Klaas piima

Vaeslapsest teismeline Howard Kelly oli väga vaene..

Leiva ja hariduse saamiseks teenis ta viies kodudesse mitmesuguseid väikekaupu.
Ühel päeval ei jäänud talle taskusse sentigi.

Näljast piinatuna otsustas ta minna lähimasse majja ja süüa küsida. Tal oli kohutavalt piinlik, kuid majale lähenedes haaras teda otsusekindlus: keeldugu nad või mitte, aga tulgu, mis tuleb.

Ta sirutas otsustavalt kella ja vajutas mitu korda nuppu. Kui aga ukse avas noor ja väga ilus neiu, sattus Howard äkki segadusse. Hiljutisest enesekindlusest polnud jälgegi järele jäänud. Tal oli lihtsalt häbi neiult toitu küsida. Ja siis ütles ta ärevusest kogeldes: “Kas ma võin … küsida teilt … klaasi vett?”

Tüdruk sai aru, et noormees on näljane, ja tõi talle suure klaasi piima.

Howard jõi seda aeglaselt ja küsis: “Kui palju ma teile võlgnen?”

“Sa ei ole mulle midagi võlgu,” vastas tüdruk. “Ema õpetas mind, et ma heade tegude eest, midagi vastu ei küsiks.”

“Sel juhul – tänan teid südamest!”, ta vastas.

Kui Howard Kelly oma kodust lahkus, tundis ta end mitte ainult füüsiliselt, vaid ka moraalselt hästi. Nüüd oli ta kindel: seni, kuni maailmas on nii heldeid ja lahkeid inimesi, on kõik hästi!

Möödus palju aastaid..

Ja siis haigestus ühel päeval noor naine, selle linna elanik, raskelt. Kohalikud arstid ei teadnud, mida teha. Lõpuks otsustasid nad saata naise suurde linna kogenud spetsialistide juurde kontrolli.

Konsultatsioonile kutsuti ka dr Howard Kelly.

Kui ta kuulis linna nime, kust see naine tuli, läks tema nägu särama. Ta tõusis kohe püsti ja läks naise palatisse. Teest väsinud naine magas. Arst astus vaikselt tuppa ja tundis ta kohe ära. Jah, see oli tema – seesama tüdruk, kes oli kord teda piimaklaasiga kostitanud. Pärast haigusloo ja testitulemuste andmete uurimist muutus arsti nägu süngeks: “See naine on hukule määratud!”

Arst naasis oma kabinetti ja istus mõnda aega vaikuses, mõtles millegi üle.

Ta mõtles sellele naisele, oma jõuetusele teda aidata ja selle üle kui ülekohtune on elu. Kuid mida rohkem ta mõtles, seda kurvemaks ta pilk muutus. Lõpuks hüppas ta toolilt püsti ja ütles: “Ei, ma teen kõik võimaliku ja võimatu, et teda päästa!”

Sellest päevast alates pööras dr Howard Kelly haigele patsiendile erilist tähelepanu. Ja pärast peaaegu kaheksa kuud kestnud pikka ja visa võitlust, saavutas dr Kelly kohutava haiguse üle võidu. Noore naise elu ei olnud enam ohus. Dr Kelly palus haigla raamatupidamisel koostada arve naise ravi kohta. Kui arve talle toodi, oli summa, mille naine pidi oma ravi eest maksma, tohutu. Ja see pole üllatav – võib öelda, et ta toodi teisest ilmast tagasi. Doktor Kelly vaatas arvet, võttis pastaka, kirjutas arve lõppu midagi ja palus arve naise palatisse viia.

2wArve kätte saanud, kartis naine seda avada. Ta oli kindel, et peab elu lõpuni selle maksmiseks väsimatult tööd tegema. Lõpuks võttis ta julguse kokku ja avas arve. Esimesena jäi talle silma käsitsi kirjutatud kiri, mis asus otse rea “Maksa” all. Sinna oli kirjutatud: „Makstud täielikult klaasitäie piimaga. Dr Howard Kelly ”. Rõõmupisaradvalgusid naise silmadesse ning tema süda oli ääreni täis soojust ja tänulikkust.

See pole mõistujutt ega väljamõeldud lugu.

Dr Kelly (Howard Kelly, 1858 – 1943) ei ole väljamõeldud inimene, vaid kuulus terapeut, üks USA esimese Johns Hopkinsi meditsiiniuuringute ülikooli asutajatest.

Lugu doktorist ja talle ulatatud piimaklaasist on usaldusväärne ja kinnitatud ka tema biograafi poolt.