Kas lapsevanemad on süüdi oma laste usust lahkumises?

Maikuu alguses hakkame navigaatorite Piibli lugemisplaani raames uurima 1. Saamueli nelja esimest peatükki. Nende lehtedel rullub meie ees lahti lugu Eelist ja tema kõlvatutest poegadest. Jah, need on sõnad Piiblist – 1. Saamueli 2:12 ütleb: “Aga Eeli pojad olid kõlvatud…” Nii karmi hinnanguga algav lugu jätkub 1. Saamueli 2:12-36 ja siis lõpeb kurvalt 1. Saamueli 4:12-22.

Omades sellist õpetlikku näidet meie silmade ees, räägime sel nädalal laste kasvatamisest, sest see mängib kahtlemata üliolulist rolli selles, millisteks inimesteks nad saavad. Ebaõnnestunud lapsevanem – kadunud laps. Seda ilmset seost tunnistades antakse meile aga harva võimalus näha selle taga lapsevanemaks olemise kogemust, vanemliku mõju olemust, mida me täna Õpetussõnade raamatust õppima hakkame.

Tahan täna koos Teiega naasta selle teema juurde, mis ilmus meie väljaande “Küsi pastor Johnilt” lehekülgedel 2015. aastal. Siis esitas meile oma küsimuse noor ema Brenda. Ta küsis: “Pastor John! Olen juba hakanud oma väikse peaaegu kahe aastase tütrega rääkima Jeesusest ja jagama oma usku temaga. Küll aga kuulsin hiljuti, kuidas paljud sügavalt kristlikes peredes (isegi kirikujuhtide peredes) kasvanud lapsed täiskasvanutena usust lahkuvad. Seetõttu olen nüüd väga mures oma lapse tuleviku pärast. Kas saate süveneda Õpetussõnad 22:6 tähendusse ja anda mulle praktilisi näpunäiteid selle kohta, kuidas saaksin aidata oma tütrel leida tõelise ja autentse suhte Jeesusega, mida ta saaks tulevikus säilitada?”

Mina ise, vaatamata enam kui 40-aastasele viie lapse kasvatamise kogemusele, tahaksin sellest palju rohkem teada. Püüan hinnata oma suhteid lastega ja nende kasvatamist niipalju kui võimalik Piibli alusel, mitte vastavalt oma piiratud arusaamadele. Selle põhjal püüan üles ehitada meie tänase vestluse. Räägime kõigepealt salmist Õpetussõnad 22:6 ja seejärel arutleme, mida saate teha selleks, et julgustada oma last Issandat järgima ja usku säilitama.

Õpetussõnad 22:6 ütleb: „Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!” Ilmselge raskus selle salmi mõistmisel seisneb selles, et lubadus “ei lahku sellelt” tundub nii absoluutne, et kui täiskasvanud laps kristlikus kodus eksib tarkuse rajalt või kaotab täielikult usu Jeesusesse, peetakse seda vanemate suutmatuseks last “juhatada” või last korralikult kasvatada. Enamiku vanemate jaoks tähendab see suurimat vastutust. Aga kui see salm seda tähendab, siis peame olema selleks valmis.

Enne kui ma ütlen, mida ma selles salmis antud tõotuse tähendusest arvan, lubage mul tsiteerida mõnda Piibli lõiku, mlle puhul täiskasvanud laste sõnakuulmatus, usust taganemine ja rikutud elud on tõesti seotud lapsevanemate ebaõnnestumisega.

Vanemlikud ebaõnnestumised

Siin on Adonija, Taaveti, kes oli mees Jumala südame järgi, poeg ja „ ta ütles: „Ma tahan saada kuningaks!” Ja ta muretses enesele vankreid ja ratsanikke ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees. Tema isa ei olnud oma eluajal teda kunagi laitnud, et ta oleks öelnud: „Mispärast sa teed nõnda?” (1. Kuningate 1:5–6). Otsene etteheide Taavetile. Kartes Adonijat häirida, ei võtnud ta kunagi aega, et pojale öelda: “Ära tee seda.” On ilmne, et Kuningate raamatu autor seostab Adonija mässu oma isa vastu Taaveti suutmatusega oma poega noomida. Vot nii. Me teeme vigu ja meie vigadel on kohutavad tagajärjed.

Siin on veel üks näide: preester Eeli pojad. Prohvet tuli Eeli juurde ja ütles: „Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist!” (1. Saamueli 2:29). Karm süüdistus. Kui Eeli kuulis, et Jumal tappis tema pojad sõnakuulmatuse pärast,  kukkus ta istmelt värava kõrval tagurpidi, murdis kaela ja suri, kuna oli vana ja raske(1. Saamueli 4:18). Räägitakse, et ta läks paksuks, sest eelistas oma poegi Jumalale, kes valisid söömiseks ohvritest parimad osad, ja nende isa, kes andis järele õgardlusele, ei takistanud neid.

Muidugi heitis ta neile ette hooramist templis, kuid ei kõrvaldanud neid teenistusest ja nad jätkasid ohvrite jalge alla tallamist. Sellest loost näeme, et vanemad võivad oma laste kasvatamises olla väga valivad ja ebajärjekindlad. On ilmselge, et prohvet mõistab Eeli hukka selle eest, et ta austas oma poegi rohkem kui Jumalat, ilma et ta oleks noominud neid sellise suhtumise eest ohvritesse.

Nii et mõte on selles, et ärge jätke lihtsalt kõrvale Õpetussõnad 22:6, justkui poleks seost selle vahel, kuidas te oma lapsi kasvatate ja mis nendega edaspidi juhtub. Seda ma tahan öelda, jumala pärast, ma olen ju ise ka isa. Ma tean, kui raske on meil kõigil tagasi vaadata ja öelda: “Kas ma oleksin saanud paremini teha, kui näeme, et meie lapsed ei tee seda, mida nad peaksid tegema või teevad seda, mida nad ei peaks tegema.” Ja vastus sellele küsimusele on peaaegu alati “jah”.

Garanteeritud reeglit ei ole

Kuid olles seda kõike öelnud, kahtlen, kas Õpetussõnad 22:6 kirjutaja tahtis, et me suhtuksime salmi teise ossa, “siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!”, kui absoluutselt tingimusteta lubadusse. Ja mul on kolm põhjust miks mitte suhtuda sellesse kui garanteeritud reeglisse: kui kasvatate oma last vagaduses, siis ta ei lahku kunagi usust.

1. Headel kuningatel on halvad pojad (ja vastupidi)

Iisraeli kuningate ajalugu lugedes näete, kuidas sageli on headel ja ustavatel kuningatel halvad pojad. Ja halbadel kuningatel on mõnikord head pojad. Näib, et inspireeritud kroonik ei tahtnud näidata vastupidist: et ustavatel kuningatel olid ustavad pojad ja halbadel olid halvad pojad. Autor ei vihja sellistele mõtetele. Ta pole sugugi üllatunud, et vagale kuningale järgneb kuri poeg (ja vastupidi).

2. Ainsal Täiuslikul Isal on mässumeelne poeg

Ainsal Täiuslikul Isal on kadunud poeg. Jumal nimetab Iisraeli oma pojaks (2Ms 4:22), kes nii kaua kuni ta on eksisteerinud, mässab Isa vastu hoolimata kõigist Jumala isalikest suhetest oma lapsega. Nii ütleb Jumal Hoosea 11:1-2: „Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest.” Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele. See on Jumal, Täiuslik Isa, kes kutsub oma poega. Ja mida Ta saab vastuseks? Elu – pean silmas ajaloolist aega, kogu Iisraeli ajalugu, kogu Vana Testamendi ajalugu – annab tunnistust sellest, et see poeg on mässaja.

3. Õpetussõnad ei ole sageli absoluutne kinnitus

Ma arvan, et see on meie jaoks täna kõige olulisem. Õpetussõnad 22:6 on sõna otseses mõttes tähendamissõna ja vanasõna ning vanasõnad on pigem kokkuvõtted teadmistest teatud elu aspektide kohta, mitte aga reeglite deklaratsioonid, millele see vastab. Ainult Õpetussõnade raamatut lugedes näete seda.

Näiteks Õpetussõnad 22:29 ütleb: „Kui näed meest, kes oma töös on tubli, siis on ta koht kuningate, mitte alama rahva teenistuses.” Kas me järeldame sellest, et inspireeritud autor annab igale osavale, kohusetundlikule puusepale või kiviraidurile Iisraelis võimaluse pääseda paleesse ja astuda kuninga ette? Muidugi ei võta me seda ja paljusid teisi õpetussõnu nii sõna-sõnalt. See tähendamissõna viitab üldiselt sellele, et kõrgemaid professionaalseid oskusi ühiskonnas tavaliselt hinnatakse ja need pakuvad nende omanikule suuri eeliseid.

Tüüpiline näide Õpetussõnast(nagu teab igaüks, kes on Õpetussõnade raamatut uurinud) on muidugi Õpetussõnad 26:4–5. Esimeses salmis ütleb ta: “Ära vasta albile ta rumalust eeskujuks võttes, et sinagi ei saaks tema sarnaseks!” Ja kohe järgmises salmis: “Vasta albile ta rumaluse peale, et ta ei hakkaks ennast targaks pidama!

See paljastab vanasõnade olemuse. “Kui kiirustate, siis panete inimesed naerma” – “Kui jätate minuti vahele, siis kaotate tunni.” Nad ütlevad vastupidist, kas pole? Õpetussõnad 26:9 ütleb: “Otsekui joobnu kätte sattunud orjavits on õpetussõna alpide suus.

Teisisõnu, vanasõnadega saate inimesele sügavalt haiget teha. Peate olema tark, et teada, kuidas vanasõnu kasutada. Te ei saa lihtsalt võtta vanasõna ja eeldada, et see räägib enda eest. Vanasõnade kasutamiseks on vaja tarkust. „Õigel ajal räägitud sõnad on otsekui kuldõunad hõbevaagnail.” (Õpetussõnad 25:11). Siiski peate teadma, kus ja millal vanasõna kasutada.

Nii et nendel kolmel põhjusel ei peaks Brenda elama selle raskuse all, et kui ta teeb kõik õigesti, siis jääb tema kaheaastane tütar 22-aastaselt endiselt kindlalt usku. Brenda ei suuda seda koormat kanda.

Näpunäiteid jumalakartlikuks lastekasvatuseks

Nii et ma tahan vaid Brendale nõu anda.

1. Üldiselt viib laste jumalakartuses kasvatamine igavesse ellu. Üldiselt arvan, et see on tõsi.

2. See hõlmab Teie usaldust Jumala vastu ja pidevat pöördumist Tema poole, kuni elate, siiraste palvetega, et anda Teie lastele tarkust ja neid päästa. Ärge lihtsalt palvetage kuni lapsed kuueaastaselt usku tulevad. See ei ole mõistlik. Palvetage kuni Te elate oma laste pöördumise ja nende nähtava pöördumise püsivuse eest.

3. Toitke neid Jumala Sõnaga. „Usk tuleb seega kuulmisest ja kuulmine Jumala sõnast” (Rm 10:17).

4. Olge oma usus rangelt järjekindel ja siiras – mitte ainult käitumises, vaid ka kiindumuses. Lapsed peavad nägema, et ema ja isa hindavad Jeesust tõeliselt isiklikult, mitte ei kuuletu Talle kirikusse minnes, palvetes või teenistuses osaledes. Nad peavad nägema rõõmu ema ja isa silmis ning tundma oma südames rahulolu, et Jeesus on maailma parim sõber.

5. Näidake evangeeliumi väärtust. Kui meie, lapsevanemad, tunnistame oma patud ja usaldame halastust, siis näevad meie lapsed: „Oh! Sa ei pea olema täiuslik. Ema ja isa pole täiuslikud. Nad on rõõmsad halastuse üle. Nad armastavad evangeeliumi, sest Jeesus andestab nende patud. Seetõttu ma tean, et Ta võib mu patud andeks anda.”

6. Olge osa Kogudusest, mis on rikas Piiblist ja täis armastust. Lapsi peaksid ümbritsema teised usklikud, mitte ainult ema ja isa.

7. Nõudke kuulekust. Ärge olge hoolimatu. Paljud noored vanemad näevad tänapäeval nii laisad välja! Neil puudub soov oma lastega korralikult tegeleda ja neid korrale kutsuda. Seega peame olema valmis oma lapsi karistama, aga ka kindlasti täitma kõik head asjad, mida neile lubame.

8. Jumal päästab lapsed ebaõnnestunud ja uskmatute vanemate eest. Jumal on suveräänne. Lõppude lõpuks ei ole meie need, kes oma lapsi päästavad.

9. Olge kindel Jumala suveräänsuses oma laste üle. Nende igavikukoorem käib Teile üle jõu. See on Jumala töö. Jätkem nende päästetöö Tema hooleks!

Postitas John Piper / © 2024 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/vinovaty-li-roditeli-v-otstuplenii-detej.htm

Endisest lesbist sai usklik Jeesusesse ja ta on lapseootel

Kristlik kõneleja ja blogija Emily Thomes (fotoks vt. allika linki) on Facebookis "viirusliku" video autor, milles ta kirjeldab, .....

Miks headel isadel on halvad lapsed ja vastupidi?

Isade ja poegade vahel on keeruline side. Palju kandub edasi ja kordub lastes. Kuid palju sõltub muudest mõjuteguritest .....

Vene drooniga Odessas tapetud 12 inimese seas on baptistipastori tütar ja 4-kuune lapselaps

2. märtsi öösel ründasid Odessat droonid. Kõrghoone rusude alt leiti teiste hukkunute hulgas ka Odessa Peresypi EKB kiriku .....

Selleks, et mu lapsed mäletaksid: Isaac Feinstein, misjonär, kes seisis holokaustile vapralt vastu

Eessõna: Joseph Hoffman Cohen. Kõik Stefanosed ei ole surnud. Siin on tõestus sellest. Märter on sel juhul Issanda .....

17 lapselise pereema teekond Jumala juurde

Issand pani mulle südamesse kirjutada teest, mida mööda Ta mind on juhatanud, võib-olla on see kellelegi kasulik, aga .....

Lapse armastus

“Ja Ješua kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma…” Matteuse 18:2 Keset oma askeldusi võta täna hetk, meenutamaks, .....

Puuetega lapsed: kuidas aidata vanematel meeleheidet vältida

Päev, mil lapsel diagnoositakse puue, jagab vanemate elu tavaliselt kaheks. Eluks „enne“ ja „pärast“ teate saamist. Natalia Terekhova .....