Kes suudab pattu mõista? Sügav halastus meie süngele hullumeelsusele

Olen oma kristliku elu erinevatel hetkedel tundnud, et mu põsed põlevad häbist, kui olen patuga silmitsi seisnud. Olen tundnud end tehtu pärast alandatuna, pettununa ja mõnikord ka vastikust.

Võib-olla olete tundnud sarnast ahastust. Te ei suuda uskuda, et need koledad sõnad just Teie  suust välja tulid. Vaatate tagasi piinliku tundega, kuidas Te oma vanematega nii rumalalt käitusite. Olete täiesti meeleheitel mõne jätkuva patu pärast, mida Te ei suuda tunnistada.

Kristlastena oleme kõik vaadanud endasse ja tundnud kurbust patu pärast. Kuid kas me oleme kunagi sügavalt mõelnud, miks me seda üldse teeme? Miks me patustame?

Meie minevikupattude otsimine

Pihtimused 2 raamatus otsib Augustinus (354–430) vastust sellele, miks me patustame, võttes arvesse hetki tema enda elus. Kuid ta teeb seda ettevaatlikult, selgitades, et vaatab oma minevikupatule tagasi „mitte armastusest nende vastu, vaid selleks, et ma armastaksin Sind, mu Jumal” (2.1.1). Ta ei uuri minevikupatte, nagu me oma telefonis vanade fotode üle mõtiskleme, vaid nagu arst, kes lahkab kudesid vähkkasvaja asukoha leidmiseks, mäletab Augustinus pattu, et avastada selle algpõhjus. Koos Augustinusega peaksime vaatama mineviku patu pimedust ainult selleks, et mõista paremini oma südant ja mis kõige tähtsam, et näha selgemalt Kristuse halastuse sära.

Augustinus viib meid tagasi oma teismeeasse, mil tema “rõõm oli armastada ja olla armastatud”. Ometi „ei suutnud ta eristada armastuse valget valgust iha udust” (2.2.2). Kui ta jutustab, kuidas tema “nooruslik ebaküpsus” viis ta “iha hullumeelsusse”, ootame, et ta peatuks ja analüüsiks oma himude taga peituvaid patuseid motiive. Aga ta ei tee seda. Selle asemel pöördub ta peaaegu järsult hoopis teistsuguse teismelise patu poole: pirnide varastamine koos sõpradega nalja pärast (2.4.9).

Augustinus näeb vaeva, et mõista seda näiliselt tühist pattu niivõrd, et mõned on muretsenud, et ta kaldub tähenärimisse. Ometi ei vaeva teda kahtlused, kas ta tegi pattu, nagu seda teevad liiga tähenärijad. Pigem on tal raskusi arusaamisega, miks ta üldse pattu tegi. Mis ajendas teda teismelisena varastama, eirates Jumala vargusevastast seadust (2. Moosese 20:15)?

Milleks varastada pirne?

Augustinis teeb kohe selgeks, et pirnide varguse probleem seisnes selles, et pirnid ise ei olnud probleem. Tal polnud pirnide järele mingit isu. Pirnid ei olnud armsad ja tal olid kodus veel paremad. Ta ei varastanud ka sellepärast, et oli näljane: tema ja ta semud viskasid need lihtsalt sigadele pärast varastamist. Miks ta seda siis tegi? Miks varastada midagi, mida Te isegi ei taha ja ei kasuta?

Enne kui Augustinus kirjeldab kaht motiivi, miks ta pirnid varastas, mõtleb ta sellele, mis meid tavaliselt patustama meelitab: korratu soov muidu heade asjade järele. Meie külgetõmme ilu vastu, meie rõõm füüsilistest naudingutest ja meie rahulolu edu üle moonutatakse, kui armastame neid Jumalast lahus. Nagu kadunud poeg, kes nõuab oma pärandit, et saaks põgeneda oma isa eest (Luuka 15:11–32), teeme pattu, kui põlgame Andjat ja armastame isekalt tema kingitusi.

Korratutes soovides võime märgata teatud patustamise loogikat, isegi sellises kohutavas patus nagu mõrv. Augustinus osutab Rooma arhetüüpsele kaabakale Cataline’ile, et rõhutada, et isegi mõrva sooritades „armastas ta mõnda muud asja, mis oli tema kuritegude toimepanemise põhjuseks” (2.5.11). Oma isekatel püüdlustel võime isegi mõrva sooritada, et saada seda, mida tahame, või kaitsta seda, mida kardame kaotada.

Kuid Augustinuse puhul ei ajendanud teda röövimisest kaugemal olnud alatu eesmärk ega moonutatud armastus pirnide magususe vastu. Ta ütleb, et pigem soovis ta patu enda magusust.

Põnevuse pärast

Kui ta mõtiskleb, miks ta pirnid varastas, ütleb ta kõigepealt, et tema “ainus rõõm selle tegemisel oli see, et see oli keelatud” (2.4.9). Varguse tasu ei olnud pirnid, vaid varastamine ise – „Jumala seadusevastase tegutsemise põnevus” (2.6.14). Augustinus tajub põnevuses siiski midagi sügavamat kui puperdav süda ja uimane rõõm naljaga toimetulemisest. Põnevuse taga on seesama soov „olla nagu Jumal”, mis ajas Aadama ja Eeva pattu tegema (1. Moosese 3:5). Augustinuse sõnul jäljendab inimene isegi mässu korral Jumalat väärakalt (2.6.14).

Iga patu taga – uhkusest ja ahnusest patuse vihani – on väärastunud soov jäljendada Jumalat. Näiteks uhkus „kannab vaimu ülevuse maski”, kuigi Jumal üksi on kõige kõrgem (2.6.13). Ahnus ihkab omada rohkem, kui peaks, ometi omab Jumal kõike. Patune viha otsib kättemaksu, kuid Jumal üksi saab õiglaselt kätte maksta. Seetõttu leiame keelatud asjas teatud põnevust just seetõttu, et Kõikvõimsat teeseldes jäljendame väärakalt Jumalat.

Selline väärastunud soov olla jumalasarnane ei rahulda aga  patustamise  soologa.

Osaduse pärast

Meie väärastunud Jumala jäljendamine tahab publikut. Augustinus kinnitab (kolmel erineval korral), et “ma olen täiesti kindel, et ma poleks seda üksi teinud” (2.8.16). “Võib-olla,” teeb ta mõtisklemise pausi, “mis mulle tõesti meeldis, oli seltskond.” Aga ei, järeldab ta lõpuks: “Kuna minu nauding ei tulenenud pirnidest, siis pidi see seisnema kuriteos endas ja selle põhjustas teiste koos minuga pattu teinute kaaslane” (2.8.16). Augustinus viitab sellele, et hea soov olla osaduses teistega, mis sümboliseerib ülimat osadust, mida Jumal oma kolmainsuse suhtes naudib, muutub väärastunud sooviks, kui see viib meid pattu tegema.

Need kaks motiivi – üleastumise põnevus ja sõprus kaaspatustega – põimuvad, ajendades teda pirne varastama. Nad ühinevad, sest teeseldud kõikvõimsuse tunnet täiendab teiste kiitus. Seega ei piisanud varastamise põnevusest Augustinuse patu motiveerimiseks. Seltskond lisab varguse põnevusele kiitmise naudingu ja muutub Augustinuse sõnade kohaselt “sõpruse ebasõbralikuks” (2.9.17).

Ometi ei usu Augustinus neid kahte motiivi nimetades täielikult selgitanud, miks ta pirnid varastas.

Meie “keeruline keerdsõlmelisus”

Isegi kui Augustinus esitab oma varguse kaks põhjust, küsib ta endalt: “Mis tunne mul selle kõige juures oli?” Ta mõtleb koos psalmistiga: “Kes mõistab oma eksimusi?” (Psalm 19:12 KJV). Augustinus mõistab, et lõppkokkuvõttes tekitab patt pidevalt hämmingut. Isegi suhteliselt tühine patt nagu vemp jätab Augustinuse algmotiivi osas ebakindlaks. Augustinuse analüüs paljastab samaaegselt inimese iha Jumala järele isegi meie patustamisel ja tunnistab inimese suutmatust selgitada, miks me sellest eemaldudes seda Jumalat ihaldame.

Seega pole meie patu puhul lõpuks seletamatu mitte see, et me patustame ilma põhjuseta, vaid see, et neil põhjustel pole lõpuks mõtet. Igasugune katse patuste motiivide kihte maha koorida lõpeb mõttetusega, sest kurjuse algse motiivi tuvastamine on nagu katse „kuulda vaikust” või „näha pimedust” (“City of God”, 12.7). Me ei näe seda, mida seal pole, ega kuule seda, mis ei kõla. Augustinus osutab Jumala väärale jäljendamisele kui kõigi pahede ajendile, kuid miks me üldse soovime Jumalat väärakalt jäljendada, on lõpuks seletamatu.

Augustinus tunneb ahastust oma seletamatu algmotiivi pärast, kui ta hüüab: “Kes suudab lahti harutada seda keerulist keerdunud sõlme?” (2.10.18). Tema ahastus kordab Pauluse hüüatust: „Ma armetu mees olen! Kes vabastab mind sellest surmakehast?” (Rm 7:24). Nagu Paulus, ootab Augustinus Kristuse halastust (Rm 7:25).

Patu hullumeelsuse avastamine suunab meid tagasi Kristuse mõõtmatu halastuse juurde. Nii nagu laps, kes on oma probleemist segaduse tekitanud, jookseb oma vanema juurde abi otsima, nii peame ka meie enda tekitatud segaduse tõttu Jumala poolt armu otsima. Kuid me ei tee seda, kui me ei tunne oma olukorra meeleheidet. Biograaf Peter Browni sõnul on kogu „Pihtimused” „lugu Augustinuse „südamest” või tema „tunnetest” – tema affectusest” (Augustine of Hippo, 163). Pirnide varastamise loos tunneb Augustinus – ja aitab meil tunda – ahastust meie seletamatu otsuse pärast Jumalast eemalduda. Ta näitab sügavusi, millest me hüüame Jumala poole abi järele.

Kadunud lapse tagasitulek

Oma patus vajame kadunud poja meeleheidet, kes pärast kogu oma pärandi raiskamist tunnistab, et tema ainus lootus on naasta oma isa juurde (Luuka 15:17–19). Või nagu psalmist, kes kutsub Issandat oma patu sügavikust halastama (Psalm 130:1–2), peame ka meie pöörduma Jumala poole lootuserikaste armupalvetega. „Sest Issanda juures on armastus ja Tema juures on külluslik lunastus” (Psalm 130:7). Patu hullumeelsus on meid juhtinud oma Isa eest põgenema, kuid Ta on valmis ja innukas meie juurde jooksma, tulvil andestust.

Augustinuse viimane lõik juhib meid eemale meie patu pimedusest, et Kristuse halastuse läbi vaadata Jumala pühaduse ilu:

Kes suudab lahti harutada selle kõige rohkem sassis oleva ja sõlmelisema sasipuntra? See on vastik ja ma ei taha seda vaadata ega näha. Oo õiglus ja süütus, õiglane ja armas, ma tahan vaadata silmadega, mis näevad puhtalt ja tunnevad küllastumist sellest, et ei ole kunagi küllastunud. Teiega on puhkus ja rahulik elu. Kes iganes teie sisse astub, läheb oma Issanda rõõmusse; seal ei karda ta midagi ja leiab oma ülima hüve Jumalas, kes on ülim headus. (2.10.18; tlk. Boulding)

Jumala täielik andestus taastab meid igaveseks koos Temaga puhkama. Niisiis, kui uurite oma mineviku või praeguseid patte, leidke lootust oma Isa „külluslikus lunastuses.”

 

Autor: Zach Howard

Allikas: Who Can Understand Sin? Deep Mercy for Our Dark Insanity | Desiring God

Zach Howard (@zachahoward) on kolledžiprogrammide dekaan ning Bethlehemi kolledži ja seminari teoloogia ja humanitaarteaduste dotsent. Tema ja ta naine Betsy elavad Minneapolises koos oma nelja tütrega.

Luik ei vaiki. Suveräänne rõõm Püha Augustinuse elus ja mõttes. Ühe impeeriumi lõpp

26.augustil 410.a. juhtus mõeldamatu. Pärast 900 aastat läbitungimatut turvalisust rüüstas Alarichi juhitud gooti armee Rooma. Püha Hieronymus, ladina .....

Augustinus võiks kirjutada “Jumalariigist” 2022. aastal

Kas olla osa kultuurist või mitte olla, selles on küsimus... Andke mulle teada, kui see stsenaarium tundub teile .....

Meie südamed

Issand Jeesus, meie Päästja, luba meil tulla Sinu ette. Meie südamed on külmad; Issand, soojenda neid oma ennastsalgava .....

Üksildane mina: pastoraalne vaade

Ma olen üksildane. Kas teie enda südames tekib kaja või olen mina ainult üksildane? Need, kes mind pealiskaudselt .....

Armastus avaldub erinevates vormides: 13 mõtet, mille üle mõtiskleda

Mis on armastus ja kuidas see välja näeb? Oleme kogunud 13 tsitaati selle erinevatest ilmingutest ja selle kohta, .....

Mis teeb naise ilusaks? Juhend noortele meestele

Mõned nimetavad seda "ilu eelarvamuseks". Teised eelistavad kasutada terminit "lookism" (väljanägemisest tulenev eelarvamus). Nii või teisiti on viimase .....

Kas mu patt põhjustas mu kannatusi?

Keset kannatusi tahame sageli teada oma katsumuse põhjust. Mõnikord on meie kõige valusamad kannatused otseselt põhjustatud meie patust .....

Patt ei lohuta Teid. Kuidas saatan kiusab neid, kellel on valus

Viis aastat tagasi diagnoositi mul tõsine gluteenitalumatus. Nagu mu vaene naine võib tunnistada, võitlesin diagnoosiga kuid, aga lõpuks .....

Kas varjatud patt põhjustab füüsilisi kannatusi?

Täna, järgides iga-aastast Navigaatorite piiblilugemisplaani, uurime taas psalme - koos loeme psalmi 32 ja homme - Psalmi 33. .....

Patt ei pea kunagi oma tõotusi

Aastaid tagasi peteti mind ja minu sõpru Pariisi saabudes 70 dollariga. Üritasime rongijaamas välja mõelda, kuidas piletiautomaadi kaudu .....

Oh mind vaest ja õnnetut: enesehaletsuse patt ja kuidas sellest vabaneda

Me kõik oleme seda väikelaste puhul täheldanud. See on hetk, kui kolmeaastane laps küsib sama vanalt lapselt üht .....

Kuningas Taaveti salajane retsept. “… et ma ei teeks pattu Sinu vastu.”

Pattu tegema, heebrea keeles חָטָא / khata: mööda laskma, vääratama; patustama; tahtlikult eksima, ebaõnne kogema, teelt eksima, viga .....