“Miss Kuhlman,” ütles ta, “ma olen juba pikka aega tahtnud teile midagi öelda…”

„Ühel päeval Pittsburghis peatas silmapaistev ärimees mind Carlton House hotelli fuajees. “Miss Kuhlman,” ütles ta, “ma olen juba pikka aega tahtnud teile midagi öelda ja nüüd on mul see võimalus. Ma tahan, et te teaksite seda: mu ema on pärit vanast riigist. Ta on venelane ja ta ei räägi ega mõista inglise keelt. Kuid,“ jätkas ta, „mu ema ei jäta ühtegi teie saadet vaatamata, tulgu mis tuleb. Igal hommikul enne tööle minekut pean ma oma raadio panema sellele lainele, kus teie saade hakkab ja ta ootab seda. Ta tunneb juba muusika esimestest nootidest ära, et see on Miss Kuhlmani saade. Ta pole aastaid ühtegi teie saadet vahele jätnud, kuid tänaseni ei mõista ta peaaegu mitte midagi sellest, mida te räägite.”

Minuga rääkinud härrasmees tegi pausi ja ütles siis naeratades: “Aga teate, ta istub raadio juures tervelt pool tundi ja lihtsalt nutab kolmkümmend minutit. Rõõmupisarad laskuvad ta põskedele ja mõnikord hakkab ta vene keeles Jumalat kiitma ja palvetama.

Ma ütlen talle: „Ema, sa ei saa ju aru, mida preili Kuhlman räägib. Miks sa niiviisi nutad?”

Ja ta vastab mulle vene keeles: “See on sellepärast, et ma tunnen Püha Vaimu väge. See kõik on nii imeline. Ma ei saaks elada ilma tema saadeteta.”

Minu poole kätt sirutades haaras mu sõber hotelli fuajees minu käest kõvasti kinni. “Ausalt, preili Kuhlman,” ütles ta lahkudes, “see on kõigile meie kodustele alati saladuseks olnud. Tänan siiski selle eest, mida me ei mõista, aga ema mõistab.”

Ja nüüd, armsad, ma lahkun teie juurest palvetades, et te tunneksite Püha Vaimu kohalolu ja väge oma elus.
_
Kathryn Kuhlman 1983. aastal ilmunud raamatus “Pilgupilk hiilgasse” 27. peatükis “Jumala hind ja armastus”.