Mis siis, kui ma töötan vales töökohas või lähen valesse kolledžisse? Mis siis, kui ma kolin siis, kui peaksin jääma? Mis siis, kui ma liitun vale kirikuga või abiellun vale inimesega?
Mis saab siis, kui ma muudan kogemata Jumala plaani oma elu jaoks?
Arvan, et paljud meist kujutavad kristlikku elu ette kui köielkõndi. Oleme pidevalt ohus, et langeme Jumala tahtest välja. Iga äkilise liigutuse või vale pöörde tõttu võime järsult kukkuda.
Veelgi hullem, kui me otsustame need uksed avada, siis võime karta, et Jumalal on teatud uste taha peidetud tõsised tagajärjed. Kardame, et Ta võib meid karistada vale valiku eest.
Kõik see tuleneb soovist elada oma elu pigem Jumala kui meie enda piiratud vaatenurgast lähtudes. Me tahame teada kogu Tema plaani meie elude kohta hällist hauani. Tahame sirvida Tema erilise raamatu lehekülgi, kus iga meie päev on täpselt kirjas, enne kui ükski neist saabub (Ps 139:16).
Kristlik elu ei ole nöör. Elu on väga lai ja andestav tee.
Lühidalt, me tahame olla kõiketeadjad – mida me muidugi ei ole. See on tegelikult hea uudis, et Jumal on andnud meile piiratud mõistuse ja teadmised meie tuleviku kohta, sest see võimaldab meil Tema halastust ja armu kogeda.
Palju marginaali inimliku vea tegemiseks
Tänapäeva inglise keeles ütleme, et miski on andestatav, kui see võimaldab viperusi, vigu või eksimusi. Võite nimetada jalgrattaistet andestavaks, kui see ei lase Teil tunda iga konarust teel. Inimesed ütlevad, et must on andestav värv, kuna see varjab füüsilisi vigu.
Jumala tahe on teatud mõttes ka andestav. Laulukirjutaja palvetas: “Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.” (Ps 18:37) ja “Ma jooksen su käskude teed, sest Sina teed mu südame avaraks.” ( Ps 119:32). Issand ei ole meid nöörile pannud. Ta on andnud meile laia kõndimiskoha, koha, kus enesekindlalt atume ja kus meie pahkluud ei ole pidevas libisemiseohus.
Me kasutame kristlikku vabadust Tema halastuse laiuses (Gal. 5:1). Me elame kristlikus tarkuses Tema armu valvsa pilgu all. See, mis hoiab meid õigel teel, ei ole meie võime lugeda Jumala mõtteid, vaid Tema võime meid karjatada, meie nõrkadest katsetest hoolimata. Meie patud ei saa Tema plaane rikkuda. Meie halvad otsused ei saa muuta meie sihtkohta. Neil hetkedel on Ta meile andestuse määranud, et hoida meid oma teel.
Jah, me kõik oleme eksinud nagu lambad (Js 53:6) ja lambad kipuvad hulkuma, kui nad ei ole ettevaatlikud. Kristuse halastus ja arm ei anna luba patuks ega oma isekate soovide poole püüdlemiseks. Ei, Jumala karjana kõnnime karjase häält järgides läbi laia paiga (Johannese 10:27).
Piibel + kogudus = targad valikud
Minu jaoks on hämmastav, kui paljud kristlased, kes muretsevad Jumala tahte pärast oma elus, on samad, kes ei loe oma Piiblit ega pühendu kirikule. Muidugi tunnevad nad hirmu! Nad ei kuule karjase häält Tema Sõnas. Nad isoleerivad end Tema karjast (Õp 18:1).
Kui kõnnime mööda laia teed, siis kutsub karjane meid jätkuvalt Piibli lugemise ajal Talle järgnema. Kui me püüame oma igapäevaste otsuste tegemisel Jumalat ülistada, aitavad vennad ja õed kogudustes hoida meid eksimast.
Ärge kartke, väikesed lambad. Te ei saa teha ühtegi otsust, mis võiks Teid Kristuse Kõikvõimsast käest välja kiskuda (Johannese 10:27–29).
Autor: Chad Ashby / Can I Mess Up God’s Plan for My Life? (thegospelcoalition.org)