Kas varjatud patt põhjustab füüsilisi kannatusi?

Täna, järgides iga-aastast Navigaatorite piiblilugemisplaani, uurime taas psalme – koos loeme psalmi 32 ja homme – Psalmi 33. Mõlemad psalmid on täidetud sama sisemise energiaga, mille sisu teeb murelikuks meie kuulaja Sarah, mida ta püüab mõista. Siin on see, mida ta kirjutas:

„Tere, pastor John. Olen teile ja Tonyle teie kanali eest väga tänulik.” Alati hea meelega aitame, Sarah! „Psalme lugedes avaneb minu ees hämmastav pilt elavast usust, mis on täis tundeid. Ma saan suure tänutundega aru, mida tähendab uskuda, ja ma mitte ainult ei täitu emotsioonidest, vaid õpin ka psalmisti käest, kuidas neid valitseda.

Seejärel liigun aga edasi minu jaoks võõraste ja väga segadusttekitavate salmide juurde, mis räägivad lihalikest kannatustest, füüsilisest patust vabanemisest ja andeksandmisest. Ilmselgelt pole õige uskuda, et kõik füüsilised kannatused on pattude eest tasumine. Nii nagu me ei peaks arvama, et meie füüsiline valu on põhjustatud meie konkreetsetest pattudest. Me näeme seda, kui loeme Psalme 31:10-11 ja Psalme 32:1-5.

Kas saaksite neid salme selgitada ja rääkida meie süütunde füüsilistest tagajärgedest ning tervisest ja vabanemisest, mida andestus võib meile tuua? Pole ju kuulnud tõsistest pastoritest, jutlustajatest, teoloogidest või isegi kristlastest tervisliku eluviisi järgijatest, kes seostaksid varjatud patu, süütunde ja andestuse leidmise meie tervisega. Mil määral on need üksteisest sõltuvad? Mida ütleb teie isiklik teenimiskogemus selle seose kohta vaimse ja füüsilise vahel?”

Sarahil on kahtlemata õigus ja me peaksime tõsiselt võtma psalme, mis käsitlevad füüsilisi vaevusi, mis mõnikord tulenevad tunnistamata patust. Üks põhjusi, miks ma kasutasin sõna “aeg-ajalt”, on see, et Johannese evangeeliumi 9. peatükis on kirjeldatud, kuidas jüngrid, olles kohanud pimedat, küsisid Jeesuselt: “Rabi! Kes tegi pattu, tema või tema vanemad, et ta sündis pimedana?” Jeesus aga vastas: „Ei tema ega ta vanemad pattu teinud, vaid see oli selleks, et Jumala teod temas ilmneksid” (Johannese 9:2-3).

See lõik õpetab meid olema väga ettevaatlikud, et mitte eeldada, et mis tahes haigus või tõbi on tingimata põhjustatud mingist konkreetsest patust – seda ütles Sarah ja ma tahan ka seda rõhutada – kuigi me teame, et kõik haigused ja kõik meie vaevused on lõpuks tingitud üldisest patu olemasolust. Jumal on loovutanud maailma tühisusele – kogu maailma ja kogu meie keha (Rm 8:20). Me kõik elame langenud ja ebatäiuslikus maailmas. Ja me kõik – eranditult – kannatame ja sureme selle langenud, rikutud ja hukkamõistetud maailma tõttu, isegi kui meie endi patud ei viinud konkreetse haiguseni.

Kuid on midagi äärmiselt olulist, mida ta ei maininud. Asjaolu, et Kristus kandis kõik meie patud, võttis meie asemel vastu kogu Jumala viha ja saavutas meile täieliku, igavese tervenemise – haigustest, pisaratest, nutmisest ja valust -, ei tähenda sugugi seda, et Jumal ei saada meile haigusi ja katsumusi õpetamaks meid kui Tema lapsi ja pühitsema meid. Kuid see ei ole viha. Jeesus võttis meie eest vastu viha – hukkamõistu, kohtuotsuse. See on minevik. Meie puhul see enam ei kehti. Meile kuulub isalik kasvatus, vaimse tervise hoidmine. Pidage meeles okast Pauluse lihas, mis ei lasknud tal minna uhkeks (2. Korintlastele 12:7). Ja pidage meeles Heebrea kirja häid karistusi (12:3-11).

Ja nüüd, kõike seda öeldut arvestades, võime Sarahiga rahulikult hakata arvestama psalmides leiduva kristliku kogemusega, et füüsilised kannatused tulevad mõnikord tunnistamata patust. Lugesin sellest psalmist olen näinud seda oma silmaga ja tean seda oma teenimiskogemuse kaudu. Ma räägin sellest veidi hiljem, kuid kõigepealt lubage mul võtta hetk ja vaadata neid salme.

Karistatud patu eest

Psalm 32:10-11, mida me alguses mainisime, ütleb:

Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu! Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.

Taavet näeb oma jõu vähenemise ja luude nõrkemise põhjust oma pattudes. Kuid tema sõnad ei kinnita selgelt minu mõtet. Taavet võib-olla viitab eluraskuste kogusummale ja oma langenud inimloomusele tervikuna, sest ta ütleb: “Minu aastad mööduvad oiates” – mitte päev, nädal ega kuu. Seetõttu hoidun oma seisukohta selle konkreetse näitega põhjendamast, kuigi see võib sobida. Võib-olla peab Taavet silmas väga spetsiifilist haigust, mille on põhjustanud konkreetne patt. Ja me näeme selle vihjet luude kokku vajumise paralleelis, mis ilmub taas Psalmis 32. Niisiis, ma tahan olla ettevaatlik.

Ja psalmis 32 käsitleme kahtlemata juba konkreetset, tunnistamata pattu ja selle füüsilisi tagajärgi. Vaadates tagasi oma südame uuendamisele ja andestamisele hüüab  Taavet: “Õnnis on see, kelle süüd on andeks antud ja kelle patud on kaetud!” Õnnistatud…” – ta on selle elusündmuse üle lihtsalt uskumatult õnnelik – “…on inimene, kellele Issand pattu ei omista ja kelle vaimus pole kavalust!” (Psalm 32:1-2).

Edasi psalmis räägib ta oma seisundist enne patu tunnistamist, jätkates: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.” (Psalm 32:3-4).

Ja siis avaldab ta meile oma patutunnistuse, andestuse ja tervenemise. Ta ütleb: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: “Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.“ (Psalm 32:5).

Halastusse usaldamine

Sarnast olukorda näeme ka Psalmis 107. Sarah ei maininud seda, kuid minu jaoks on see pastoraalses teenistuses alati väga kasulik olnud, nagu ka iga teine ​​tekst, mis räägib inimestest, kes tunnistavad oma pattu ja panevad oma usalduse Jumala halastuse peale. Niisiis ütleb Psalm 107:17-21:

“Nad olid meeletud oma üleastumise tee tõttu ja nad said näha vaeva oma pahategude pärast.Iga toit oli neile jäle ja nad olid juba surmaväravate lähedal. Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja tema päästis nad nende kitsikustest. Ta läkitas neile oma sõna ja tervendas nad ning päästis nad haua veerelt.Tänagu nad Issandat ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele.”

Siin on veel üks tekst, mida ma nimetan “lootuseks üleastumises”, milles ma näen selle kontseptsiooni põhjendust. Tõeliselt jumalakartlik mees tegi pattu. Tema peale langeb Jumala karistuse ja kannatuste pimedus. Kuid ta ei lakka usaldamast Jumala halastust – täna, siinpool risti, võime öelda, et ta seisab verega ostetud õigeksmõistmises, mis meil on Kristuses Ma räägin Miika salmist 7:8-9:

Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks. Ma tahan taluda Issanda viha, sest tema vastu olen ma pattu teinud, kuni ta seletab mu riiuasja ja teeb mulle õigust. Tema toob mind valgusesse, ma saan näha tema õiglust.

Need salmid juhivad mind julgustama meid kõiki tegelikult lõpetama patus püsimise, selle teiste eest varjamise, keeldumise seda Jumalale tunnistamast ja patust loobuma. Kui me oleme tõesti Jumala lapsed, aga käitume täpselt nii – me ei tunnista oma patte, siis peame olema valmis selleks, et pattu jäämine ja silmakirjalikkus toob meie peale Jumala karistuse meie parandamise eesmärgil. Sellist karistust peaksime ootama armastavalt isalt.

Kannatuste kingitus

Ühel päeval olin tunnistajaks oma hea sõbra raskele patule. Vastuseks minu manitsustele – see oli ju tõsine patt, mis hävitab abielu, teenistuse ja elu – tunnistada üles sellele, kelle vastu mu sõber patustas – eitas ta juhtunut. Ta tegi seda poolteist kuud ja ma nägin tema pettust, kasvavaid kannatusi ja füüsilist kurnatust.

Siis ühel õhtul helistas ta mulle üsna hilja ja ütles: “Me peame kohtuma.” Kutsusin veel paar sõpra. Kogunesime ja koos olles tsiteeris ta Psalmi 32:3-4: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Sela.”

Nii sai tema toonastest kannatustest kingitus ülevalt. Kannatused ja füüsiline valu said õnnistuseks. Nad päästsid ta abielu. Nagu kirjas Heebrealastele 12:11 öeldakse: „Praegu ei tundu ükski kannatus rõõmustav, vaid kurvastab, aga pärast seda toob ta neile, keda õpetatakse, õiguse rahumeelset vilja.”

Postitas John Piper / © 2024 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org

 

Allikas: https://ieshua.org/prichinyaet-li-skrytyj-greh-fizicheskie-stradaniya.htm