Selle artikli alguses tahaksin vaadelda katsumuse teemat, selle allikaid ja kuidas sellele vastu seista. Katsumuste all pean silmas erinevaid nippe ja kavandeid, mille eesmärk on kuidagi õõnestada kellegi usku või viia keegi vaimse tegevusetuse või viljatuse seisundisse. Seega, kui see artikkel räägib katsumustest, siis pean silmas salaplaane, mille eesmärk on hävitada usk, mitte katsumusi, mis saadetakse inimesele heade kavatsustega, et testida nende võimeid ja võimaldada tal saada täiuslikumaks, nagu seda teevad näiteks kooliõpetajad või vanemad perekonnas. Selles artiklis käsitletavad katsumused pole midagi muud kui püünised, mis on üles seatud eesmärgiga hävitada kõik, kes nendesse satuvad.
Milleks kõik eelnev? Seda seetõttu, et meil on tegemist järgmise probleemiga: paljud ei tee vahet heade kavatsustega saadetud katsumustel ja katsumustel-lõksudel ning omistavad absoluutselt igasuguse katsumuse Jumalale! See seisukoht avaldub järgmiselt: kas kellegagi juhtus liiklusõnnetus? Issand on see, kes teda proovile paneb! Kas kedagi kiusatakse taga tema usu pärast? Issand on see, kes teda proovile paneb! Kas keegi on langenud oma iha võrku? Jällegi on Issand see, kes paneb teda proovile ja saadab talle sarnased kiusatused! See seisukoht on Piibliga täiesti vastuolus ja seetõttu vastuvõetamatu. Lisaks teeb see lõppkokkuvõttes autuks Tema, kes “nii armastas maailma, et ta andis oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu” (Johannese 3:16) ja süüdistab Teda kõigis asjades: katsumustes ja kiusatustes, mis meie teele satuvad. Kellele on vaja suhet nii väidetavalt ebajärjekindla Jumalaga, kes ühelt poolt annab oma Poja inimeste pattude eest, teisalt aga kiusab erinevate kurjade katsumustega just neid inimesi, keda Ta näib nii väga armastavat? Kuid ainult sellised seisukohad on vastuolulised, kuid mitte Jumal, kelle kohta Piibel selgelt ütleb:
Jaakobuse 1:13
Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, Tema ise ei kiusa kedagi.
Kui paljusid kiusab Jumal kurjaga? Mida ütleb Piibel, Tema Sõna? MITTE KEDAGI!
Kas Jumal paneb oma rahvast proovile? Jah, aga mitte kurjasti. Vastupidi, Ta paneb meid proovile nagu õpetaja testib õpilasi ja nagu vanemad testivad last. Pane tähele, kuidas Jeesus paneb proovile Filippust, ühe kaheteistkümnest jüngrist, järgmises olukorras:
Johannese 6:5-10
” Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis Ta ütles Filippusele: „Kust me ostame
leiba, et need saaksid süüa?” Aga seda Ta ütles teda proovile pannes, sest Ta teadis küll, mida Ta kavatseb teha. Filippus vastas Talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” Andreas, üks Ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles Talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest.”
Jeesus ei esitanud Filippusele seda küsimust, kuna Ta ei teadnud ise vastust. Küsimus esitati testimise eesmärgil. Kreeka keelne sõna, mis on siin tõlgitud “proovima”, tõlgitakse peaaegu kõigis teistes kirjakohtades “kiusama”. On aga ilmne, et antud juhul ei räägi me kiusatusest kui sellisest, vaid kontrolltööst, omamoodi eksamist, mille õpetaja ehk Jeesus oma jüngritele korraldab. Ta esitas neile küsimuse mitte sellepärast, et Ta ise vastust ei teadnud, vaid sellepärast, et Ta tahtis kontrollida, kas nad Teda tunnevad! Selline testimine põhineb headel kavatsustel ega ole suunatud kahju tekitamisele. Jumal saadab meile sellised katsumused, mis on sarnased nendega, mida õpetaja organiseerib oma õpilastele või vanemad oma lapsele. Ja muide, vastuste põhjal otsustades ei andnud Filippus ega Andreas testi lära.
