Nagu igal voorusel, on ka alandlikkusel oma vastand – uhkus. Seetõttu pole üllatav, et ärkamine ja taassünd saavad alguse alandlikkusest ning iga taganemine algab uhkusega. Ta viskas peaingel Luciferi hiilgava hiilguse kõrguselt Jumala trooni lähedalt alla põrgu sügavustesse. Ja kui kurat mao kujul püüdis võrgutada ja petta loomingu pärlit – inimest, et kallutada teda reetmisele ja mässule, siis apelleeris ta just Eeva uhkusele: “… saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.” – valede isast voolas mürki (1Ms 3:5).
Issand Jeesus osava jutuvestjana rääkis kord tähendamissõna alandlikust, kuid põlatud tölnerist. Ta vastandas hiilgavalt sellele tasasele mehele uhke ja kõrgi variseri. Luuka parafraasis ütleb Jeesus:
„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.” (Luuka 18:10-14).
Üks oli enda ja oma religioossusega üsna rahul. Teine häbenes oma pattu nii, et ei julgenud isegi pilku tõsta. Üks oli uppumas rahulolu basseini. Teine sai aru, et ta ei vääri Jumala armu, aga vajab seda hädasti.
Keegi meist ei taha olla selline variser. Me tunneme Jeesuse tuge ja tahame olla tölnerid – alandlikud patused, keda Ta ülendab õigeksmõistetuks. Sõnades eelistame muidugi alandlikkust uhkusele. Aga tegelikult?
Jaakobus pakub oma kirjas (4:10) lootuse ja julgustuse päästerõnga neile, kes tunnistavad oma vaimset ebaõnnestumist: “Alandage end Issanda ette, siis Ta tõstab teid üles.” Apostel Peetrus kordab teda ja kinnitab seda muutumatut põhimõtet, kui ta kirjutab: „Alanduge siis Jumala vägeva käe alla, et Ta teid õigel ajal ülendaks” (1. Peetruse 5:6).
Päästetud muutmiseks
Jumala lastena, kes on lunastatud Kolgatal Talle puhta verega ja kellele on antud igavene elu, oleme Jumala kuningriigi kodanikud ja saadikud. Ja ometi on meie ülesanne elada iga päev teises kuningriigis, mis kuulub Tema vannutatud vaenlasele. Jeesus ise nimetas kunagi saatanat “selle maailma vürstiks” (Johannese 14:30). Kuigi me ei kuulu enam sellesse kuningriiki, siis oleme siiski selles. Seetõttu peame alati ja igal viisil vastu seisma kiusatusele sukelduda selle valdkonna väärtussüsteemi, kus uhkust ei peeta patuks, vaid ülistatakse kui voorust. Selles tigedas süsteemis naeruvääristatakse tasadust kui nõrkust. Siin ei ole eesmärk teenida, vaid olla teenitud. Südames pesitsev uhkus ja edu mõõdupuuks on võimalikult paljude inimeste kadedus. Millise põrguliku eksistentsi selline pankrotistunud väärtuste süsteem tekitab!
Seetõttu peab uuestisündinud usklik meeles pidama, et Jumala kuningriigi põhimõtted ja väärtused on risti vastupidised ning välistavad pimeduseriigi põhimõtted ja väärtused, millest oleme päästetud. See on põhjus, miks Sõna käsib meil olla maailmas, kuid mitte maailmast. Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui te oleksite maailmast, siis armastaks maailm omasid; aga kuna te ei ole maailmast, aga ma olen teid maailmast välja valinud ja seetõttu maailm vihkab teid” (Johannese 15:19). Milline suurepärane teema pühapäevaseks jutlusesarjaks!
Erakordselt teravalt vastandudes selle maailma uhkuse põhimõtetele, tunduvad Kuningriigi põhimõtted sageli paradoksaalsed. Meie Jumala kuningriigis viib allaviiv tee üles. Me juhime teenides. Saame andes. Me elame külluses, surres endale ja oma isekatele soovidele.
Tema Kuningriigis liigutakse edasi alandlikkuses – põlvitades Tema altari ees, pilk pööratud omaenda vaimsele vaesusele ja väljasirutatud kätega täielikus alistumises meie kuulsusrikka Kuninga ja püha Jumala poole!
Postitas Rod Parsley / charismamag.com
