineda ja leida lootust selles, mis tundus sel ajal kui läbitungimatu pimedus. Mul oli vaja rahu ja ma ei leidnud seda kusagilt peale Kristuse. Just siis muutus minu usk radikaalselt. Leidsin seletamatu rahu ja lootuse, mida ma polnud varem kogenud – minu kerge muretu elu ei toonud midagi muud kui oleviku nautimist. Kuid kannatused tekitasid minus midagi vapustavat.

Kannatused on katalüsaator, mis paneb meid liikuma ühes või teises suunas. Keegi ei lähe kannatustest läbi ilma muutusteta.

Kannatus alati muudab teid

Paulus ütleb:

Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.
Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja  valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. (Rooma 5:3-5)

Siin viib kristlase kannatus lõpuks lootuseni, mis ei hätta teid häbisse. Kuid me ei lähe otse kannatustest üle lootusesse. Mõne jaoks, näiteks minu sõbranna puhul, põhjustab kannatus protesti ja viha, hävitades, mitte tugevdades nende lootust. Mis vahe on? Miks mõnede elus suurendavad kannatused usku ja lootust Jumalasse, teiste jaoks aga hävitavad?

Olen selle teema üle aastaid mõtisklenud. Olen tänulik, et Jumal otsustas ennast mulle kannatuste kaudu ilmutada, aga mind kurvastab, kui teised näevad ainult kannatusi, mitte aga armastavat Jumalat, kes nende taga on. Mõne erinevus seisneb selles, kuidas me mõistame ja kogeme lootust ja kannatusi käies koos Jumalaga.

Kuidas kannatuses lootust leida?

Selleks, et leida kannatuse kaudu lootust ei tohi olla keskendunud ühele kindlale resultaadile. Ma ei looda, et olukord mingil konkreetsel viisil muutub või et Jumal annab mulle täpselt seda, mida ma tahan, vaid pigem, et Jumal teeb alati seda, mis on minu jaoks parim. See on elav lootus minu armastava Päästja suhtes, aga mitte ma ei looda saavutada seda tulemust, millele mul on minu arvates õigus. Ma pean uskuma, et Jumal ei lase juhtuda millelgi, mis pole minu jaoks kõige parem, ja et kõik mu elus juhtub minu kasuks (Roomlastele 8:28). Jumala armastus on minusse välja valatud ja kogu Pühakiri kuulutab seda armastust. Rist peegeldab seda ja Püha Vaim pitseerib selle.

Kuid kui ma ei usu Jumalat ja seda et Ta mind armastab, siis ei näe ma, kuidas minu kannatused võiksid olla mulle head. Praegu on mul valus ja ma ei tunne end kohe kindlasti hästi. Ma hakkan otsustama Jumala ustavuse ja armastuse üle selle põhjal, mida ma näen ja selle põhjal kas Jumal vastab mu palvetele, nii nagu ma soovin. Ma lahkun juba enne, kui näen lõppu, läbides raske katsumuseperioodi, jõudmata isegi heasse kohta. Ma ei näe midagi, mille üle rõõmustada ja minu kannatused tunduvad mõttetud.

Ja samal ajal, kui ma loodan Jumala peale, kes, nagu ma tean, armastab mind, muudab Ta mind läbi katsumuste. Kui mu poeg suri, siis see raputas mu usku ja ma kahtlesin kõiges, mis mind ümbritses. Kuid kui pöördusin Jumala poole, valas Ta enda ja oma armastuse minu peale. Minu usk on tugevnenud.

Ja kui aastaid hiljem sain teada oma kurnavast haigusest, olin alguses segaduses, kuid siis meenus mulle, kuidas Jumal oli mulle alati truu olnud. Ma ei sattunud paanikasse; Omast kogemusest teadsin, et Jumal annab mulle kõik, mis mul on vaja. Pühakiri tuletab meile meelde, et koorem ja isegi meile antud surmakäsk võib meie usku tugevdada (2. Korintlastele 1: 8–9). Seda kõike seetõttu, et sügavaimad katsumused sunnivad meid lootma mitte iseendale, vaid Jumalale, surnute ülestõusmisele. Mida rohkem me talume koos Kristusega ja mõistame, et Temas üksi meile piisab, seda tugevamaks muutub meie usk.

Puhastav tuli

See visadus tugevdab iseloomu. Kannatus pehmendab minu iseloomu teravaid nurki, muudab mind vähem teisi hukkamõistvaks ja aitab inimesi rohkem väärtustada kui asju. See paneb mind keskenduma sellele, mis on elus tõeliselt oluline.

Selle tulemusel olen kaastundlikum, vaoshoitum, rahulolevam, palvetan rohkem, mul on rohkem kirge Piibli vastu ja olen taeva üle rohkem rõõmus kui enne. Enda seadmetele jäädes oleksin ärrituvam, kriitilisem ja kannatamatu, kui ma juba praegu olen, kuid minu füüsilised piirangud õpetavad mulle lahkust, kannatlikkust ja armu. Kõik minu kannatused olid kasvupotentsiaal.

Ma loodan, et ühel päeval näen Jumala au ja muutun (2Kr 3:18) ning kannatused annavad mulle sellest eelmaitse. Ehkki ma ei näe seda, mida ma praegu loodan (Roomlastele 8:24), veenavad Jumala pühakirjas antud lubadused ja Tema ustavuse vahetu kogemine mind, et ma ei pea pettuma. Seda ustavust kogesin kõige sügavamates ja reetlikumas orgudes, kus Jumala kohalolu hajutas mu hirmu (Psalm 22: 4), nii et olen kindel, et Ta ei murra kunagi oma lubadusi.

Selle põhjal saan oma kannatuste üle rõõmu tunda, teades, et Jumal kasutab neid selleks, et minus tuua esile selle, mida ma ise ei suudaks. Minu usk on tugevam, minu iseloom sarnaneb rohkem Kristuse iseloomule ja mu lootus on muutunud tugevamaks . Jumal tänatud, et kuna me usaldame Teda, olles kindlad, et Ta teeb meile ainult head, toob kannatus tõesti lootust.

Allikas: http://ieshua.org/stradaniya-vsegda-budut-vas-izmenyat.htm