Meie pere teenib Himaalaja mägedes soovides, et kirik leviks nii kaugele kui võimalik ja õitseks nendel lumistel tippudel asuvates puutumatutes külades. Siinsetel inimestel, nagu võite arvata, on teatud sitkus ja iseloom, mida ma ei pärinud äärelinnas kasvades. Kortsulised karjased viivad kitsekarjad aastate jooksul treenitud kergusega ohtlikesse kõrgustesse. Kui vaatate eredate värvidega maalitud tsemendimaja sisse, siis näete naist lõkkel sibulat praadimas, tütart pestud riideid kuivaks väänamas ja väikelast, kes magab multikate saatel.
Olen alati unistanud sellisest kohast. Gümnaasiumiõpilasena lugesin lastele joonistuslaua taga ette raamatut “Jesus Freaks” (see on teismelistele mõeldud raamat märtrisurmast, mis sisaldab kümneid lugusid inimestest, alates Stefanosest, kelle lugu on Piiblis kirjas, apostlite lugude ja kaasaegsete kristlasteni välja- toim. märkus) ja kui mängisime surmateemalist mängu “Mida sa valiksid?” Väitsin, et märtrisurm on parim viis surra. Kui ma oleksin võinud näha kohta, kus ma oma lapsi kasvatan, siis arvaksin, et kõik mu unistused on täitunud.
Mida ma ei oodanud, oli aga see, et siinne elu on nagu südame hakklihamasin. Ma ei oodanud, et kurbus ja nukrus minust hiidlainena üle uhuvad. Õpin keelt, mis ajab mind segadusse ja selle tulemusena tunnen end haavatavana ja segaduses olevana. Just meie peame alati esitama küsimusi ja muutma oma eelistusi, et meid ümbritsevaid paremini teenida. Viie lapse koduõpe ja toiduvalmistamine nullist paneb mind tundma, et ma ei ole imeline naine, vaid lihtsalt väga-väga väsinud. Kuidas ma oleksin võinud teada, kui terav on see kutsumus ja igapäevane liha ristilöömise valu?
Mul tekkis, reaktsioonina valule, üks halb harjumus. Kui meil on teejoomiseks liiga palju külalisi ja mu tuju läheb nii halvaks nagu pruun õunasüdamik mu beebi kleepuvas haardes, siis jooksen vaimselt minema. Valin kuldsed mälestused ja mõtlen, millised päevad olid vanasti.
Eilne kujuteldav riik
Minevik on koht, kuhu inimesed tavaliselt jooksevad end päästma. Kas mitte kogu maailm ei unistanud elu normaliseerumisest – enne kui COVID oma inetu pea üles tõstis? Kui tihti me igatseme vabadust, mis meil oli enne lapsi ja kümmekond aastat hiljem meenutame oma lärmakat maja? Kas me ei tahaks taastada suhte seisukorda selliseks, nagu see oli enne riidu? Kui vaid aeg suudaks kerida tagasi keha õgiva vähi, afääri, mida kahetseme ja vanaduse, mis meid ootamatult tabab.
Kui kutse elada olevikus tundub julmusena Jumala käest, siis võime uppuda enesehaletsusse ja sattuda koledasse maailma. Maailm, mis põhineb meie mälestustel minevikust, kuid mis on endiselt muudetud. Siis oli kõik õige. Sellistest vanadest headest aegadest räägitakse sageli möödaminnes ja enamik inimesi nõustub sellega, kui palju parem oleks, kui vaid saaksime kõik tagasi. Me ei mõista, kui suur kahju on kaalul, kui meie ajudel ja südametel lastakse elada selles kujuteldavas mineviku maas.
Kõige hullem oleviku vahetamisel minevikuga on see, et meist saavad jumalat. Meist saavad hea ja halva tõlgendajad. Me ei toetu Issanda ettehooldusele, vaid arvame, et teame ise seda, mida vajame. Mäletame end kümme kilogrammi saledamana ja aega kui kõik olid palju õnnelikumad, kui nad tegelikult olid. Kõige rohkem petame me iseendid, meenutades meie parimate aastate tipphetki.
Põgenedes ei kuhugi
Teil ei pruugi olla sellist kiusatust elada minevikus kui minul. Kuid Luuka 15. peatükis on hea argument, et me kõik põgeneme, kui meil on raske olevikku aktsepteerida. Siin on lugu kahest pojast, kes ei olnud oma koduga rahul. Kui elu ei läinud nii, nagu nad soovisid, siis põgenes noorim poeg teise riiki, et rahuldada oma naudinguisu (Luuka 15:11-13). Samal ajal oli vanem vend isale füüsiliselt lähedal, kuid tema süda oli kodust kaugel (Luuka 15:28-32).
Kuhu me jookseme, kui elu pole selline nagu me tahame? Võib-olla otsime edu, tahame luua hubase kodu või et meist tööl ja kirikus hästi mõeldaks. Kui me otsime nendest paikadest päästet, nagu mina mineviku mälestustest, siis ei meeldi meile see koht, kuhu me jõuame. Elu Isast eemal on tühi. Nagu lõhkev õhupall, purskab rõõm välja ja see lendab kiunudes minema ning me jääme longu ja tühjaks. Poegade katsed leida elu mujalt jätsid nad kodutuks ja nad töötasid nagu orjad (Luuka 15:14–16, 29).
Isegi kui meil on peas terve elu jutlusi, siis kas me teame nii, nagu väidame end teadvat? Kui jah, siis kuidas võiksime kunagi mõelda põgenemisele Tema eest, kes on valmis meid armastama, kes ootab võrratu kannatlikkusega ega lase meil minna, ükskõik kus me ka poleks, ükskõik kui valus käesolev hetk ka ei oleks? Jumal tahab, et me oleksime Temaga kodus. Ta tahab seda nii väga, et hülgab täiuslikkuse maailma jaoks, mis valus väänleb. Ta võttis enda peale põrgu julmuse, et Tema lapsed ei peaks seda tegema.
Maja okaste vahel
Võib-olla oleme ristteel. Võib-olla on teie saapad, nagu minugi omad, hästi kulunud. Samuti on teil kujunenud halvad harjumused, mis aitavad teil põgeneda kohtadest, kus elu teeb kõige rohkem haiget. Te olete hüüdnud erinevaid Jumala nimesid ega ole kindel, et suudate elada koos Temaga, kes on määranud teie ellu praeguse valu.
Avage uuesti Luuka 15. peatükk, lugege seda lugu ja julgege uskuda, et see on ka teie lugu. Majas mängib muusika ja laud on kaetud. Nuusutage ürtidega röstitud liha ja tunnetage siidisussi oma jalas. Vaadake, Isa jookseb teid kallistama. Kuulake Tema naeru, mis täidab teie südame õnnega, milleks olete sündinud.
Kuulake isa sõnu oma vanemale vennale: “Mu poeg, sa oled alati minuga ja kõik, mis on minu, on sinu oma” (Luuka 15:31). Need sõnad on praegu adresseeritud meile. Kas me usume sellesse? Kui jah, siis saame luua oma kodu okaste vahele, sest Tema tõotab ka seal olla. Ta ei jäta meid kunagi, mitte kunagi. Ja kuna meil on Tema tõotatud lähedus, siis on kõik, mis Temale kuulub, meie ees pidusöögina. Iga vaimne õnnistus on meie käeulatuses, kui elame oma Isa majas (Efeslastele 1:3). Eriti siis, kui meie olud on lootusetult hallid ja sünged, ootab Ta, et me näeksime Tema armastuse vikerkaart.
Mustade servadega ümbrikud
Charles Spurgeon tunnistas kord:
“Mu elu halvimad päevad osutusid mu parimateks päevadeks ja kui Jumal tundus mulle kõige julmem, siis Ta oli kõige lahkem. Kui siin maailmas on üks asi, mille pärast ma õnnistan Teda rohkem kui millegi muu eest, siis on see valu ja kannatuste eest. Olen kindel, et nende asjade kaudu avaldati mulle kõige rikkalikumat ja õrnemat armastust. Meie Isa vagunid mürisevad kõige valjemini siis, kui toovad meile Tema armu kõige raskema kangikoorma. Armastuskirjad taevast tulevad sageli musta servaga ümbrikutes. Õudusest must pilv on halastusest suur… Ära karda tormi, see kannab tervenemist tiibadel ja kui Jeesus on sinuga laevas, siis torm ainult kiirendab selle laeva liikumist soovitud sadamasse.”
Nüüd saan rohkem musta servaga ümbrikke, kui sooviksin. Igapäevane suremine sarnaneb vähem märtri seismisele Perpeta metsaliste vastu, vaid pigem igahommikusele voodist tõusmisele selleks, et täita kutsumuse kohustusi, mis nõuab ebameeldivat annust alandlikkust. See valus olevik, see igapäevane surm jääb enamikule märkamatuks ja nagu objektid toas, kus valgus on välja lülitatud, ei leia ma oma endise mina piirjooni.
Ja ometi ei lõpe tänane torm laevahukuga. Ma ei ole juhuslikus tuulte võimuses. Äike ja kõrged lained aitavad mul ainult tervena koju naasta. Isa kohalolek ja Tema pidev kutse on mind korduvalt minevikust tagasi toonud, võimaldades mul näha enda ees imesid, nagu mu lapsed, toit minu taldrikul ja viis, kuidas kitsed järgivad oma karjase häält orgu, kus päike silmapiiri taha laskub.
Autor: Jessica B. / © 2022 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/byla-li-moya-zhizn-luchshe-togda-pochemu-my-ubegaem-v-proshloe.htm
“…kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis annan ma selle neljakordselt tagasi.” Luuka 19. Sakkeus mõistis, et .....
Kui Saalomon tahtis oma poegi abielurikkumise eest hoiatada, rääkis ta järgmise loo: Sest oma koja aknast, aknaavast ma .....
Minust sai noor mees, kelle südame täitis viha ja vihkamine sionismi vastu. Ma vihkasin Iisraeli ja vihkasin väga .....
Mu kallis sõber, Olin kurb, kuid mitte täiesti üllatunud, kuuldes, et mõtlete lahutuse peale. Nagu ma aru saan, .....
Issand pani mulle südamesse kirjutada teest, mida mööda Ta mind on juhatanud, võib-olla on see kellelegi kasulik, aga .....
Intervjuu: "Kristluse ajalugu Walesis" David Ceri Jonesiga. Aastal 1800 kõndis 15-aastane Mary Jones umbes 25 miili, et osta .....
Tänapäeval on see ütlematagi selge. Kirik peaks olema halastuse ja lahkuse paik pideva kohtumõistmise maailmas, kaastunde varjupaik julmuse .....
Ettevaatust: Vaimselt andekas olemine võib olla Teie vaimulikule tervisele ohtlik. Miks? Edu võib panna Teid uskuma, et Jumal .....
