Kristuse kaotamine kristluses

Küsimus kõlab alguses kummaliselt, kuid olen hakanud seda endalt küsima: kas mul on oht kaotada Kristus oma kristluses?

Nende seas, kes me tõesti tunneme Jeesust, armastame Teda, usume Temasse igavese elu jaoks – kas oleme kaotanud oma esimese armastuse? Kas suurema valguse asemel paistab nüüd meie südamesse väiksem valgus? Kas Ta on märkamatult muutunud meie hinge suure objekti asemel omadussõnaks, mis muudab muid püüdlusi? Tänapäeval müüakse raamatuid kristliku elu kohta, aga tavaliselt jäävad lattu seisma raamatud Kristusest endast.

Kas me saame ikka ausalt öelda: „Mu hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut, kui valvurid hommikut.” (Psalm 130:6)? Kas see on üks asi, mida me palume oma Issandalt, et saaksime vaadelda Tema ilu ja Temaga vestelda (Psalm 27:4)? Kui Ta täna tagasi tuleks, kas see tunduks segamisena või segaks Ta meie jutule vahele siis, kui küsime üksteiselt: “Kas olete näinud Teda, keda mu hing armastab” (Ülemlaulud 3:3)? Kas me tunneme Tema puudumise valu? Kas me igatseme Teda?

Viimasel ajal olen ma vähem piilunud üle selle maailma seinte ja oodanud Tema tulekut. Selle asemel olen tegelenud heade ja isegi jumalakartlike tegevustega – nendega, mis on pärit Temalt, Tema poole ja Tema kaudu, kuid pole Tema. Endalegi üllatuseks mõistsin, et hakkasin oma kristluses kaotama Kristust. Ja siin tundub Tema silmist kaotamine olevat peenem ja lihtsam.

Püüan kirjeldada, kuidas me võime Ta silmist kaotada mõnes meie jaoks kõige väärtuslikumas kohas: evangeeliumis, Pühakirjas, pühaduse poole püüdlemises ja kirikus.

Kas oleme Ta evangeeliumis kaotanud?

Olen Jeesuse evangeeliumisse valesti paigutanud, kui evangeelium muutub näotuks, kui see muutub osaks võrrandist, kus evangeelium pluss usk võrdub taevaga. Michael Reeves saab sellest aru, kui ta kirjutab, et Charles Spurgeon

“eelistas rääkida “Kristuse” kuulutamisest mitte “evangeeliumi”, “tõe” või millestki muu kuulutamisest, sest kui kergesti me taandame “evangeeliumi” või “tõe” umbisikuliseks süsteemiks. Kristus ise on isiklikult Tee, Tõde ja Elu; Jumala auhiilgus; pühade elu ja rõõm; Peigmees, kelle pruut on kutsutud Teda nautima.” (“Spurgeon on the Christian Life”, 71)

Kui ma ei ole valvel, siis võin evangeeliumi ja tõe taandada veretuks ja pulsivabaks teaduseks. Vastupidiselt sellele isikuta skeemile kirjeldab Paulus Jumala evangeeliumi sellisena

“mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud oma Pojast – kes liha poolest on sündinud Taaveti soost, ent pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist ülestõusmise järel Jumala Pojaks väes – Jeesusest Kristusest, meie Issandast.” (Roomlastele 1:1–4)

Paulus ei pühendanud oma elu staatilisele valemile, kuid Jumal eraldas ta evangeeliumi jaoks  “tema Pojast”. See evangeelium, Jumala päästejõud, on hea sõnum inimesest – Jeesusest Kristusest, kaua aega tagasi prohveteeritud Taaveti Pojast, kes löödi risti patu pärast, tõusis üles väega Isa paremale käele, et peagi tagasi tulla.

Kas oleme Ta Pühakirjas kaotanud?

“Te uurite pühi kirju, sest te arvate nendest saavat igavese elu – ja just need on, mis tunnistavad Minust. Aga te ei taha tulla Minu juurde, et saada elu.” (Johannese 5: 39–40). Kas oleme omandanud Piibli lugemise halvad harjumused, mis jäljendavad neid pimedaid varisere?

Küsige endalt, mida ma olen viimasel ajal Piiblist leidnud? Võite vastata, et olete õppinud tundma rahulolu, kuidas kannatada või kuidas oma naist paremini armastada. Võib-olla olete uurinud jüngrite julgust Apostlite tegude raamatust või kogunud tarkust pastoraalsetest kirjadest. Võib-olla olete alandlikult  filiplaste kirjas reisinud, teid õpetati psalmides palvetama või mõtisklesite oma kindlustunde üle 1. Johannese kirja alusel. Kõik need on head õppetunnid.

Järgmiseks küsige endalt: Mida ma olen Kristuse kohta viimasel ajal näinud? Mis on seal Tema kohta, kes on kaunistanud teie südant ja rahuldanud teie hinge? Milline Tema sõnadest on teie tähelepanu köitnud? Milline Tema voorustest on teie kiindumust harpuuninud? Mis on Tema ristis sellist, mis on teid alandanud, mis on Tema ülestõusmises  teid toetanud, milline osa Tema tagasitulekust suunab teie igatsevad pilgud  taeva poole?

Ma kahtlustan, et enamikul meist on esimesele küsimusele palju lihtsam vastata kui teisele. Oleme palju mõelnud, aga kui palju Kristusest endast? Me räägime palju usust, aga kui palju Temast kellesse meie usume? Variserid otsisid palju pühasid teemasid, kuid ei näinud Messiat, kes oli otse nende ees.

Kas me oleme pühadust taga ajades Tema kaotanud?

Kui me kaotame Jeesuse oma pühitsuses silmist, siis tähendab Kristuse sarnasus täiuslikku voorust ja patt mitteisiklikku rikkumist.

Selle asemel, et näha omaenda armastust Kristuse armastuse jäljendamisena (Johannese 15:12), püüame omada üldist armastust täies ulatuses, ülevoolavat üldist kannatlikkust, elementaarset rõõmu ja leebust ning ülimuslikku enesevalitsemist. Pühadusest saab peagi eetiline matemaatika, kus me võtame positiivse atribuudi ja arvutame, kui palju me seda veel vajame.

Ja kui me mõtleme patule, siis mõtleme lihtsalt hingetule seaduse rikkumisele. Patt juhtub siis, kui  liiklusmärgil oli kirjas, et kiiruspiirang on 70 miili tunnis ja kiiruskaamera näitas, et sõidame 80. Me rikkusime seadust. Õigluse külm silm tabab meid — trahv saadetakse postiga.

Selle asemel vaatab meie pühadus Jeesusele otsa. See näeb välja nagu Jeesus. Tema hiilgust nähes muutume samasuguseks kujuks (2. Korintlastele 3:18). Isa määras meile, et oleksime Tema Poja sarnased (Rm 8:29). Me ei saavuta säravaid voorusi nende endi pärast; me „riietume Issanda Jeesuse Kristusega” (Rm 13:14). Ja me ei järgi mitte abstraktset seadust, vaid Tema seadust: me kanname üksteise koormaid „ja nii täidame Kristuse seadust” (Galaatlastele 6:2). Selle asemel, et kiiruspiirangut ületanutena pattu tunnistada, tunnistame pattu oma kolmainu Jumala vastu.

Kas oleme Ta kirikus kaotanud?

Meie üha enam postkristlik ühiskond eelistab kuldreeglit kuldsele valitsejale. Humanism patsutab südametunnistuse seljale, ligimesearmastus jääb alles, kuigi paljud teesklevad, et Jumal on surnud.

Ometi võime olla süüdi pühamas versioonis. See on tõsi, et meid tuntakse armastusest üksteise vastu, kuid mitte ainult armastusest üksteise vastu. Me ei saa keskenduda horisontaalsele armastusele teiste kristlaste vastu ja unustada vertikaalse armastuse Kristuse vastu, suhtudes seega tõsiselt teise suurde käsku armastada üksteist nagu iseennast, ignoreerime samal ajal esimest armastada Jumalat kõigega, mis meil on.

Kiusatus on nagu lühiajalise misjonireisi kiusatus – kaeva kaev, aga unusta elav vesi. Võime väikesele rühmale süüa teha, palvekoosolekut juhtida, eraklikke koguduseliikmeid külastada, jumalateenistuseks toolid kohale seada, ülistusproovis harjutada, toidulaua üles seada, kaardi saata, matustel osaleda, aga kaotada Jeesuse silmist. Selleks, et kristlik kogudus selliseks jääks, peab see olema kogudus, mis rajaneb Kristuse tööle, on täis Kristuse Vaimu ja eksisteerib Kristuse auks.

Meie elu kehas on elu Tema Ihus. Jeesus „on ihu, koguduse pea. Tema on algus, esmasündinu surnuist, et Ta oleks kõiges esikohal” (Koloslastele 1:18). Me ei ole maailma seltskonnaklubide parim versioon, parim humanistlik seltskond, kus puistatatakse Jeesuse kohta banaalsuseid. Me jääme Tema valdusse, Tema lammasteks ja Tema pruudiks. Kui kuningas lahkub, siis lahkub ka meie lambijalg.

Otsimatu otsimine

„Jeesuse Kristuse uurimine on kõige õilsam teema, millele üks hing on end kunagi kulutanud,” kirjutab John Flavel. „Need, kes teistsuguste õpingute kallal oma ajusid vaevavad ja piinavad, nagu lapsed, väsitavad end madalas mängus; kotkas mängib ise päikesega. Inglid uurivad seda õpetust ja kummarduvad, et vaadata selle sügavasse süvikusse. Inglid ei väsi vaatamast kuningat Tema ilus. Kas meie oleme ära väsinud?

Kristlane: „Kuigi te pole Teda näinud, armastate te  Teda. Kuigi te Teda praegu ei näe, usute te Temasse ja rõõmustate rõõmuga, mis on väljendamatu ja täis auhiilgust, saades oma usu tulemuse, teie hingede pääste” (1Pt 1:8–9). Tema tundmine on maapealne ja taevalik taevas. Pühade igavene õnn on näha Jumalat Kristuse näos ja saada selliseks, nagu me Teda näeme. Taevas tiirleb Tema ümber. Kas lepime praegu kristlusega, kus Kristus on alatoidetud?

Veetkem oma elu Tema mitmekülgset hiilgust vaadates. Uurigem Kristuse rikkusi, kuni meiegi veendume, et need on “uurimatud” (Efeslastele 3:8). Teeme Tema armastusest – mis ületab kogu teadmise – meie kõikehõlmava teema. Palugem oma vaimulikelt, nagu kreeklased Filippuselt: “Isand, me tahame Jeesust näha!” (Johannese 12:21).

Meil kõigil on võimalik Teda rohkem näha. Flavel kordab ennast:

“Kristuse uurimine on nagu uue avastatud riigi rajamine; alguses istuvad mehed mere ääres, maa äärtel ja piiridel; ja seal nad elavad, kuid järk-järgult otsivad nad teed üha kaugemale maa südamesse. Ah, parimad meist on aga alles selle tohutu kontinendi piiril!”

Reisige edasi, kallis kristlane, õppides Teda tundma – ärge leppige Tema eetika, abielunõustamise ja maailmavaatega ilma Temata. Avastage seda tohutut mandrit tulevaste ajastute, kogu igaviku jooksul ja te leiate alati midagi uut, mida avastada.

Autor: Greg Morse / Losing Christ in Christianity | Desiring God

Walesi kristluse üllatav tõus ja langus

Intervjuu: "Kristluse ajalugu Walesis" David Ceri Jonesiga. Aastal 1800 kõndis 15-aastane Mary Jones umbes 25 miili, et osta .....

Misjonär Mongoolias: “Kristlus ei tähenda mugavat elu, kristlus on igavene elu”

Ruslan Andreitšenko koos abikaasa Svetlanaga, on teinud misjonitööd Mongoolias alates 1994. aastast. Vanemad, kelle kõik viis last on .....

Juri Sipko – Kristlus on taeva poole sirutatud käed, millest voolab mõõtmatut armu

Kuulsin, et kristlus on taeva poole sirutatud käed, millest voolab mõõtmatut armu.Arvasin, et kristlus on Jumala armastuse hoolimatu .....

Miks paljud kristlased ei mõista kristluse olemust?

Kristlus on ainus religioon, mille asutaja on surnuist üles tõusnud. Mitte nii kaua aega tagasi tähistasid miljonid kristlased .....

Kristlus ja mood

Kuidas peaks usklik naine välja nägema tänapäeval? Ma arvan, et paljudel lugejatel on selles küsimuses oma arvamus. Ja .....