Armee transpordiüksus Miracle, Iraak.
Kay Gibson, Houstonis asuva “Marine Momsi” kaasasutaja.
Umbes aasta tagasi kohtasin ma sõjaväelase ema Judith Cooki, kes aitas oma poja üksusel – 15. transpordiüksusel Fort Sillist Oklahomast – valmistuda Iraaki lähetuseks kolm päeva pärast 2004. aasta jõule. Judithi poeg Nick Catechis oli sõjaväe transpordiüksuse kapten, milles oli 150 sõdurit. Komandöri naine võttis Judithiga ühendust ja ütles talle, et see rühm tarnib varustust Bagdadi lennujaama ja Abu Ghraibi vahelisel teel, nii et nad ootasid äärmiselt suuri inimohvreid. Tal tuli pähe mõte paluda, et Judith hakkaks valmistama kuldtähtedega tepitud bännereid iga sõduri mälestuseks, kes eeldatavasti hukkub või saab raskelt vigastada.
Kui Judith küsis, millist ohvrite arvu nad ootavad, vastati talle, et see võib olla 50–75 protsenti. Seejärel leidis Judith Internetist mõned kamuflaažkaelarätikud, millele oli trükitud üheksakümne esimene psalm, mida peetakse meie vägede kaitselauluks. Judith andis isiklikult need kaelarätikud üksuse sõduritele ja palus neil lubada, et nad enne missiooni iga päev seda psalmi kordaksid. Iga päev ütlesid nii ohvitserid kui sõdurid koos seda psalmi.
Vägede positsioonidele paigutamise ajal rünnati Nicki üksust peaaegu iga päev omavalmistatud lõhkeseadeldistega ja miinipildujatega ning snaiprite poolt, kuid ometi oli lugematu arv lugusid miinidest, mis kunagi ei plahvatanud: miinid, mis plahvatasid läheduses, ei põhjustanud Nicki rühmale šrapnellvigastusi; varitseti nende Humveed, kuid vigastusi ei olnud. Tegelikult on mul pilt kuuliaugust, mis läbistas Nicki Humvee akna. See möödus temast, tema juhist ja kuulipildujaga sõdurist tolli (2,5 cm) kauguselt.
Ühes teises juhtumis olid mitmed Nicki mehed messisaalis, kui miin plahvatas vähem kui kahekümne jala(6m) kaugusel. Killud lendasid ümberringi, kuid ükski sõdur ei saanud viga. Rünnak toimus ka armeehoonete vastu, kus sõdurid magasid ja kolm hoonet said kannatada, kuid see miin, mis maandus hoone peale, milles olid Nicki mehed, oli praak. Mitmed Nicki mehed olid Bagdadi lähedal PX-is (sõjaväes tähistab PX “Post Exchange”. See viitab jaemüügikauplusele, mis asub militaarrajatiste juures, sarnaselt kaubamajaga) kui seda rünnati. Kõik kes olid PX-is said vigastada, välja arvatud Nicki mehed.
23. juulil 2005 sain Nickilt järgmise meili:
«Saime üleeile õhtul jälle väga halva rünnaku osaliseks, kolmes eraldi võitluses. Esimeses kahes tulistati meid käsirelvadest ja kolmandas rünnati lõhkekehaga. Tähelepanuväärne on see, et peale võimaliku põrutuse ja kõrvade vilistamise ei saanud keegi tõsiselt viga. See sõjavarustus, mis meil on, see on tõesti hea kraam.
Kahjuks on meil olnud võimalus seda rohkem kui ühel korral proovida, kuid vähemalt teame, et see on hea kraam.
Meid rünnati samal päeval ka miinipildujast. Üks meestest oli õues töötamas ja kuulis väga valju müra ja tema pihta heideti rakette. Ta vaatas üle õla ja nägi temast umbes kümne jala (3 meetri) kaugusel kruusal lebamas lõhkemata miini. Ütlematagi oli selge, et ta hakkas jooksma. Kui sa meie eest palvetad, siis see igatahes töötab. See on ainus selgitus sellele, et keegi pole veel tõsiselt viga saanud.”
Päevast päeva kogunesid need sõdurid, et üheskoos seda psalmi palvetada. 2005. aasta detsembris, pärast peaaegu aasta Iraagis viibimist, naasis Nick ja tema üksus koju – kõik 150 sõdurit. Nad ei kaotanud ühtki sõdurit ja keegi neist ei saanud vigastada. Palve vägi on võimas.
Katkend Peggy Joyce Ruthi ja Angelia Ruth Schumi raamatust “Psalm 91. God´s shield of protection. Military edition.”