Kas pastorite moraalsete ebaõnnestumiste taga on nartsissism?

Miks on kirik viimastel aastatel olnud tunnistajaks nii paljude juhtide moraalsele läbikukkumisele? Kuigi hiljutisel ebaõnnestumisel on palju põhjuseid, on praegu kindlasti enim viidatud põhjuseks nartsissism.

Chuck DeGroat nendib raamatus “Kui nartsissism tuleb kirikusse”, et nartsissism on eriti levinud pastorite seas, kuna neil on sageli kõrge profiil. Nartsissistid ihkavad võimu, imetlust ja lava ning DeGroat ütleb, et kirikud valivad juhtideks nartsissistlikud kuulsused, sest nad ilmuvad “sädelevates” pakendites ning on täis”kindlustunnet, tugevat juhtimist ja selget visiooni” (vt ptk 1 ja 4).

Empaatia puudumisel võivad nartsissistid teisi ära kasutada ja neid heidutada. Nad võluvad kaastöötajaid ja vallandavad nad siis, kui nad ei täida enam oma eesmärki. Nartsissistid arvavad ka, et nad ei tee midagi valesti.

Seega, kui keegi kutsub nartsissistlikku pastorit üles meelt parandama, siis suhtutakse sellesse kui väljateenimatusse rünnakusse ja sellele järgneb raev. Samal ajal on nartsissisti võlust ja oskustest kasu saanud kirikul kalduvus teda kaitsta.

Kas DeGroat on leidnud pastoraalsete ebaõnnestumiste taga süüdlase? Arvestades, et kõik inimesed on ekslikud ja patused, siis on kindlasti tõsi, et kirik tõmbab ligi ekslikke juhte. Kuid kas kirik tõmbab eriti ligi just võimujanulisi nartsissiste?

Ego on probleem

Pühakiri taunib egoiste, kes armastavad ennast kõige rohkem. Jeesus tunnistas, et usujuhid otsivad sageli staatust ja võimu. Salmides Matteuse 23:1–15 ütleb ta, et mehed otsivad staatust, autoriteeti ja tiitleid (nagu „rabi” ja „isa”), mille vaimne juhtimine annab.

Samuti on Pauluse pahede loetelus kirjakohas 2. Timoteosele 3:2–4 esikohal enesearmastus: „Sest inimesed armastavad ennast, armastavad raha, on uhked, üleolevad, kuritarvitavad, ei kuuletu oma vanematele, . . . pigem naudingu armastajad kui Jumala armastajad.” Pange tähele, et nimekiri algab ja lõpeb valearmastustega. Inimesed armastavad iseennast, raha ja naudinguid rohkem kui Jumalat. Donald Guthrie ütles õigesti: “Valesti suunatud armastusest tuleneb moraalne rikutus.” Isegi kui arvate, et tänane rõhk nartsissistlikele pastoritele on trendikas ja liialdatud, taunib Paulus egoiste, kes seavad end esikohale, sest armastavad ennast kõige rohkem. Pauluse nimetatud pahed – uhkus ja solvav kõne – kõlavad kindlasti nagu egoismi vili.

Kas Jumala nimel rääkimine on nartsissistlik?

Nartsissism on kindlasti pahe ja pastorid, nagu kõik, võivad sellele alistuda. Kuid kas kirik tõmbab nartsissiste eriti ligi? Ja kui jah, siis miks?

DeGroat kinnitab, et kui “suurt enamust vaimulikuks pürgijaid ” testida, siis on võimalik leida “isiksusehäireid, milles on kõige silmatorkavamad nartsissistlikud jooned”. Ta lisab, et nartsissismi määr on “koguduste rajajate seas veelgi kõrgem” (19). Miks see nii on? DeGroat tsiteerib nimetut kolleegi, kes ütleb: „Teenistus on nartsissistliku isiksuse magnet – kes veel tahaks igal nädalal Jumala nimel kõnelda? Kuigi valdav enamus inimesi võitleb avaliku esinemisega,. . . pastorid teevad seda regulaarselt [ja] „jumaliku autoriteediga”” (19).

DeGroati töö nartsissismi kohta on väga kasulik inimestele, kes elavad koos nartsissistidega või võitlevad nartsissistlike juhtidega. Siiski võime kahtluse alla seada tema väited nartsissismi leviku kohta kirikus. Kui enamikul inimestel, kes väidavad end kõnelevat Jumala nimel, on nartsissistlikud kalduvused, kas see tähendab siis, et enamik prohveteid, apostleid, õpetajaid ja jutlustajaid ajaloos olid nartsissistid (Ef 4:11–16)? Kui DeGroat kiidab heaks kolleegi, kes arvab, et ta peab olema nartsissist kui ta tahab “rääkida Jumala nimel”, siis seab ta kahtluse alla kõigi jutlustajate motiivid ja muudab “jumaliku jutlustaja” peaaegu oksüümoroniks.

Pühakiri pakub jutlustamiseks alternatiivse motiivi. Paulus selgitab, et inimesed jutlustavad, kui Jumal varustab ja kutsub neid selleks: „Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. ” (2Kr 5:20). Kogu Piiblis eraldab Jumal inimesi, kes Tema eest jutlustavad ja teevad seda Tema volitusega (Ap 5:42; 9:15; Room. 10:14–15). Nii käsib Paulus Timoteosel, kelle süü polnud mitte enesereklaam, vaid pelglikkus, „kuulutada sõna, astuda esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomida, manitseda, julgustada igati pika meelega ja õpetamisega.” (2Tm 4:2).

Pastorid vajavad “tervet nartsissismi”

Kindlasti on mõned õpetajad ja jutlustajad nartsissistid. Mike Cosper selgitas suurepäraselt nartsissismi rolli Mark Driscolli ja Mars Hilli kiriku langemisel. Ja paljud teised on muutunud võimatult isekateks, võrgutanud koguduseliikmeid ja kuritarvitanud võimu. Kui mure nartsissismi ja moraalse läbikukkumise pärast sunnib kirikuid olema valvas juhtide puhul, kellel on rohkem annet kui iseloomu, siis on see tervislik. Kui me hoiame end, et meid ei haavaks pastoreid, kellele on ühelt poolt antud privileegid ja teiselt poolt lakkamatu kriitika, siis ka see teenib  kirikut.

Kommentaar “teenistus on nartsissistliku isiksuse magnet” ilmub DeGroati raamatu alguses. Hiljem kinnitab ta, et nartsissismi spekter hõlmab “tervet nartsissismi”, mida iseloomustab “pigem enesekindlus kui veendumus”, samuti empaatia, alandlikkus ja uudishimu (36). Soovin, et DeGroat oleks maininud tervislikku nartsissismi pärast seda, kui väitis, et “valdav enamus” pastoraadikandidaatidest on nartsissistid. Suutmatus mainida ja selgitada, mida paljud inimesed peavad tervislikuks omaduseks, võib  muuta lugejad pastoraalse juhtimise suhtes kahtlustavaks.

Ernest Becker ütleb: “Nartsissismi töötav tase on lahutamatu enesehinnangust, enese väärtuse tunnetamise põhiomadusest.” Psühholoogid seovad “tervisliku nartsissismi” korraliku enesekaitse, tegutsemisvõime, õige eneseaustuse ja plaanide tegemise tahtega.

Meis võib tekitada kahtlusi  “terve nartsissismi” mõiste – selleks on vaja paremat terminit –, kuid juhtide jaoks on vajalik omada tervet enesehinnangut. Kirurgid, poliitikud, professionaalsed sportlased ja tegevjuhid vajavad usaldust. Nad vajavad ego jõudu, et uskuda, et saavad maailmale oma panuse anda. Juhid vajavad oma pädevuse, hääle ja missiooni tunnetamist.

Eelkõige vajavad pastorid julgust ja kartmatust, et taluda halvakspanu, vastuseisu, venitamist, sabotaaži ja seljataga sosistamise kampaaniaid. Kui enesekindlus on “terve nartsissismi” aspekt, siis jutlustajad vajavad seda, et nad kriitika tõttu ei kõiguks.

Vaatame küsimust uuesti

Raamatu lõpus ütleb DeGroat õigesti, et “me ujume nartsissismi vetes” ja loodab, et kõik “uurivad oma nartsissismi” (167–70). Erinevad allikad nimetavad nartsissiste köitvate valdkondadena meditsiini, meelelahutust, sporti, meediat, õiguskaitset, poliitikat, ettevõtete juhtimist, usujuhtimist ja akadeemilist ringkonda. Igaüks, kes juhib või pöördub avalikkuse poole, vajab inimeste võitmiseks teatud annust enesekindlust ja suutlikkust.

Nii et kui vaatame uuesti läbi küsimused “Kas pastorite moraalsete ebaõnnestumiste taga on nartsissism?” ja “Kas kirik tõmbab nartsissiste ligi?” võiksime nüüd vastata: “Tervislik nartsissism näib olevat kasulik paljudes valdkondades” ja “Enamikul juhtidel on kiusatus kuritarvitada oma enesekindlust ja võimet inimesi võita, kuid nad suudavad sellele kiusatusele vastu seista.”

Kuigi mõned jutlustajad armastavad olla tähelepanu keskpunktis, siis teised vihkavad seda. Mõned juhid – nagu Timoteos ja paljud prohvetid (Js 6; Jr 1; Aamos 7) – on olnud tõrksad Jumala nimel rääkima. Paljud pastorid tunnistavad, et panid alguses Jumala kutsele vastu. Nende jaoks õhutab jutlustamine eneses kahtlemist  ja enesekriitikat. Kuid nad jäävad püsima, sest nad usuvad, et Jumal on neid kutsunud.

Jah, mõned pastorid on haiged nartsissistid, kuid pastoraalsel teenimisel on ka teisi ohte. Mõned noored pastorid pidevalt kahtlevad endas. Hiljutistes enesehinnangute seminarides, mida ma juhin, näivad vaimulike kandidaadid pigem võimu ja tähelepanu vältivat kui seda ihaldavat. Nagu paljud pastorid läbi sajandite, peavad ka nemad leidma kindluse Jumalas. Seetõttu enesekindel arvamus, et mina olen Jumala saadik (2Kr 5:20) tundub olevat õige ja hädavajalik.

Autor: Dan Doriani.

Allikas: Is Narcissism the Problem Behind Pastors’ Moral Failures? (thegospelcoalition.org)

Pastor Ukrainast: “Meie relv on armastus”

Hiljuti uudiseid sirvides sattusin ühe psühholoogi artiklile, kus väideti, et viimase poole aasta jooksul on ukrainlased 10 aastat .....

Pastorid, ma ei mõista teid hukka – olen ise ka selline olnud ja tahan aidata

Paljud pastorid on hõivatud kuningriigitööga, kuid võib tekkida küsimus, kelle kuningriiki nad ehitavad. Richard Baxter pöördub 17. sajandist .....

Noomitus on pastori armastuse kingitus

Pühakirja loogika kohaselt on noomitus kingitus. Teatud ilmaliku mõtteviisi loogika kohaselt on noomimine rõhumine. Ühte tüüpi ilmalike jaoks .....

Minu pastor pani mind ootama teenistusse astumist. Ma olen tänulik.

"Isiklikult ma ei näe sind selles rollis." See mu pastori avaldus oli muserdav löök. Kontekstiks oli minu soov .....

Olles geivanemate poolt üles kasvatatud, šokeeris ta neid sellega, et sai kristlaseks ja seejärel pastoriks

Kui ta oli kaheaastane, lahutasid tema vanemad, ülikooli õppejõud ja valisid geielu. Tema lesbist ema ja tema elukaaslane .....

6 kuud hiljem ütleb Iisraeli pastor: “Mul on käsk armastada oma vaenlasi”

Endine Iisraeli armee ohvitser ja reformeeritud kiriku pastor David Zadok ei unusta kunagi oma naise kõnet. Ta helistas .....