Mulle meeldib matkata. Kui marsruut pole selgelt tähistatud, kui see on mulle võõras või, kui minu kõrval ei ole kedagi, keda usaldan, siis tunnen end eksinuna. Tahan teada suunda ja lõppsihtkohta. Lõbus reis võib kiiresti tülikaks muutuda, kui pole selget arusaama, kuhu lähed ja mis sind teel ees ootab.
Viimased kaks aastat on olnud just selline jalutuskäik, mida ma ei usalda. Tundsin, et ekslen sihitult, ootan ja üritan meeleheitlikult mingit suunda leida. Selle aja jooksul oleme üle maailma kogenud palju psühholoogilisi traumasid – suuri ja väiksemaid. Oleme kaotanud töökohti, jätnud vahele elu verstapostid ja leinanud lähedaste kaotust.
Mul oli tunne, et ammu välja mõeldud ideaalpilt elust, kuidas ma 20ndate alguses elan, on lihtsalt lahustunud tänapäeva sündmuste reaalsusesse. Kuigi juba on tunda järk-järgulist naasmist normaalsesse olekusse, siis on meil veel palju läbida, eriti käimasoleva ülemaailmse kriisi kontekstis. Ja on võimalik, et tunnete end samamoodi nagu mina – ärevil ja veidi elu eesmärgi kaotanuna.
Kõrb on periood minu elus, mil tunnen end eriti eksinuna
Ma avastasin, et metafoor “kõrbe läbimine” on kummaliselt rahustavam, kui meie hetkeseisu kirjeldus. See on meile, juudi rahvale, tuttav pilt, mis annab visuaalse esituse meie ühisest ajaloolisest kogemusest. Kõrbe sõnastikumääratlus on „ruum või piirkond, mida ei harita ja inimesed ei asusta.”1 Minu jaoks on kõrb minu elu periood, mil tunnen end eriti eksinuna, eraldatuna ja masendunult.
Kõrb on ebameeldiv ja ebamugav, kuid olen avastanud, et just sellistel eluperioodidel kogen erilist isiklikku kasvu, mida muidu poleks juhtunud. Siin on kuus tõde, mille avastasin kõrbes kõndides.
1. Kõrb ei ole tühi
Läbi kõigi pettumuste ja hirmude, mis meid viimase kahe aasta jooksul on tabanud, olen jõudnud järeldusele, et kõrb ei ole lihtsalt viis meid karistada või viis, kuidas meile rohkem valu tekitada. Sellel on eesmärk. Nagu ütles lahkunud Rachel Held Evans: „Kui Pühakiri meid kõrbe viib, siis ei ole see tavaliselt viljatu tühermaa, nagu ta näib olevat.”2 Kõrb on tõepoolest tühi, kuid mitte ilma Jumala plaanita.
Kui meie esiisad ja esiemad Egiptusest põgenesid, siis muutus nende esialgne kergendustunne peaaegu kohe ärevuseks (ja draamaks). “Ja nad ütlesid Moosesele: “Kas Egiptuses pole haudu, et sa tõid meid kõrbe surema? Mida sa meile tegid, et tõid meid Egiptusest välja? …Sest meil on parem olla egiptlaste orjuses kui surra kõrbes” (2Ms 14:11-12). Me kipume tahtma olla kõikjal peale kõrbe, isegi, kui see tähendab mineviku või tuleviku romantiseerimist.
Olen kindel, et pärast 40 aastat kõrbes ekslemist oli iisraellastel äärmiselt raske uskuda, et nad kunagi tõotatud maale jõuavad. Ja ausalt öeldes tundub mulle mõnikord, et pandeemia ja nüüd sõda ei kesta vähem. Kuid kõrb ei ole lihtsalt koht, millest meie teekond läbi läheb– see on sihtkoht omaette. Midagi, mida me peame sealsamas keset kõrbe ära õppima.
2. Kõrbes on Jumal alati koos oma rahvaga
Vaadates tagasi meie esivanemate ajaloole, saan aru, et kõrbeajal suurenes Jumala lähedus neile kordades. Jonathan Stein sõnastas selle järgmiselt: „Hilisemas juudi teadvuses mäletatakse neid rännakuaastaid kui ideaalset aega, mil olime hoolimata võitlusest füüsilise ellujäämise nimel Jumalale eriti lähedal.”3
Kõrbes olemine oli meie jaoks nagu lapse kogemus emaüsas, sest seal tekkis Jumalaga uskumatult lähedane kogemus. Ta hellitas ja toitis meid sõna otseses mõttes lusikaga. Kõige tugevamat jumalikku kohalolu oli füüsiliselt tunda lihtsalt ainulaadsel viisil: „Issand kõndis nende ees päeval pilvesambas, näidates neile teed, ja öösel tulesambas, särades neile, et nad saaksid käia päeval ja öösel. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel ei lahkunud rahvast” (2. Moosese 13:21-22).
Mõnikord tunnen end valu, vajaduse ja hirmu ajal Jumalale lähemal kui kunagi varem.
Just sel ajal sõlmis Jumal lepingu meie esivanematega ja seega ka meiega. Uskumatu intiimsuse ja truuduse näitamisega pitseeris Jumal meie suhte Temaga Siinai mäel. See tuletab mulle meelde, et mõnikord tunnen end valu, vajaduse ja hirmu ajal Jumalale lähedasemana kui kunagi varem.
3. Jumal annab kõik, mida me kõrbes vajame
Probleemide ilmnemine paneb meid esmalt ise lahendust otsima – meile meeldib usaldada seda, mida näeme. Sellepärast tegi Iisrael kuldvasika. Seetõttu kipume oma kindlustunde ja turvatunde rajama statistikale ja pealkirjadele. Kuid Mooses esitas rahvale (ja meile) väljakutse, öeldes: “Ärge kartke, olge paigal ja te näete Issanda päästet, mida ta teeb, sest egiptlasi, keda te täna näete, ei näe te enam kunagi; Issand võitleb teie eest, aga teie olge rahus” (2. Moosese 14:13-14).
Seda võib olla äärmiselt raske teha. Kuid Jumal tõestas oma väge meie esivanematele ikka ja jälle. Kõrbes, kus vähesed elusolendid suudavad ellu jääda, hoolitses Ta imekombel terve rahva eest. Ta eraldas mereveed ja nad põgenesid vaarao eest kuiva maad mööda. Ta toitis neid aastakümneid taevamannaga. Ta ammutas neile sõna otseses mõttes kivist värsket vett.
Kõrbes olles kipume koheselt üle minema vaesuse mõtteviisile ja sattuma paanikasse: “Mis siis, kui mulle millestki ei piisa?” (illustreeriv näide: märts 2020, mil isegi viimane rull tualettpaberit oli välja müüdud). Kõrb paljastab meie sisemuse ja muudab meid haavatavaks. See sunnib meid mõistma, et meil ei ole kontrolli kõige üle ja me sõltume täielikult Jumalast. Ja just sellistel hetkedel teeb Issand oma töödest parima. Ja Tema igapäevane leib ei ole napp.
5. Moosese raamatus kajastab Iisrael oma aega kõrbes. Neil on võimalus taha vaadata ja näha, kui palju nad kõrbes võitsid rohkem, kui kaotasid. Mooses ütleb Iisraelile: „Ja selles kõrbes, kus sa nägid Issandat, oma Jumalat, sind kandvat, nagu mees kannab poega” (5. Moosese 1:31). Kõrbes tugevdab Jumal meie lootust Tema täielikule hoolitsusele, mida me ei kaota ka pärast kõrbest lahkumist.
4. Kõrb teeb selgeks meie eesmärgid
Meie loomulik kalduvus on minna kergema vastupanu teed, kuid kõrbeperioodid arendavad meie iseloomu. Kõrbe tühjus võib muutuda ruumiks, mida vajame selleks, et selgitada, mis on meie elus tõeliselt oluline.
Siinai mäel lõi Jumal suhte oma rahvaga, kuid pärast nende lahkumist pannakse nende suhe Jumalaga pidevalt proovile ning see tugevneb ja küpseb. Just oma rännakutel on nad sunnitud silmitsi seisma oma kõhklustega selleks, et õppida Jumalat usaldama ja teda kuulama.
Daniel Nevins ütleb, et kõrb „toob pinnale kõik inimloomuvead, kuid seal õpivad nad tundma Jumala häält ja mõistma oma rahvuslikku missiooni.”4 Bemidbar (kõrb) oli periood Iisraeli elus, mil nad rajasid oma identiteedi ja saatuse. Valmistades Moosest ette ühel päeval oma rahvast juhtima, juhtis Jumal ta kõrbes põleva põõsa juurde ja just seal tugevdas ta teda selle raske missiooni jaoks. Rasked eluolud teravdavad meie eneseteadvust ja selgitavad edasist eluteed.
Pandeemia ja sõja kõrb tõi mulle palju pettumusi ja pööras kõik pea peale – kõige selle keskel õnnestus mul kool lõpetada, teise riiki kolida ja siis terve see riik üksi läbi sõita. Tol ajal oli kõhe ja oi kui raske. Kuid tagasi vaadates näen, kuidas need kogemused kujundasid minu iseloomu, näitasid, mis oli minu jaoks kõige olulisem ja aitasid määratleda mu teed.
5. Kõrb näitab meile meie ankruid
Kõrb on väljakutse. Näeme selles miraaže, mida tegelikult polegi, sest puuduvad tuntud maamärgid, mis meid varem aitasid. Desorientatsioonist ja isolatsioonist tulenev ärevus võib meid nõrgaks muuta. Kõrb paneb proovile isegi meie enesetaju.
Jeshua kogemus kõrbes polnud erand. Ta seisis silmitsi kõrbe kõige karmima versiooniga: ekslemine 40 päeva ja 40 ööd ilma toiduta, üksi otse kuradi kiusatustega, kes püüdis teda toidu, võimu ja hiilgusega ahvatleda. Jeshua vastas igale tema ettepanekule lihtsate tõdedega Heebrea Pühakirjast. Kõrbes hoidis Ta kindlalt kinni meie iidsete tekstide tõdedest ja need lihtsad tõed kandsid Teda sõna otseses mõttes läbi.
Kui kõik muu ebaõnnestub, annavad Tanakhist (Vanast Testamendist) pärit tõed, mis on peidetud meie mõistuse kaugematesse nurkadesse, meile tugipunkti. Rabiiniõpetuses kasutatakse sageli Toora uurimise analoogina kõrbe: „Niipea, kui inimene tühjendab end kõigest, nagu kõrb, antakse Toora talle kingituseks [mattana]” (Nedarim 55a: 9). Kasvamine Jumala tundmises ja juurdumine tões selle kohta, kes Ta on, hoiab meid läbi raskete aegade. See on kõige põhilisem ja isiksust kujundav tööriist, mis meil on.
6. Kõrb näitab meile kogukonna väärtust
Kõrb sunnib meid oma nõrkustele vastu seisma ja õppima lootma Jumalale ja mõttekaaslaste kogukonnale. Iisraellaste vahel kõrbes oli lähedane kogukond kõiges – nii heas kui halvas. Ühine kogemus võimaldas koos leinata ja rõõmustada. See on lihtsalt hämmastav, keda te oma kõrbekogemuses kohtate ja kuidas suhted nendega, kellele te varem isegi ei mõelnud suhelda, äkitselt tugevnevad.
Tema jaoks oli kõrbes elu, sest Jumal oli selles kohas.
Kuid Haagari kogemus kõrbes oli hoopis vastupidine. Tema kõrval ei olnud absoluutselt kedagi. Tema lugu on lühidalt järgmine: ta jäi rasedaks, ta visati majast välja ja aeti kõrbesse. Tal ei olnud kogukonda, kellele toetuda, kuid Jumal kuulis ta palveid ja nägi teda kõige raskemal hetkel. Ta õppis rohkem tundma Issanda iseloomu ja toetus kõiges temale: „Sina oled Jumal, kes mind näeb” (1. Moosese 16:13).
Tema jaoks oli kõrbes elu, sest Jumal oli selles kohas. Ükskõik, kas me jagame kellegagi kõrbe või läbime üksi selle mahajäetud maa, siis on Jumal alati olemas.
Haagar ja iisraellased, kes elasid üle väljarände, ei olnud ainsad, kellel oli elumuutev kõrbe kogemus ning see annab meile sideme meie esivanemate ja meie rahvaga, kes on seda kõike varem läbi elanud. Ma mõtlen kõigile neile, kes, nagu Tanakh jutustab, olid sunnitud oma kodust lahkuma: Ester, Taaniel, Rutt, Aabraham ja paljud teised. Ma mõtlen Taavetile, kes põgenes Sauli käest ja leidis peavarju ja vett Ein Gedi kõrbes.
Ma mõtlen miljonitele juutidele läbi meie ajaloo, kes on pidanud oma kodumaalt tagakiusamise eest põgenema. Mõtlen tänasele karmile kõrbemaailmale, milles püüame eakaaslastega liigelda, et mitte ära eksida. Kuid ma olen täiesti kindel, et see aitab meil kasvada, õppida ja õitseda, sest Jumal on kõrbes kohal – lähedal, käeulatuses, valmis meid ikka ja jälle varustama kõige vajalikuga.
…………….
Märkused:
Merriam-Websteri seletav sõnaraamat. Wilderness: Definition and Meaning of the Word, 14. veebruaril 2022, https://www.merriam-webster.com/dictionary/wilderness.
Evans Rachel Held, Chu Jeff. Siiras usk. New York: HarperOne, 2021, lk. 135.
Stein Jonathan. Kõrbes. ReformJudaism.org avati 14. veebruaril 2022, https://reformjudaism.org/learning/torah-study/torah-commentary/wilderness.
Nevins Daniel. Kõrb räägib. Juudi Teoloogiline Seminar, avatud 14. veebruaril 2022, https://www.jtsa.edu/torah/the-wilderness-speaks/.
