Kuidas peaks usklik naine välja nägema tänapäeval? Ma arvan, et paljudel lugejatel on selles küsimuses oma arvamus. Ja kui ei ole, siis igas kirikus annavad kohalikud eakad koguduseliikmed hea meelega teile terve rea üksikasjalikke juhiseid seeliku pikkuse, pluusi varruka pikkuse, mütside, soengute, kosmeetika ja palju muu kohta. Ja kui neilt küsitakse, kas kristlik naine tohib moodi järgida, vastavad paljud neist kindlasti: “Muidugi mitte!”
Ometi ei ole vastus vaga uskliku naise küsimusele sugugi nii üheselt mõistetav, kui esmapilgul võib tunduda.
Vana Testamendi ajal riietusid naised idamaiselt erksalt ja isegi luksuslikult.
Tuletagem meelde, kuidas Õpetussõnade raamatu autor kirjeldab ideaalse naise välimust: „ta riietus on linane ja purpurpunane.” (Õpetussõnad 31: 22).
Vastavalt nende aegade tavadele peeti täiesti normaalseks, et naine kannab värvilisi riideid ja palju kullast ja vääriskividest ehteid. Ajad on muutunud ja koos ajaga on muutunud ka mood.
Täna ei tuleks keegi selle pealegi, et riietuda nagu iisraellased neli või isegi kaks tuhat aastat tagasi. Meie ajal oleks selline riietus väljakutsuv, mitte vaga.
Ja vastupidi, püksid, millest on saanud kaasaegse naise jaoks hädavajalik riietusese, tuleks paljude vendade ja õdede arvates kategooriliselt kristliku naise garderoobist välja jätta.
Naine ei tohiks nende sõnul kanda “meeste” riideid. Ajalukku süüvides tuleb siiski tunnistada, et pükse ei ole alati peetud “mehe” rõivaks. Apostlite päevil ei kandnud mehed pükse. Need moesuunad ilmusid palju hiljem.
Ja alles suhteliselt hiljuti omandasid meeste rõivad välimuse, mida peame praegu “ainuõigeks”. Kui II-III sajandi kristlastel oleks võimalik näha tänaseid meeste ülikondi, siis neid ei peetaks mitte ainult sündsusetuks, vaid lihtsalt naeruväärseks.
Huvitav oleks näha, kuidas reageeriksid tänapäeva kristlased Ristija Johannese ilmumisele kirikusse, kes, nagu mäletame, kandis “kaamelikarvadest kuube” (Matteuse 3: 4)? Ma arvan, et see tekitaks emotsioonide tormi ja terve etteheidete voo.
Tuleb välja, et me kõik märkamatult järgime oma aja moodi ja kombeid, ajades need sageli vagadusega segamini.
“Teie ehteks ärgu olgu välispidine juuste palmitsemine ega kuldkeede kandmine ega rõivad, mida te kannate, vaid selleks olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt,” soovitab apostel Peetrus (1Pt 3: 3-4).
… Järgides hoolega selle juhise esimest osa, ei pööra me alati tähelepanu teisele, kõige olulisemale, mis rõhutab südame ilu ja vaimu ülimuslikkust.
Sageli, demonstratiivselt keeldudes elegantsete riiete kandmisest ja hoolikalt tagasihoidlikkust ja askeetlikkust rõhutades, toome esiplaanile nähtava vagaduse välise ilmingu.
Selle tagajärjel saavad meist, nagu maailma inimestestki, moe pantvangid. Kuid see on erilist laadi, “kiriklik mood” ning paljastab avalikkusele meie pseudovagaduse.
Veel hullem on see, kui nende uhkeldavate omaduste taga peitub hoolikalt varjatud ülimuslik tunne, et oled “kõigist teistest” üle. Sellise uskliku ilmumine toob meelde evangeeliumi variseri sõnad: “Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed” (Luuka 18:11).
Nähes sellist naist, kes pole meie meelest “kristlikult” riietatud, kiirustame teda hukka mõista. Selle tagajärjel võib uskmatul naisel, kes otsib Jumalat, olla raske esimest korda kiriku künnist ületada, kartes, et kristlased saavad temast valesti aru või põlgavad teda. Selle asemel, et olla “maailma valgus”, võime tahtmatult saada takistuseks selle Valguse levikule.
Nad ütlevad, et kohtutakse riiete järgi … Need on materiaalse maailma seadused, kus inimesi hinnatakse nende välimuse järgi. Kristlikus maailmas peaksid valitsema teised seadused, mis põhinevad “tasase ja vaikse vaimu” põhimõtetel.
Tahaksin, et uute inimestega kohtudes pööraksime ennekõike tähelepanu inimese nähtamatutele vaimsetele omadustele ja määraksime ainult nende kaudu meie suhtumise temasse.
LISA
Käskudes, mis on kirjas 5. Moosese raamatus 22:5 (“Naine ärgu kandku mehe riideid…”) ja 22:11 (“Ära pane selga riiet, mis on segatud lõimest, villasest ja linasest…”) ei öelda, miks selliseid käske anti. Seetõttu võime nende keeldude kohta teha mitmeid järeldusi.
Paljud inimesed rakendavad seda salmi tänapäeval olukorra kohta, kus naised kannavad pükse. Kuid see pole päris õige lähenemine.
Esiteks, ei kanna naised meeste, vaid naiste pükse. On teada, et naiste ja meeste pükste lõige on erinev.
Teiseks, millegipärast sattusid põlu alla ainult püksid, aga kuidas on lood teiste meeste rõivastega – pintsakud, T-särgid, sokid jne? Nii meestel kui naistel on riietuses palju asju, mis ei erine, aga sellele ei pöörata tähelepanu.
Kolmas punkt on see, et ajal, kui Issand selle käsu andis, ei kandnud naised ega mehed üldse pükse. Neil päevil olid meeste ja naiste riided praktiliselt ühesugused.
Nad võisid erineda värvi või kaunistuste, kangaste kvaliteedi poolest, kuid nad olid õmmeldud peaaegu ühesuguselt. Seetõttu ei kehti see märkus pükste kohta.
Mida tähendas siis see väljend “naine ei peaks kandma meeste rõivaid ja mees ei peaks kandma naiste riideid”?
Algselt vanaheebrea keeles kirjutatud väljendit “meeste riided” võib tõlkida ka kui “sõjarelvastus”. Seda mõistes selgub, et naistel keelati lahingutes osalemine ja sõdalase riiete kandmine. Üldiselt õpetab see ettekirjutus jagama sotsiaalseid rolle vastavalt iga soo loomulikele omadustele.
Teised piibliteadlased peavad seda väljendit takistuseks sellisele pahele nagu transvestiitlus – see on terav soov (kirg) kanda riideid, mida tavaliselt kannavad vastassoo esindajad.
Kuid enamik Piibli tõlgendajaid näeb selles käsus inimeste kaitsmist igasuguse paganate jäljendamise ja paganlikes rituaalides osalemise eest.
Oma ebajumalate teenimisel oli tolleaegsetel paganatel palju religioosseid kombeid, mis olid täis pöörasust.
Sellisel rituaalil osaledes maskeerisid mehed end naisteks ja naised meesteks.
Seetõttu on see käsk kooskõlas teiste sõnadega: “Ärge roojastage endid mitte ühegagi neist asjust, sest nende kõigiga on endid roojastanud need paganad, keda Ma ajan ära teie eest:…”; “Te ei tohi käia selle rahva seaduste järgi, kelle Ma ajan ära teie eest, sest nemad on teinud kõike seda ja on saanud Mulle vastikuks! … ”(3. Moosese 18:24; 20:23).
Sarnast karmi hukkamõistu väljendatakse hiljem selles samas rõivastust käsitlevas tekstis: “… sest igaüks, kes seda teeb, on jäle Issandale, su Jumalale.” (5. Moos. 22: 5).