Kaplan ja vabatahtlik Kiievist: “Meie kõige olulisem töö on inimeste kuulamine”

Perekond Poltavets, Kiievi messiaanlike juutide koguduse vaimulikud, Valerii – kaplan, Marina – vabatahtlik, said sõja esimestest päevadest alates Jumalalt ilmutuse jääda koju Kiievisse.

Nad alustasid vabatahtlikena poodide ja apteekide järjekordadest, jalgsi “kriisi” seljakottidega eakatele abi viimisest. Ümberasustatud inimesi teeniti Kiievi pearaudteejaamas. Nad olid esimeste seas, kes pärast deokupatsiooni humanitaar- ja psühholoogilise abiga Kiievi piirkonda külastasid. Ja veel hiljem avasid nad rindejoone lähedal nn. kodugrupi, külastades pidevalt üht Ukraina relvajõudude üksust riigi idaosas.

– Kas mäletate, mida kogesite sel päeval, 24. veebruaril?

Valerii: “Kurbust. Ei uskunud, et see võib juhtuda. Tavainimesena kartsin. Küsisin endalt: mida edasi teha?

Esimesel päeval olin väga mures meie sõdurite pärast, kes tule alla jäid, sest nende hulgas oli poisse, keda teenisin, kui nad olid veel teismelised.

Teisel sõjapäeval sõitis meie elukoha lähedal ringi Vene soomustransportöör, aga see on linna ääreala, siis kuulsime tugevaid laskusid. Nii saimegi aru, et sõda on alanud.

Palvetasime koos meie kogudusega online`is. Pärast seda tundsin rahu, hirm kadus (ja seda pole tänaseni), kõik sai selgeks: kuhu Jumal mind teenima on pannud, seal pean ma olema.”

Marina: “Olime pidevas palveseisundis. Esimestel päevadel meenus mulle, et 15 aastat olime oma massiivil palvetanud ja kinnitanud Jumala autoriteeti.

Mulle meenus, et koguduse tasandil palvetasime Hannukal mitu aastat järjest kõigi Kiievi sissepääsude juures, et linna ei siseneks midagi jumalakartmatut.

Mõned aastad tagasi palvetasime niimoodi Irpeni ja Gostomeli ristteel. Panime sinna sümboolselt palmioksad ja tervitasime Ješuat.

Kui see mulle meenus, siis olin kindel, et keegi ei sisene Kiievisse. Kuni me siin oleme, vähemalt meie pärast, hoiab Jumal seda kohta.”

Kas mõtlesite kolida turvalisemasse elupaika? Miks te jäite?

Valeri: “Võiksime lahkuda, sest meil on Kesk-Ukrainas tühi korter. Ma arvan, et me jäime siia Jumala ilmutuse tõttu. Jumal näitas Marinale, et kõik on palvetega kaetud ja minu jaoks oli hirmu kadumine indikatiivne, kui ma, pärast seda palvet kogudusega, reageerisin vähem emotsionaalselt kõigele, mis toimus.”

– Kuidas algas teie vabatahtlik töö sõja alguses?

Marina: “Esimese asjana mõtlesime sõja alguses, et on inimesi, kes vajavad abi. Leidsime sotsiaalvõrgustikest oma ringkonna vabatahtlike grupi.

Sõja algusaegadel, kui polnud maismaatransporti ning apteegid ja poed töötasid piiratud aegadel, külastasime inimesi, kellel olid terviseprobleemid, mõnel oli kriitiline ravimite puudus… Hakkasime nende asemel järjekordades seisma, et osta seda, mida nad vajasid.

Pool päeva töötasin ja pool päeva käisin vabatahtlikult jalgsi meie piirkonnas. Hiljem pakuti meile autot. Seejärel tegime koostööd teiste vabatahtlikega ning koos olime efektiivsemad.”

– Marina, sotsiaalvõrgustikes oleval fotol nägin sind korduvalt Kiievi keskraudteejaamas politseivormis ja kandmas embleemi “Psühholoog. Kiievi politsei.” Kuidas sul siis õnnestus sisepõgenikke aidata?

“Sõbranna kaudu sattusin raudteejaama inimesi teenima. Temast sai samuti vabatahtlik. Keegi kirjutas kuskil, et jaama on vaja psühholooge, sest seal on väga suur lastega inimeste pealevool erinevatest piirkondadest ja nad on tugevas stressis.

Kiievi politseis on psühholoogide üksus, kuid nende arvust ei piisanud. Pealegi peaks jaos olema teenistus ööpäevaringselt, vahetustega. Ja nad värbasid vabatahtlikke psühholooge ja mul on kogemus inimestega töötamises ja olen käinud ka psühholoogi kursustel.

Jaamas me peamiselt rääkisime inimestega, sest nad ootasid vähemalt pool päeva evakuatsioonironge. Kui meil oli võimalus pikka aega suhelda, siis pakkusime võimalust koos palvetada. Inimesed olid meelsasti nõus, sest nagu öeldakse, sõjas pole uskmatuid. Enamik inimesi olid üsna avatud ja esitasid küsimusi. Esiteks püüdsime vähem rääkida ja rohkem kuulata.

Usun, et kristlasest vabatahtliku esmane ülesanne on osata kuulata. Meie kõige olulisem ülesanne on inimesi kuulata.

Täiskasvanud ja lapsed joonistasid raudteejaamas palju. Nende joonistused näitasid, mida nad mõtlesid ja kogesid.”

– Milline väljarändajate lugu “raudteejaamast” on sulle kõige rohkem meelde jäänud? Jaga.

“Kuulsin seal palju hirmutavaid, huvitavaid ja hämmastavaid lugusid.

Mind jahmatas lugu noorest tüdrukust, kes elas kaks nädalat Irpinis keldris. Ta kordas pidevalt: “Ma sain koroonaviiruse, sain koroonaviiruse.” Ta rääkis pidevalt ringi kõndides, et tal on peavalu, kuna sai koroonaviiruse.

Ta ei usaldanud ühtegi psühholoogi ega meditsiiniteenistust. Tegime talle külmetusevastast jooki, mida ta ei tahtnud juua, kahtlustades, et me lisasime sinna midagi… Tegime joogi tema silme all uuesti valmis ja ta jõi selle ära. Panime ta magama … Ma ei tea, kas tal läks kergemaks, kuid ta lõpetas sama asja kordamise.

See oli kõige valusam lugu. Kõik ülejäänud lood on ühetaolised. Põhimõtteliselt olid kõik õnnelikud, kuigi paljud olid segaduses ja ei saanud aru, mida teha. Butšast, Irpinist, Tšernigovist, Harkovist tuli suur rahvavool: kõik tundsid kergendust, et nad ei pea end enam keldrites peitma.”

– Juba alates aprillist, pärast Kiievi piirkonna vabastamist Vene sissetungijate käest, hakkasite humanitaarabiga reisima Irpini ja Butša piirkonna küladesse. Mis aitas teil pärast okupatsiooni kohutavaid tagajärgi end hoida ja inimesi toetada?

Valerii: “Esimest korda elus külastasin deokupeeritud territooriumi. Ma pole kunagi näinud sellises koguses hävitatud sõjatehnikat. Ma pole kunagi elus näinud laipu, kes lebasid teedel … Loomulikult jättis see kõik mu hinge jälje.

Aga inimeste aitamise käigus muutusid sellised asjad teisejärguliseks, sest olin keskendunud oma missiooni täitmisele – tulla, rääkida, toetada ja inimesi kuulata.

Loomulikult vajasid nad humanitaarabi, aga kõik tahtsid rääkida oma kogemustest. Ja oli vaja kuulata ja kuulata … Siis oli esimene tsiviilabi ainult materiaalne, aga riigipoolne psühholoogiline tugi saabus hiljem.

Nad rääkisid kõigest: kuidas nad elasid, kui sissetungijad tulid, kes kelle tappis, kuidas tappis … Oli väga kohutavaid lugusid sellest, kuidas inimesed istusid keldrites, kuidas nad tapsid mehe, kes läks lihtsalt vee järele.

See ei mahtunud siis ja isegi praegu ei mahu mulle pähe, kuidas saab lihtsalt kellegi kapriiside tõttu inimesi tappa?

Olime just sellel tänaval Butšas, Yablonevskajas, fotol, mida nägi kogu maailm. Sealsamas tapsid Vene sissetungijad territoriaalkaitse sõdureid. Meie, kui usklike jaoks, on oluline, et inimesed avaksid end Issandale. Palvetasime koos inimestega. Nad pöördusid Jumala poole. Tänaseni loome suhteid mitme perega.

Ütlete, et ma kogesin siis stressi? Jah, ma olin stressis! Kuid ma ei märganud, et see oleks mulle  tugevat mõju avaldanud. Ma arvan, et Jumal päästis mind selle käest. Ta hoidis meie emotsioone. Muidugi oli see kõik tõeline õudus… Kui ma nägin hävitatud varustuse kolonnis Vene sõduri mahalõigatud jalga, siis see oli kohutav… Seda ei näe iga päev… Ühest küljest oleks võinud rõõmustada, aga ma olin kurb.”

– Marina, ühes oma Instagrami sõnumis kirjutasid: “Paljud inimesed kirjutavad, et oleme suurepärased, et läheme Irpinisse, Butšasse inimestele toitu viima. Aga ei, me ei ole suurepärased… Ma ei saa seda tegemata jätta. Mu südametunnistus ei luba mul seda mitte teha.” Kuidas aitavad kristlikud põhimõtted teil elada, eriti rasketel aegadel? Jagage.

Marina: “Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik praegu ilma kristlike põhimõteteta isegi mõistuse juures püsida! Kuidas mitte hakata vihkama? Paljudelt uskmatutelt kuulen, et nad ei saa öösiti magada ja värisevad igasuguse heli peale.

Ma ei kujuta ette, millises seisundis mina oleksin, kui mul poleks lootust Jumalale, kui ma ei mõistaks, et võin igal juhul Tema poole palvetada ja Ta kuuleb mind.”

Valerii: “Me oleme sellest kõigest palju kaugemal, sest elame usust ja teame, mis toimub vaimumaailmas ja milline on lõpp. Ja surm ise on meie jaoks üleminek maisest elust igavesse ellu. See alus annab meile arusaama meie olemasolust Maal. Mäletan end uskmatuna: lootsin enda või teiste peale, muretsesin ja mu hing valutas. Ma räägin sageli, eriti sõjaväelastele, kuidas mu elu on pärast Jumalaga kohtumist muutunud. Nüüd ma isegi ei mäleta seda, mida tähendab hingevalu. See on väga oluline, sest Jumal tõesti andis meile vabaduse.

Inimestel, kes ei tea, kuidas vaimne maailm toimib, miks sõda algas ja kes ei tea tõde, et Issand on tugevam kui see kurjus, mis Ukrainasse on tulnud, on raskem elada ja neid sõja õudusi vaadata.  Aga meid, kes usume Kristusesse, vastupidi, tõe tundmine julgustab ja annab jõudu tegutseda. See jõud on kõigil usklikel, kuid see tuleb vabastada Jumalat usaldades.

Kogu selle aja alates sõja algusest pole meil olnud ühtegi magamata ööd. Jah, me ärkasime varakult, meid äratasid plahvatused, aga magasime rahulikult. Sellest ajast peale on meil olnud sisemine rahu.

Jumala Sõna kaudu on meile ilmutatud rohkem ja seetõttu on meil lihtsam raskustest üle saada ja edasi elada, sest meil on erinevad väärtused.”

– Ma saan aru, et teie kui kristlastest vabatahtlike ülesanne ei ole mitte ainult inimeste esmavajadusi täita, vaid ka palve kaudu inimesi vaimselt puudutada. Kuidas inimesed palve ja evangeeliumi vastuvõtsid?

“Rasketes oludes on inimesed enamalt jaolt Jumalale avatud. Oli neid, kes ise ütlesid meile, et nad palvetavad. Kuid oli ka neid, kes ei tahtnud Jumalast midagi kuulda.

Eriti võtsid inimesed evangeeliumi vastu nendes linnades, kus nad kogesid kohutavat mitmeid kuid kestnud okupatsiooni. Ida-Ukrainas Lõmanis võtsid kõik 30 inimest, kes meie toidukaupadega varustatud autole lähenesid, kui me esimest korda sinna saabusime, rõõmsalt evangeeliumi vastu ja palvetasid siiralt.

Me mõistame, et meeleparanduspalve iseenesest ei taga, et inimene läheb kohe õigele teele, seega mõtleme alati, kuidas sellised inimesed kohaliku kogudusega kokku viia või püüame ise uute pöördunutega ühendust võtta, et neid toetada.”

– Rääkige meile oma esimesest reisist vabatahtlikena Donbassi. Mida te siis kogesite?

Marina: “Tuttavate kaudu saime Kramatorski kiriku kontaktid, mille pastor jäi koos meeskonnaga linna sisserändajaid teenima. Kahjuks on tänaseni Donetski oblastisse jäänud üsna palju inimesi, kuigi piirkond on humanitaarkatastroofi olukorras. Kui pensionäridel on seal veel mingisugune riigipoolne toetus, siis noored jäävad elatisest ilma.

See oli esimene kord, kui me humanitaarabiga nende juurde läksime. Paljud inimesed tulid toidu järele ja jäid jumalateenistusele. Kirikuhoone mahutab 800 inimest ja saal täitus iganädalaselt. Pigem tulid nad abi otsima, kuid kuulsid siiski Head Sõnumit.”

– Kas te ei kartnud Donbassi minna? Kas rindejoon on endiselt lähedal?

“Rindejoon pole seal sama kaugemal, kui meie kodus. Distants on sama – 20 km. Elasime Kiievis sissetungi ja mürskude ähvardusel. Itta läheme soomusvestides.”

– Valerii kirjutas oma Instagrami postituses, et külastate pidevalt üht Ukraina relvajõudude üksust Ida-Ukrainas. Kuidas teil õnnestub meie sõdureid teenida?

Valerii: “Sõna “pidevalt” on väga oluline. Kui tuled esimest korda, siis suhtuvad poisid sinusse ettevaatlikult ja vaatavad sind tähelepanelikult . Eesliinil on nad teiste inimeste suhtes väga tundlikud ja vaatavad läbitungivate pilkudega. Nad on seal tõelised. Neil on vendlus ja need ei ole tühjad sõnad. Nad kogevad koos kaotusi ja rõõme, samu tundeid – kui surm on lähedal, kui matavad oma vendi. Esimene reis on alati jäämurdja.

Nende jaoks on vabatahtlikud need, kes tulevad ainult korra abiga. Aga kui sa tuled pidevalt, siis on neil hoopis teine ​​suhtumine, nagu sõpradesse. Nad hakkavad usaldama. Kui me esimest korda võitlejate juurde tulime, siis valmistusid nad eesliiniks. Nägin, kuidas nad kartsid ja kui raske see neile oli. Suhtlesime nendega ja palvetasime, et see üksus täies koosseisus tagasi tuleks.

Ja juba järgmisel visiidil ütles selle üksuse ülem, et kolm nädalat pärast meie viimast palvet pole neil inimkaotusi olnud.

Need asjad ei inspireeri mitte ainult meid, vaid ka sõdureid, kes näevad palve väge oma silmadega.”

– Kuidas sa suhtud nendesse sõduritesse, keda sa pidevalt teenid?

“Üks poistest pöördus minu poole “Isa Valerii” (naerab), pidin paluma, et mind kutsutaks vennaks.

Seda konkreetset lahinguüksust, mille eest ma kaplanina vastutan, oleme külastanud vähemalt viis korda. Me läheme nende juurde ennekõike Hea Sõnumiga.

Teiseks toome neile humanitaarabi ja asju, mida nad vajavad. Sellise hoolitsuse tõttu on nad avatud, ootavad meid ja rõõmustavad meid nähes. Kodus olles olen nendega kirjavahetuses. Varem oli neil piinlik abi küsida, nüüd aga enam mitte.

Olen nende pärast väga mures, palvetan, kui seal mingid sündmused aset leiavad. Otsin kõigile riideid ja jalanõusid. Saatsime ühele sõdurile 48 suurusega talvejalatsid. Jumal tänatud, et need sobisid, oleme nii õnnelikud! Aga enne seda võitles mees kalossides.”

Marina: “Valerii on nagu tõeline juudist isa. Ühe sõduri kohta ütleb ta, et ei tea, kuidas temasse suhtuda: kas nagu vanemasse poega või nooremasse venda (naeravad).”

Valerii: “Käime ühes kindlas üksuses, aga kui teel kohtame kontrollpunktides sõjaväelasi või politseinikke, siis aitame vajadusel ka neid. Saame tuttavaks ja loome suhteid.

Lõmanis kohtasime ülesõidukohal tervet Ukraina relvajõudude üksust, kes suundusid rindejoonele ja jagasime neile kaardid palvetega. Komandör lubas mul nendega koos palvetada. Nägin, et nad olid väga mures, õhus oli tunda elektrit. Nad kõik palvetasid nagu üks mees… Usun, et see oli siiras. Mäletan nende nägusid ja silmi… Mul oli hea meel, et toona kuulis 17 sõdurit Head Sõnumit ja nad pöördusid Issanda poole. Ma ei tea, kas me neid veel näeme, aga tol hetkel teadsin, et just nii on vaja toimida.”

Näen, et teil on käes õnnitluskaardid. Kas valmistate oma üksusele kingitusi? Jagage.

Marina: “Mitte ainult meie üksusele, vaid ka teistele sõduritele. Selle aktsiooni olemus on see, et igaüks saab meie sõjaväelasi rõõmustada ja neile peo korraldada. Soovime koguda 120 kingitust.

Projektiga võivad liituda kõik soovijad. Plaanime neile isiklikult kingid üle anda, sest tähistame koos nendega aastavahetust.”

– Vabatahtlike rinne on teie jaoks muutunud omamoodi südamekutseks. Kui raske on võidu nimel võidelda?

“Kui meil oleks rahaline tugi, siis reisiksime ja aitaksime rohkem. Iga reisi jaoks peame koguma ressursse. Tsiviilelanikele otsime toitu ja ravimeid, sõjaväelastele vormiriietust ja konkreetseid asju, see võib olla üsna keeruline. Üks reis itta maksab 10 tuhat grivnat (255€) – autojuhtidele on vaja osta kütust ja kohvi. Kui oli võimalik, siis käisime iga 10 päeva tagant.

Sõja alguses oli raha hankimine lihtsam kui praegu. Inimestel (me mõistame neid), pole piiramatuid võimalusi.

Lisaks kurnavad inimesed end ära, aga meie ei saa endale kurnatust lubada. Ja kuidas saaksime olla kurnatud, kui oleme üsna rahulikus õhkkonnas ja meil on töökohad? Meil pole kindlasti õigust öelda, et me ei saa enam annetada ega ressursse koguda.

Mõnikord kohtad inimesi, kellel on kaebusi. Mõned küsivad raha. Vastan sellistele soovidele, et saame saata paki asjade ja toiduainetega. Ühel päeval sain vastuseks ähvardusi. See on kahetsusväärne. Palvetad ja lased lahti. Me oleme vabatahtlikud mitte tasu ega tänusõnade eest…

Kirjeldan aga teist ebameeldivat hetke: tütar küsib isalt, mida ta sõja ajal tegi. Mille peale isa vastab, et üüris väljarändajatele kahe tuhande dollari eest korteri.

Kahjuks on inimesi, kelle jaoks on prioriteediks nende enda sissetulek. Nad ei tee isegi sümboolseid allahindlusi. Üldiselt on riik ühinemas ja paljud on valmis investeerima ja aitama, kuid on neid, kes elavad edasi nii, nagu sõda polekski… Ma ei kujuta ettegi, kui raske on sõduritel, kes oma tervise sõjas ohverdavad, vähemalt kaevikutes.”

Valerii: “Arvatakse, et eesliinil olevad poisid teenivad palju ja peaksid kõik endale ise ostma. Tegelikult nad ostavadki ise kõike. Lisaks laskemoonale ostetakse palke, linoleumi, kilesid välikaitseehitiste ehitamiseks, kütust, gaasiballoone… Pliite söögitegemiseks…Isegi kui nad teenivad palju, siis nad kulutavad selle seal ka ära.

Idas pole inimestel sissetulekut ja kui meie sõdurid tulevad külla elamispinda üürima, siis tõusevad hinnad kümnekordselt.”

– Millest te täna vabatahtlikena unistate?

“Leidke mingi fond … piiramatu (naeravad). Soovime autot osta. Ja raha on olemas, aga tuleb leida selline, mis vastaks meie vajadustele ja oleks mugav pikkadeks reisideks.”

– Jagage, millised on teie plaanid “pärast sõda.”

“Tähistada koos riigiga võitu ja minna kuhugi puhkama.”

– Krimmi?

Marina: “Hmm… Mind huvitavad rohkem kohad, kus me pole veel käinud. Ma ei ole valmis vene aktsendiga Krimmi minema.”

Valerii: “Plaane on palju, kuid samal ajal on sõjaväehaiglates palju tööd. Sõjajärgseks probleemiks on psühholoogiline abi. Meie koguduses on juba moodustamisel teenistus, mis aitab sõjaväelastel tavaellu adapteeruda.

Arvan, et seda peaksid tegema vabatahtlikud ja kaplanid, kes sõitsid rindele ja nägid ise kõike. Sõjaväelastel on lihtsam selliseid teenijaid usaldada ja neil on lihtsam valu ise mõista. Meil on juba 2014. aastast sõjaväeteenistuse kogemus.

Sõjaväelased tajuvad kaplaneid Ukraina relvajõudude allüksusena, st. nende jaoks on nad oma inimesed.”

Marina: “Sõjaväelased vajavad sõpru, kes neid mõistaksid ja toetaksid. Ja kui mitte meie, usklikud inimesed, siis kes seda suudab ja peaks tegema? Meie elu on Kristuse kiri inimestele, seetõttu on meie eluviis ja sõprus nendega siiras. Kui inimene ei pöördu Jumala poole, siis me ei lõpeta temaga suhtlemist, vaid loodame, et Jumal annab talle õigel ajal meeleparanduse.”

– Tänan vestluse eest.

Intervjuu koostas Anna Pozvyata

Allikas: https://ieshua.org/kapellan-i-volunteer-iz-kieva-vazhnejshee-nashe-delo-vyslushat-lyudej.htm