Kolm asja, mida peaksite teadma üksikvanemate kohta

Jagage armastust

Paar aastat tagasi küsis keegi minult: “Mis tunne on olla üksikvanem?” Mul läksid silmad kohe märjaks. Minu abielu kokkuvarisemise tagajärjel tekkinud segadustunne ja kõigi viimase kümne aasta jooksul tütre üksi kasvatamise raskused rullusid lainena üle minu. Sel hetkel, kui mulle see lihtne küsimus esitati, tundsin esimest korda kümne aasta jooksul armastust ja tähelepanu.

Vahel räägin sellest kirikus oma üksikute sõpradega. Ja kuigi meie lood on ainulaadsed, on meil suur ühisosa. On kolm asja, mida üksikvanemad sooviksid oma vendadele ja õdedele Kristuses teada anda.

Vajame puhkust

Tervikliku perekonna lapsevanemad teavad, kui kurnav on laste kasvatamise auväärne missioon, see on keeruline tasakaalustamine hariduse, raske töö, kirikuteenistuse ja majapidamistööde vahel. Samal ajal kujutage ette, et inimeselt võetakse ära teise inimese tugi, oskused ja algatusvõime, mis varem toimus perekondlike kohustuste jagamise protsessis. Lisaks puutuvad üksikvanemad sageli kokku peene, kuid intensiivse hingevaluga, ebameeldivate vestlustega teise lapsevanemaga, käimasolevate kohtuvaidluste, vigastuste, väärkohtlemise ja teiste probleemidega.

Ühepoolne kasvatus leiab aset raskemates tingimustes kui ühine kasvatus.

Seetõttu palun suhelge meie lastega! See võib olla kaljuronimine või kinno minek. Võiksite nad kirikusse kaasa võtta ja teel peatuda hommikusöögiks või õpetada neile lihtsaid elutarkusi nagu ratta vahetamine või muru niitmine. Üksikemana tunnen kergendust, kui mu tütar veedab aega nende kristlastega, keda usaldan.

Kui see juhtub, tahaksin väga, et paluksite koos nendega ja räägiksite neile, kuidas te Kristuse juurde tulite. Meil oleks väga hea meel, kui saaksite nendega rääkida nende suhetest Jeesusega. Hindame väga teie kohalolekut nende elus. Meie lapsed vajavad teid väga.

Me vajame perekonda

Üksikvanemate elu on sageli rahutu – püüame vastuolud kõrvaldada ja kaasata oma lapsi. On kiusatus kasutada oma lapsi ebatervislikel viisidel, näiteks õlana, mille najal nutta, kõrvadena, et rääkida teisest vanemast negatiivselt, või otsustajana, arvestamata nende küpsuse puudumist ja riskides noorte südamete ja meelte kahjustamisega. Alati ei saa loota mehe või tema perekonna endistele sugulastele, eriti kui nad on kaugel või teil on keerulised suhted. Mõni vanem üritab kontakti hoida, kuid tegelikkuses püüab ta lihtsalt vee peal püsida.

Vajame, et kristlased oleksid meiega erinevates olukordades. Vajame, et meie kogudused oleksid meie pered. Meil on vaja, et te meiega suhtleksite, aitaksite meie eludes näha seda, mida me ise ei näe.

Kümnest üksikvanemast üheksa on üksikemad ja meil oleks abiks kui meie kõrval oleks mehed – üksikud või abielus olevad, noored või vanad -, et lapsed näeksid mehelikku lähenemist ja vagadust. Aidake meil mitte langeda meeste ohvriks, kes naisi halvasti kohtlevad. Aidake meil mõista, kuidas saaksime oma poegi kõige paremini kasvatada. Oleme omakorda valmis õppima nii paaris kui ka vallalistena elavatelt inimestelt, kellel on tervislik abielu või üksikelu. Palun ärge arvake, et kui teil on meie elust erinev staatus, siis pole teil midagi pakkuda. Me vajame teie sõprust.

Veedame koos aega! See ei pea olema tavapärasest erinev. Mõni meist tunneb endiselt ära põlgamise valu, meil ei ole lihtne olla perekonna ainus täiskasvanu ja kanda vastutuse koormat ning seetõttu võib teie algatus koos aega veeta olla väga kasulik.

Ja kuigi me oleme abivajavas olukorras, on võimalik, et vajate meilt midagi sellist, mida Kristus meile andis: meie nägemust, kogemust ja teenimist. Meil on ka ande, mida saame teiega jagada ja aidata teil teie koormat kanda.

Vajame juhiseid ja nõuandeid

Vaenlane soovib, et oleksime eraldatud, uppunud ohvri mentaliteeti ja kibedusse, süüdistades teisi oma olukorras. Ta soovib, et me läheksime vooluga kaasa, eemale koguduse turvalisusest, otsides rahulolu romantilistes suhetes, mitte Kristusest. Ta soovib, et me vaataksime oma lapsi nagu väikeseid ingleid, keda kummardada, või ebamugava ballastina, millest vabaneda. Ta soovib, et me mõtleksime, et oleme endi silmis targad, et tegutseme oma südame korraldusel, juhtides samal ajal oma perekonda patu sügavasse vette ja mõtlematusse.

Aruandekohustuse ja abikaasa vaatenurga puudumise tõttu vajavad üksikvanemad eriliselt Kiriku juhtide ning küpsete vendade ja õdede abi. Nende nõuanded on meie jaoks üliolulised selleks, et liikuda õiges suunas. Vahel tunneme end aga koormana. Uhkus või häbi takistavad meid sageli oma elu suunitlemisel abi saamast. Kes ikka tahab olla alati abi paluv õnnetu üksikema (või isa!)?

Palun võtke initsiatiiv! Me vajame teie juhendamist. Me vajame teie nõuandeid. Küsige meilt, kas meil on lahendamata probleeme, millest me tahaksime kellegagi rääkida. Või korraldage regulaarseid kohtumisi, et vestelda ja laste eest palvetada. Või pakkuge ühist Piibliuurimist üksinduse teemal. Paluge meil viisakalt aru anda. Me lähme läbi raskest perioodist oma eludes.

Küsides kelleltki kogudusest: „Mis tunne on olla üksikvanem?” teete võibolla esimese sammu selleks, et asendada ebastabiilsuse ja üksilduse tunne tundega, et teid märgatakse ja armastatakse. Teist võib saada selleks, keda Jumal kasutab üksikvanemate juhtimiseks – esimest või tuhandendat korda – Jeesuse päästva armastuse poole.

Autor Tessa Reed / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/tri-fakta-kotorye-vam-stoit-znat-pro-roditelej-odinochek.htm