Kas Jumal kuulis mind? Kus Ta oli, kui mu õde suri

Bobby Scotti artikkel.

Psalmi 116 iidne heebrea laulukirjutaja laulab rõõmuga,

Ma armastan Issandat,
sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist. . .
Surma võrgud ümbritsesid mind,
surmavalla ängistused tabasid mind,
ma sattusin ahastusse ja muresse.
Aga ma hüüdsin appi Issanda nime:
„Oh Issand, päästa mu hing!”
Armuline on Issand ja õige,
meie Jumal on halastaja . . .
Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja,
mu silmad silmaveest, mu jala komistusest. (Psalm 116:1–8)

See on Jumala rahva kollektiivne tunnistus – Tema armastab meid ja meie armastame Teda. Ja kuna Ta armastab meid, on meie Päästja lubanud, et kui me millegi eest Tema tahte kohaselt palvetame, vastab Ta meile (Johannese 14:13–14).

Kahes eelmises artiklis kirjutasin sellest, kuidas ma palvetasin oma tütre elu eest, kui tal diagnoositi surmaga lõppev vähivorm ja kuidas Jeesus mu palvele vastas. Jeesus tegi ta terveks, päästis minu ja mu naise lohutamatust kurbusest (Filiplastele 2:27). Jumal on hea ja halastav ning jah, Ta kuuleb meie appihüüdeid.

Siis saabus selle aasta märts. Mu õel diagnoositi surmav vähivorm. Minu perekond leinas endiselt tema 40-aastast poega, kes vaid mõni kuu varem suri traagiliselt ja ootamatult südamerabandusse. Uudis mu õe vähist rabas meid emotsionaalselt. Palvetasime ime pärast.

Usaldades oma Issandat, hoolimata sellest, kas ta jääb elama või sureb, tegi mu õde 3. juunil viimase hingetõmbe. Mu süda on murtud ja ma kurvastan endiselt. On olnud päevi, mil ma ei arvanud, et olen suuteline voodist tõusma. Kõik on raskem. Surmast artikli kirjutamine on raskem.

Pärast seda, kui Desiring God teenistus oli koos minuga mu õe elu eest palvetanud ja siis tema surma koos minuga leinanud, andsid nad mulle võimaluse jagada meie leina. Seega tahan proovida teisi lohutada selle Jumala trööstiga, mida ise otsin. Tahan aidata kristlastel näha, kuidas kestvad kannatused toetuvad olulisele tõele. Meie lohutus tuleneb tõe omaksvõtmisest, et Jumal kuuleb õigete palveid ja et Ta on ikka õige ja hea isegi, kui vastab eitavalt.

Mida me veel ei mõista

Piibel õpetab, et kui Jumala lapsed on meeleheitel, siis soovib Ta, et me palvetaksime teades, et Ta vastab (1. Peetruse 5:7). Kuid Piibel ei luba piirata Jumala lõpmatuid vastuseid meie piiratud arusaamadega.

Kuigi Jumala vastused on alati kooskõlas sellega, kes Ta on (hea, kõige targem, õiglane ja halastav), on Tema mõtted ja teed mõõtmatult kõrgemad kui meie omad. Nii et mõnikord, kui me palvetame, et Jumal hoiaks meid kurbuste eest, mis täidavad seda purustatud maailma, on Tema täiuslik vastus: “Ei, sulle piisab minu armust” (2. Korintlastele 12:9). Mõelge sellele piinale, mis tekib sellest, kui näete oma imekombel sündinud, täiesti õiglast ja patuta poega kurjalt ebaõiglase ja julma Rooma risti küljes rippumas. Maarja ei palvetanud selle eest teadlikult. Kas risti õudus teda ei muserdanud?

Ometi Jumal määras risti ja Teda ees ootava rõõmu pärast alistus Jeesus meelsasti Isale ja talus seda. Enne kui me Teda ristil näeme, näeme Teda üksi aias. Ja seal näeme Teda piineldes värisemas ja palumas oma Isa kolm korda, et Ta võtaks oma vihakarika ära (Matteuse 26:39–44). Jah, Jumal on hea ja kui Ta lubab kannatusi, siis on Tal nendega head eesmärgid, isegi kui me seda ei mõista (1. Moosese 50:20). Jeesus teadis seda ja alistus oma Isa täiuslikule tahtele ning jõi Jumala viha karika.

Ta talus kõigist suurimaid kannatusi ja tõi seda tehes kaasa kõigist suurima hüve, lunastuse – surma, patu ja kõige kurja kukutamise.

Tõeline probleem surmaga

Mida me tegelikult palume, kui palvetame oma surevate lähedaste eest?

Kas nagu Hiskija, palume me Jumalalt, et Ta annaks neile rohkem eluaastaid (2. Kuningate 20:1, 5–6)? Jumal kuulis tema palveid ja nägi tema pisaraid ning pikendas tema eluiga viieteistkümne aasta võrra. Kui me palvetame ja meie lähedased on meiega veel ühe päeva, kuu või aasta, peaksime olema pisarateni tänulikud. Hindasin kolme kuud, mille Jumal meile koos õega andis. Ta suutis lõplikult hüvasti jätta, näha oma lapselapsi ja väljendada oma vankumatut usku Jeesusesse. Ta ülistas oma surmaga Jumalat (Filiplastele 1:20).

Siiski peaksime oma palvetes meeles pidama ka igavikku. Jumala poole pöördudes peaksime esmalt palvetama oma lähedase päästmise eest, et kas nad elavad või surevad, teeksid nad oma kutsumise ja valiku kindlaks. Sest isegi kui Jumal pikendab nende eluiga siis, mis on aastad igaviku valguses? Kogu meie elu on vaid aur. Surma tõeline probleem ei ole see, kui me sureme. Tõeline probleem on see, et me sureme. Tark Koguja kirjutab otse: „Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle” (Koguja 8:8).

Jeesus tuli sel põhjusel. Ta tuli tühistama surma ning tooma päevavalgele elu ja surematuse (2. Timoteosele 1:10). Kuna patu palk on surm, sai Jumala Poeg inimeseks, et Ta saaks elada patuta elu ja siis anda see elu meie patu eest (1. Peetruse 3:18).

Palve teie leina eest

Jeesuse ülestõusmine kinnitas Tema võitu ja võimu surma üle. Tema on ülestõusmine ja elu. Meie lähedased, kes surevad Kristuses, lähevad otse Tema juurde. Selle tõega saame end lohutada. Keegi ei pea leinama ilma lootuseta, kui Tema lähedased surevad Kristuses (1. Tessalooniklastele 4:13–14). Lõpuks eemaldab Kristus loomisest surma, kui Ta teeb uue taeva ja uue maa (1. Korintlastele 15:26; Ilmutuse 21:4). Seni leiname sügavalt (Filiplastele 2:27), kuid Kristuse tõttu on meil palsam, mis parandab meie murtud südameid.

Juuda kuningas Joosafat hüüdis meeleheitel, seistes silmitsi ületamatu vaenlasega, Issanda poole: „Me oleme jõuetud selle suure hordi vastu, mis meie vastu tuleb. Me ei tea, mida teha, aga meie pilgud on Sinul” (2. Ajaraamat 20:12). Kas ma võin julgustada teid leinaajal seda oma palveks tegema?

Võib-olla olete palvetanud ja palunud, et Jumal teeks teie lähedase terveks. Selle asemel on teid nagu Iiobit tabanud meie surmavaenlase julmus – surm (Iiob 1:4–5, 18–19). Teie laulud ei ole rõõmulaulud. Need on kurtmised südamest, mis on kokku tõmbunud abikaasa, lapse, õe-venna, parima sõbra või kellegi, keda te olete väga armastanud, surmaga kaasnevast painavast valust. Te ei saa alati aru, miks te kannatate, kuid peate uskuma, et Jumal teab seda. Seetõttu võite palvetada ja paluda Jumalal end lohutada teades, et Ta on hea isegi siis, kui Ta määrab, et te kannatate.

Kuidas ma lohutan oma hinge

Kui te leinate, võib teie palve kõlada järgmiselt:

Jeesus, ma usun, et Sa armastad mind. Sa läksid minu pärast ristile ja päästsid mu. Täida mu süda oma armastuse valgusega, kui mind ümbritseb kurbuse pimedus.

Jeesus, Sa oled lõpmatu, kõikvõimas Jumala Poeg ja Sa said inimeseks, et saaksid olla minu kaastundlik ülempreester, kes tunneb kõiki mu nõrkusi ja valusid (Heebrealastele 4:15). Aita mul leinata. Sa tead surma valu. Sa nutsid oma sõbra Laatsaruse pärast ja leinasid koos tema õdedega. Tuleta mulle meelde, et kogud oma lähkrisse iga pisara, mis mu silmist langeb (Psalm 56:8).

Jeesus, Sa ei ole ükskõikne surma ega minu võitluse suhtes sellega. Sa vihkad surma (Johannese 11:33; Hesekiel 18:32) ja tulid surma hukkama. Kui Sa surnuist üles tõusid, võitsid Sa surma ja jagasid oma võitu surma üle kõigiga, kes Sinusse usuvad. Lohuta mind tõega, et Sina oled ülestõusmine ja elu ning tänu sellele on mu usklikul kallimal Sinu ligiolus igavene elu.

Issand, Sa määrad päeva, mil kõik surevad ja seisavad Sinu ees kohtumõistmisel (Heebrealastele 9:27). Ma ei saa panna inimesi taevasse ega põrgusse. Sina oled kogu maa kohtunik ja teed alati seda, mis on õige, isegi kui ma ei saa sellest aru (1. Moosese 18:25). Sa leinasid uskmatu Iisraeli pärast (Matteuse 23:37). Aita mul teada, et oled hea isegi siis, kui ma leinan uskmatute lähedaste surma.

Isa, kõik head kingitused tulevad Sinult. Läbi pisarate tänan Sind, et andsid mulle oma kallima ja selle aja eest, mille andsid mulle, kui ma leinan aastaid, mida mul ei ole.

Nii lohutan mina oma hinge. Tänan Jumalat, et Ta tegi mu õest meie pereevangelisti. Ta tõi mind kirikusse, kui olin kahekümneaastane. Ma kuulsin evangeeliumi ja Jumal päästis mind. Ma tänan Jumalat, et Ta andis talle igavese elu, nii et ta ei näinud kunagi surma (Johannese 8:51). Kui ta siin oma viimast hingetõmmet hingas, avas ta silmad ja vaatas Tema näos kumavat hiilguse sära.

Ja ma tänan Jumalat Tema Sõna eest, mis õpetab meile kõigile, et Jeesus on ülim kingitus ja Jumalast piisab meie hinge rahuldamiseks (Psalmid 73:25–26). Kuni Kristus tuleb või meid koju toob, palvetan, et Jumal lohutaks meie südant nende väärtuslike tõdedega, et saaksime lohutada teisi, kes leinavad.

Bobby Scott (@pastorbscott)  Community of Faith Bible Church pastorid Los Angelese piirkonnas. Ta peab kalliks oma pühendunud naist Noomit ja oma kuut last. Tema tungiv soov on, et Jumal kasutaks teda linnas asuva koguduse tugevdamiseks ja ta usub, et seda eesmärki saab kõige paremini täita uute perede loomise ja Jumala Sõna õpetuse alusel teenimise arendamisega.

Allikas: Did God Hear Me? Where He Was When My Sister Died | Desiring God