Kristuse surm ja meie surm. Nr 3024

JUTLUS
AVALDATUD NELJAPÄEVAL, 24. JAANUARIL 1907. a
ESITAJA C. H. SPURGEON
NEWINGTONI METROPOLITAN TABERNACLE`IS
ISSANDAPÄEVA ÕHTUL, 14. VEEBRUARIL 1869. a

Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” Johannese 12:23-24

TEATUD kreeklased soovisid Jeesust näha. Nad teatasid Filippusele oma soovist, Filippus konsulteeris Andreasega ja kaks jüngrit koos andsid oma Õpetajale teada sellest, mis neile tundus olevat väga oluline. Nagu targad idast tulid kunagi Jeesust vaatama, nii tulid ka need paganad Läänest. Tõenäoliselt ootasid Filippus ja Andreas, et Kristus ilmutab oma imettegevat väge nende küsijate silme ees, kuid meie Issand, selle asemel, et liikuda oma võidukast rongkäigust ja rahvahulga hoosiannadest millegi väliselt suurejoonelisema poole, hakkas korraga rääkima hoopis teisest austamisest, mida Tema jüngrid või need kreeklased soovisid – austamisest, mis pidi järgnema surmale ja matmisele.

Kas pole eriti tähelepanuväärne, kuidas meie Issanda meelt valitses alati  Tema ristimine, see leina ja kannatuste sisse sukeldumine, see surm, mille Ta pidi saavutama Jeruusalemmas? See oli kogu Tema elu peamine mõte ja miski ei suutnud  panna Teda seda unustama. Tema katsumuste raskeimal hetkel ja oma helgeimal rõõmuhetkel oli Tema süda võrdselt ristil ja Ta igatses viia lõpule oma lepitusohvri toomine oma rahva päästmise nimel. Oh Kristuse vapper ja armastav süda, mis on nii kindlalt armastusse rajatud, nii otsustav selles, et saada Teda armastatu pärast naelutatuks – me imetleme ja armastame Sind vastutasuks!

Kindlasti ei ole meie suhtume Lunastaja surma kunagi piisav. Ma kardan, et isegi meie, kes jutlustame kõige rohkem sellest, mõtiskleme sellest liiga vähe. Et meie, kes palvetame, palume liiga vähe. Et meie, kes laulame, kiidame oma Issandat liiga vähe Tema imelise surma eest ja et meie, kes me elame Tema armust, mõtleme siiski liiga vähe sellest kanalist, mida mööda see arm meieni voolab. Kristuse surm on Tema au ja see peaks olema ka meie oma.

Kõik teised Pühakirja teemad on olulised ja mitte ühtegi neist ei tohi varju heita, kuid Jumala Poja surm on kõigi nende väiksemate valguste keskne päike. See on suur Alfa ja Omega, Esimene ja Viimane. See pole mitte ainult silmapaistev, vaid ka meie seas esikohal. Ma võiksin peaaegu soovida, et me purustaksime kõik teised meie hinge harfi keeled, välja arvatud need, mis kõlavad Tema armastuse muusikas. Teised hääled vaikigu ja Tema vere hääl kõlagu meie hinges!

Kui me oleksime vaid seotud selle ühe teemaga – aheldatud selle külge ega suudaks kunagi teist võtta, vaid oleksime sunnitud lihtsalt seisma ja lakkamatult hüüdma: “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” – see pigem laiendaks meie teenistust kui kitsendaks. Siin on teema, mis sobib seeravitele. Jah, “peaingel Miikael” võib seda teemat pidada liiga ulatuslikuks isegi tema kõrge intellekti jaoks.

Sel ajal kui me selle teksti üle mõtiskleme, ei sega meid ükski teine teema. Meie motoks on “Kõik Jeesuse heaks” ja “Mitte keegi peale Jeesuse”. Andku õnnistatud Trööstija, kelle töö on Kristuse ülistamine ja sellest võtmine mis kuulub Temale ja selle rakendamine meisse, meile nüüd Kristuse surma väge meie südamesse!

Salmid, mille üle me mõtiskleme, räägivad kahest asjast – esiteks Kristuse vaatest oma surmale ja teiseks Kristuse nägemusest selle surma vajalikkuse ja tagajärgede kohta.

I. Esiteks, me peame käsitlema KRISTUSE VAADET TEMA SURMALE. Ta ütleb: “Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.”

Nüüd ma luban vabalt, et see lõik võib viitab Kristuse kirgastamisele Tema ülestõusmises, Tema üles minekus ja kogu Tema võidukäigus väljaspool taevast, kuid kuna see on ühendatud vihjega nisuivale, mis maa peale visatakse, siis on selge, et meie Issand mõtles peamiselt oma surmale ja Ta rääkis sellest kui teatud mõttes oma hiilguse tunnist.

Kindlasti ei olnud Jumala Kristus vaimsete silmade jaoks kunagi aulisem kui siis, kui Ta oli naelutatud Kolgata ristile – isegi mitte seal, kus taeva lambid helendavad ülimas hiilguses, kus inglid mängivad harfidel võrratut muusikat ja kus Kristus ise istub Kõrgeima aujärjel, “Kuningate Kuninga ja Isandate Isandana”. Seda au ei saa võrrelda selle auga, mis säras surma ja põrgu võitja ümber, kui Ta langetas pea ja ütles: “See on lõpetatud” ja heitis hinge.

Pange tähele, et Kristus ütles, et „Inimese Poega tuleb kirgastada” – mitte Jumala Poega – sest Ta rääkis siin oma inimloomusest. See õpetab meile, et Kristust kui inimest austati kuna Ta talus vapralt, kannatlikult ja lõpuni seda, mida ükski teine inimene pole kunagi talunud. Ilma nurinata, Ta talus kogu agooniat ja teotust, mis Tema peale kuhjati. Ta marssis julgelt läbi füüsiliste, vaimsete ja hingeliste kannatuste tohutu sügavuse, mida lepitus nõudis. Võib olla on mõnda Tema ihulikku kannatust ja meie Issanda  hinge ahastust võrdsustatud sellega, mida talusid mõned märtrid, kuid ma väga kahtlen, kas see on kunagi nii olnud.

Pigem ma usun, et Tema eriliselt tundlik keha, mis polnud kunagi kaotanud oma õrnust läbi himude rahuldamise või ebapuhtuse ja mis oli parimas vormis, sest Ta oli “püha”, kes sündis Maarjast Kõigekõrgema varjutava väe kaudu – nendel põhjustel mulle tundub, et Kristus võis taluda selliseid füüsilisi valusid, mida sellises intensiivsuses pole on kogenud  ükski teine inimese poeg.

Aga mis puudutab Tema mentaalseid ja vaimseid kannatusi, siis see oli tundmatu kuristik – kes oskab mõõta või kujutada ette, mida Tema püha hing talus? Kuigi Harti poolt kirjutatud salmid on oma väljenduselt väga tugevad, ei piisa sellest tõe kirjeldamiseks isegi siis, kui ta kasutab sõnu Kristus Ketsemanis –

“Taludes kõike, mida inkarneerunud Jumal suutis taluda
Kogu jõust ja mitte midagi varuks jätmata.”

Ometi, kui hiilgavalt Ta seda kõike talus isegi kibeda lõpuni! Kulda prooviti ahjus, aga räbu ei avastatud. Atlasest võimsam Kristus kandis oma õlgadel leinamaailma ja ometi ei koperdanud Ta selle all ega heitnud koormat maha. Ta läks vangi ja surma, kuid kogu oma kannatuste tee, oli Tema vägev hing  Tema sees tugev ja Ta suri kõigi üle võidutsedes. Ta oli vallutamatu ja viimseni võitmatu. Kroonige Teda, Jeruusalemma tütred, kannatajate Kuningaks, kes on kõige võimsam kannatama ja päästma. Tema rõivad on surutõrrest punased, jumaldage Teda, sest Tema üksi talus oma vastaste raevu.

Pidage meeles ka seda, et Kristus võitis ristil au olla täielikult kuulekas. “Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.” Jumala teenijale on suur au olla jumaliku armu läbi siiralt sõnakuulelik oma Issandale, aga suurem au on see, kui Ta suudaks olla täielikult sõnakuulelik.

Meie Issandale, kes vabatahtlikult võttis meie teenija koha, annab Tema teenistuse täiuslikkus kõrgeima au. Olles oma aktiivse kuulekuse kaudu kõigis punktides seadust täiuslikult järginud, kroonis Ta oma eluteenistuse passiivse kuulekusega ja oli tõeliselt auline, kui Ta läks, et saada „Seaduse lõpuks.” Paljude vendade esmasündinu oled Sina, oo auline Inimese Poeg täiuslik oma kuulekuses, et saaksid olla meie pääste juht ja tuua palju poegi ausse!

Lisaks austati Kristust ristil kuna Ta saavutas selle, mida keegi teine poleks suutnud saavutada. Kui sageli me kuulutame tõde, mis on usklike jaoks alati värske ja rõõmustav, et Kristus Jeesus ristipuul võttis kõigi nende patud, kes Temasse usuvad – võttis need sõna otseses mõttes enda peale ja kandis neid nagu nad oleksid olnud Tema omad ja kannatas nende pattude eest ristil, kõike, mida meie oleksime pidanud oma pattude pärast kannatama, taludes seda, mida Tema Isa aktsepteeris kõigi jaoks samaväärse piinana?

Me usume, vennad ja õed, Kristusesse, Kristuse otsesesse asendamisse Tema rahvaga. Kristus seisis patuse asemele ja kannatas seda, mis patusele oli määratud – isegi Jumala needust ja Jumala viha. Ja nüüd on Ta nii palju kannatanud patuste pärast, et neid, kelle eest Ta suri, ei saa patus süüdistada ja neid kaasata karistusse, kuna see on kõigi kohtute maksiim, et seaduse järgi ei saa esmalt karistada asendajat ja seejärel karistada neid, keda Ta asendas.

Iga aus mees tunnistab, et kord makstud võlg on igaveseks tasutud. Niisiis, kuna Kristus maksis võla, mis Tema inimesed võlgnevad lõpmatule õiglusele, on see igaveseks kustutatud ja meie kohustused jumaliku õigluse ees on kustutatud. See on rõõmude rõõm, see on õpetus, mis muudab evangeeliumi Jumala heaks sõnumiks süüdi olevatele patustele, see on hiilgav tõde, mis paneb taevakellad helisema kõige valjema ja armsaima muusikana – et Kristus on teinud nii, et Tema rahva patt on lakkanud olemast. Nii kõlab see iidne prohvetikuulutus: “Neil päevil ja sel ajal, ütleb Issand, otsitakse Iisraeli  süüd, aga seda ei ole, ja Juuda patte, aga neid ei leita, sest Ma annan andeks neile, keda Ma alles jätan.”

Prints Messia töö on „üleastumise lõpetamine, patule piiri panemine ja süüteo lepitamine, igavese õiguse toomine.” Ja see töö saavutati täielikult siis, kui „Ta olles ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele.”

Oo armsad, siin on meie jaoks tõeline õndsus. Ta tõesti suri meie eest! Sina ja mina peaksime küsima: “Kas Ta suri minu eest?” Sellele vastamiseks pean küsima: “Kas ma usaldan Teda?” Kui ma usaldan, siis Ta suri, sest mina ja kõik mu patud on kadunud, sest Teda karistati minu asemel. Minu süü omistati Temale ja Ta suri, et see kõrvale heita. Ja nüüd peetakse Tema teeneid minu teeneteks.

Kristuse surmaga on tehtud imeline ülekandmine– Ta on võtnud kõik meie süü tagajärjed ja kandnud need kõik ja teinud neile igaveseks lõpu. Kas Ta siis ei saanud tõepoolest austatud oma surma läbi? Ja sina, usklik, võid laulda seda armsat laulu nii maa peal kui ka taevas –

“Oma veendumuses olen ma vaba,
Tema kallid käed torgati minu pärast läbi.
Kandes Tema plekitut rõivast
olen Püha nagu Püha Jumal.

Oh armu kõrgusi ja sügavusi!
mis lõõmavalt säravad –
Siin pühad ülestähendused näitavad,
et patused on mustad, aga ka kaunid.”

Kuid me ei tohi unustada, et Kristust austati oma surmas ametlikult meie suure Ülempreestrina. Tema seisis sel pimedal tunnil üksi tõelise Ülempreestrina, kes tõi Jumalale ainsa täiusliku ohvri. Kõik teised ülempreestrid olid olnud vaid Kristuse, suure antitüübi kujundid. Neil oli kord aastas, kuigi “mitte ilma vereta,” lubatud minna tikitud loori taha, mis varjas kõige pühmat paika teiste silmade eest.

Kuid tol kohutaval pimedusetunnil Kolgatal ohverdas Kristus, tõeline Ülempreester, enda kui lepitusohvri, mis ainuüksi võiks Tema rahva patud kõrvaldada. Ja siis, läbi rebitud loori, see tähendab läbi Tema ihu – Tema hing läks Jumala ligiollu ja seal Tema veri anub endiselt Tema rahva eest, rääkides paremini kui Aabeli veri.

Kadugu kõik teie Aaroni ja tema poegade uhked tseremooniad  nagu tähed, mis varjavad oma valguse, kui päike ise paistab! Kristus, Suur Ülempreester, on ainus, keda Tema kirik vajab. Võite minema heita oma mitmevärvilised rüüd, te võite ära panna oma hinnalised mitrad, võite kõrvale jätta rinnakilbi, sest ainuüksi Kristus kannab tõelise ülempreestri kuube, mitrat ja rinnakilpi Jumala ees ja Jumal on Ta, Tema ainulaadse ohvri kaudu, auliselt vastu võtnud.

Nüüdsest saagu kogu maal teada, et teist ohverdavat preestrit peale elava Kristuse ei ole ja teist ohvrit ei ole kui vaid see ohver, mille Ta on toonud üks kord igaveseks ja mis on endiselt kasulik kõigile, kes seda usaldavad. Tema kallis veri –

“Ei kaota kunagi oma väge,
Kuni kogu lunastatud Jumala kogudus
on päästetud, et mitte enam pattu teha.”

Nii olen ma teile näidanud, et Kristust austati isegi ristil. Ometi viitab Tema avaldus ka sellele, mis järgnes Tema surmale. See on tõepoolest nii tihedalt seotud ja põimunud Tema kannatuste ja ristilöömisega, et oleks vale seda neist eraldada – ometi ei tohi me kunagi unustada seda, et Tema, kes suri ja hauda pandi, tõusis ka üles. See oli Tema auhiilgus, et Ta oma kõigeväelise jõu läbi tõusis üles “esmasündinuna surnuist.”

Neljakümne päeva pärast tõusis Ta Isa juurde ja inglid võtsid Ta vastu, kui Ta tuli võidukalt tagasi taevasse. Meie usk kuuleb peaaegu Tema inglite eskordi imelise laulu püsivaid noote: „Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla!” Auline oli Tema vastuvõtt verega ostetud vaimude poolt, kes olid juba trooni ees ja Ta oli tõeliselt auline, kui Ta istus Isa paremale käele.

Vaadake, kuidas Maarja Poeg ülendatakse istuma Isa paremale käele. Inimene nagu meie ise, kuid samas austatuna pannakse seal valitsema koos oma Isaga! Ta oli alati olnud seal Jumalana, kuid nüüd on Ta seal ka kui inimesena, kes on kroonitud au ja austusega ning pandud valitsema kõigi Jumala kätetööde üle. Seesama Mees, kes oli kunagi Petlemma lapsuke ja seejärel Naatsareti puusepp ja hiljem mõrvatud Kolgatal, on nüüd nii kõrgele ülendatud, et Tema nimes, mis on kõigist nimedest kõrgemal, iga põlv nõtkuks „nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuseks.”

Mind rabab see, et meie Issand mõtles ka selle väitega seoses nende kreeklaste külaskäigule, et õpetada meile, et pärast Tema surma austatakse Teda kõigi inimkonna rahvaste seas. Et kuigi oma maises teenimistöös, ei saadetud Teda muu kui eksinud Iisraeli lammaste juurde, ometi tuleks pärast Tema surma kõigile rahvastele Tema nimel evangeeliumi kuulutada  ja kõigi rahvaste seas tuleks kokku koguda rahvas, kes ülistab Tema nime ikka ja igavesti.

Ka praegu pole Kolgata ristile löödud Kristuse jaoks väike au see, et Tema nime austatakse suures osas maast – isegi rahvad, kelle esivanemad olid võõrad sellele – ja et Tema nimi on iga tõelise hommikupalve ja iga püha õhtulaulu aluseks. „Tema nimi püsib igavesti” ja Tema evangeelium laiendab oma päästvat ja pühitsevat väge maailmas valdkonnast valdkonda kuni Ta tuleb taas, “oma auhiilguses ja kõik pühad inglid koos Temaga”, austama oma pühasid Iseendaga igavesest ajast igavesti. Ma olen pikalt rääkinud sellest, mida meie Issand ütles oma surma kui Tema austamise vahendi kohta, sest ma kardan, et me mõtleme liiga pealkiskaudselt sellest, mida Tema nii kõrgeks pidas.

(2)

II. Ülejäänud paar minutit tuleb pühendada teksti teisele osale, mis puudutab KRISTUSE SURMA VAJADUST JA TULEMUSI.
Meie Issand näib ütlevat, et Tema jaoks oli hädavajalik surra – isegi Tema täiuslikust elust poleks meile kasu olnud, kui Ta poleks surnud. Ta ütleb: “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi.” Nõnda näete, vennad, et kui Kristus, pärast selle maa peale tulekut ei oleks surnud nii nagu Ta suri, siis mis kinimkonda puudutab, siis oleks Ta pidanud üksi taevas elama.

Sõna “üksi” ei oleks kuidagi Jumalaga seostatav, sest nii pühad inglid kui ka Tema Isa ja igavesti õnnistatud Vaim oleksid alati olnud Tema lähedal. Aga kui meie Issand oleks võinud tulla ja siis  tagasi taevasse läinud ilma suremata, ei oleks ühegi teise inimese jaoks võimalik olnud kunagi taevasse minna ja Kristus oleks olnud ainus inimene kogu sellel rõõmu maal.

Kohutav on isegi mõelda sellisele asjale. Kui see oleks võinud juhtuda, siis kuhu oleksid kõik Jumala pühad ja kogu inimkond läinud? On vaid üks teine piirkond – pimeduse ja surma maa, valude, õuduse ja hädade maa. Ja sinna oleksime vist kõik läinud, kui Kristus ei oleks  surnud ristil – mitte ainult varas Kristuse vasakul käel, aga ka varas Tema paremal käel ka – mitte ainult Juudas, vaid ka Peetrus, Johannes ja kõik apostlid – mitte ainult Deemas, vaid ka Paulus ja Siilas ja kõik algkristlased – mitte ainult Ahitofel, vaid ka Taavet – mitte ainult ülekohtused, vaid ka õiged ka – kõik! Kõik! KÕIK, olles pattu teinud, oleksid mõistetud igavese viha alla, kui Jeesus ei oleks surnud.

Ah, aga Inimese Pojal, kes oli ka Jumala Poeg, ei olnud võimalik olla üksi taevas! Ta ei saanud rahul olla sellega, et Ta on seal üksi. Ta lahkus oma Isa kõrvalt auhiilguses, et Ta võiks saada Inimese Pojaks. Ja siis, pärast seda, kui Ta oli kord viinud meie inimloomuse liitu oma jumalikkusega, Ta ei saanud minna tagasi taevasse, et seal üksinduses elada, ilma teise inimeseta, kes Talle seltskonda pakukss. Me ei saa ette kujutada Esmasündinut ilma vendluseta, Pead ilma  ihuta, Päästjat kellel pole päästetuid, kes laulaksid Tema kiitust, Karjast ilma lammasteta, Kuningat ilma alamateta. Ei, see ei oleks olnud mõeldav  ja seetõttu oli hädavajalik, et Kristus sureks.

See oli kõige sugestiivsem ja sobivaim kuju, mida Kristus kasutas – et nisutera tuleb panna maasse ja see peab surema, vastasel juhul ei saa ta oma sarnaseid toota. Meie keel ja kõik keeled, kui nad räägivad sellistest kõrgetest teemadest nagu elu ja surm, muutuvad väga sarnaseks värtna lõngaks, mis kõik on kui üks sasipundar – ja me ei tohi kunagi rääkida kergekäeliselt nendest ülimatest tõdedest.

Ma usun, et pooled vaidlused selle väga olulise igavese karistuse teema üle — mille kohta mõned arvavad, et Pühakiri pooldab piiratud perioodiga karistust – tekivad kuna need, kes seda seisukohta omavad, ei märka, et pelgalt eksisteerimise ja elu vahel on tohutu erinevus ning veelgi suurem erinevus on surma ja annihilatsiooni vahel.

Kui nisutera peaks tõesti surema, siis ei kannaks see vilja. Kui linnasevalmistaja on maisi erinevatel viisidel töödelnud , mis lõpeb ahjus kuivatamisega, siis on see tõesti surnud. Ja kui selle peaks maha istutama, siis see ei kannaka kunagi vilja. See on väga erinev surm sellest, mis leiab aset siis, kus seeme mulda visatakse – seal ta sureb hoopis teises mõttes ehk mädaneb – maisi olemus lahustub ja annab esimese pinnase väikeseks eluhetkeks, millest nisu tera  saaks elu minuti toituda, sest see ei ole täielikult elus, selle sees on eluidu. “Maisi või nisu” tera peab lagunema ja see tuleb lahutada selle põhielementideks või muidu ei saa see vilja kanda. [C. H. Spurgeoni raamatus “Autobiograafia”, kd. III, lk 194–196, on selle teema kohta täiendavaid selgitusi, sealhulgas antud surma määratluse kohta mille hr Spurgeon hr Ruskinile andis, kes hiljem ütles: “See on kõige erakordsem surma määratlus, mida ma kunagi kuulnud olen, kuid see on tõsi.”]

Niisiis, meie Issand Jeesus Kristus pidi surema ja olema maetud hauda, nii nagu seemnevili pannakse maapinnale ja seal pidi Ta justkui lahustuma oma esmasteks elementideks – hingeks, mis ajutiselt kehast  ja inimkonna Jumalast eraldatakse. Ilma selle surmata ei oleks Temast vilja tärganud. Aga kui Ta oli selle surmakogemuse läbi elanud, siis tärkas surnud Kristusest — sel viisil  — üliküllusesvilja.

Keegi ei saa teile öelda, miks see on nii, et kui üks nisutera mulda panna, siis võib see esile kutsuda sajakordse vilja. Miks peaks see ennast nii paljundama? See on suur mõistatus, kuid see on kindel fakt – ja see on õnnistatud usu müsteerium, et kui Jeesus Kristus suri, on kõik, kes Teda usaldavad see “ülikülluslik vili”, mis tärkab Tema surmast. Kuna Ta suri puu otsas, peavad usklikud elama koos Temaga igavesti.

Mul ei ole praegu aega sellesse teemasse täielikult süveneda, kuid te kõik teate, et kui Kristus poleks surnud, siis oleks meie endiselt kõik needuse all. Kui Jeesus poleks surnud, oleksime Jumala kohtupings hukka mõistetud. Kui Jeesus poleks surnud, poleks meil olnud võimalust Jumalale läheneda. Me ei oleks usklikena saanud üldse eksisteerida, välja arvatud Tema surma kaudu.

Aga nüüd, kuulutades Tema surma ja kuuldes sõnumit usu kõrva kaudu Püha Vaimu tõhusa toimimise läbi oleme tehtud elavaks Jumalale ja seeläbi “viljaks” Kolgata ristil surnud Päästja ülistuseks.

Armsad, kui tahame olla viljakad oma teenistuses – kui tahame näha patuseid pöördumas –, siis peame jutlustama Kristuse surmast. Kui sepp lööb kuuma rauda alasi vastu, siis peame hoolitsema selle eest, et  evangeeliumi haamer töötaks selle suure alustõe kallal: „ Kristus suri meie pattude eest, nagu on  kirjutatud pühades kirjades,.”

Ei ole mõtet rääkida meestega muudel teemadel lootuses, et see viib nende pöördumiseni. Suur hinge äratav vahend on “Jeesus Kristus ja tema kui ristilöödu.” Kes iganes tuleb ja usaldab Jumala poolt määratud patustajate asendajat päästetakse igaveseks, sest elu tuleb ainult Tema surma kaudu. Patuste päästmine ei toimu tavaliselt isegi Kristuse suure ja hiilgava teise tulemise tõe kuulutamisega, mitte Kristuse tuhandeaastasest ja igavesest hiilgusest jutlustades, vaid siis kui me lakkamatult osutame ristile tõstetud Kristusele. Seal on nisutera, mis mulda pannes kannab palju vilja ja me peame hoidma seda teemat rohkem kui kõiki teisi.

Teie, kes proovite pöördumatutega rääkida, peate seda tegema, kui soovite näha seda kuidas nad leiavad tõelise, kestva rahu, ja sisenevad tõelisesse kristlikusse vabadusse. Peate ütlema koos Charles Wesleyga,

“Ma näitan Tema ainsat õigust,
Tema päästvat tõde kuulutan.
Minu ainus töö siin maa peal
on hüüda: “Ennäe Tall!”

Pean lõpetama, vennad, selle mõtisklusega. Sina ja mina tahame kanda vilja Jumalale. Me tahame päästa hingi. Siis peame tegema seda, mida Kristus tegi, kuigi teises mõttes. See tähendab, et me peame langema maapinnale ja surema.

Kas olete kunagi näinud vaimulikku, kes oli selline härrasmees, kes kunagi ei tundnud oma rahvast, ja mitte kunagi oma elus ei surunud nende kätt – kes tahtis neile vaid näidata, kui väärikas isiksus on ordineeritud vaimulik? Noh, selline mees on nagu nisutera, mis on pandud kuldsesse pühamusse imetlemiseks.

Kuid võib-olla tunnete teist meest – ta võib olla linnamisjonär – ja ta läheb otse sinna keset nende patu ja viletsuse sisse, keda ta püüab Kristusele võita, vaadates kõike nende seisukohalt. Ja sageli on see tema jaoks raske ülesanne, ometi saab ta sellega hakkama. Ta jätab kõik selle kõrvale, milles ta neist parem on ja räägib nii, et nad mõistaksid teda, ja viib evangeeliumi otse alla nende tasemele.

See mees võidab Päästjale hingi, sest ta pole marmorriiulile laotud nisutera, vaid ta kukutatakse maasse. Ja mida rohkem inimene kulutab end oma Meistri heaks – töötab kuni surmani, murrab oma ihu, tapab end justkui oma Õpetaja teenistuses – seda tõenäolisemalt kannab ta Jumalale “palju vilja”.

Ma ei usu, et saate palju head teha ilma, et teilt oleks palju välja võetud. Ja kui inimesed pööravad nii erilist tähelepanu endale ja on väga ettevaatlikud ning teenivad Jumalat ainult siis, kui see neile midagi maksma ei lähe, siis ma usun, et sellest ei too mingit maist head endaga kaasa. Mees, keda Jumal väga õnnistab peab selles mõttes olema valmis maa alla kukkuma ja surema.

Tagakiusamise ajal on kristlane sageli pidanud end sõna otseses mõttes end ära andma, et surra, kuid Kristuse tõttu on ta sel viisil kandnud “palju vilja”. Ei olnud teisi nii viljakaid evangeeliumi kuulutajaid kui vaid need, kes kannatasid Smithfieldi tuleriidal või piinapingil.

Kui soovite teisi päästa, siis ei tohi te  midagi tagasi hoida, vaid peate jäljendama oma Õpetajat, kelle kohta Tema vaenlased ütlesid pilkavalt, kuid tõeliselt: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa.” Ma palun teid, vennad ja õed Kristuses, et te otsustaksite Jumala jõuga, et ei ole midagi sellist, mida te ei teeks ja ja ei annaks Tema eest, kes armastas teid nii hästi, et andis teie päästmiseks kõik, mis tal oli. Otsima, kõigi vahenditega, mida saate kasutada, võimalusi, kuidas võita hingi Kristusele.

Inimene, kes peab inimesi usku tooma või muidu ta sureb, saab neid. Naine, kes tunneb, et ta peab tooma oma klassi Kristuse juurde ei puhka kunagi enne, kui ta seda teeb, toob nad Kristuse juurde. Issand aita meid, nii et me kuulutaksime Kristust ja elaksime Kristuse jaoks, ja kui vaja, siis ka sureksime Kristuse eest, et me saaksime kanda vilja Jumalale – “mõned sajakordselt, mõned kuuekümnekordselt jamõned kolmekümnekordselt”. Aamen.

VÄLJAANDJA MÄRKUS

Väga märkimisväärse osa sellest jutlusest vaatas hr Spurgeon isiklikult enne selle avaldamist üle. Teema – “Kristuse surm ja meie oma” – sobib eriti hästi viieteistkümnendaks  armastatud jutlustaja viimaste päevade aastapäevaks siin maa peal. [Ta suri 31. jaanuaril 1892.] Aga teema järgmisest jutlusest, mis avaldatakse 31. jaanuaril – tema jutluse täpsel kojumineku aastapäeval— on siiski sobivam. Jutluse tekst on: „ISSAND on andnud ja ISSAND on võtnud; ISSANDA nimi olgu kiidetud!”.” Ja jutluse pealkirjaks saab  “Viisteist aastat hiljem!” tuletades meelde kõigile lugejatele, et kuigi jutlustaja häält pole siin maailmas kuuldud viimased viisteist aastat, ometi nagu märtrisurma saanud Aabel: “Ta räägib veel surnuna,” ja nagu dr. Newman Hall tõesti ütles: “Kuni ta veel räägin ei ole ta surnud.”

Selle eesmärk on lisada jutlusesse – järgides 1892. aasta pretsedenti – hr Spurgeoni portree, kus ta istub oma töötoas ning “New Park Street Pulpit”  ja Metropolitan Tabernacle Pulpit” köited asuvad otse tema pea taga. Nüüd on neid jälle poole vähem kui siis kui see foto tehti.

Mõnevõrra tähelepanuväärne on ka see, et järgmisel nädalal avaldatav jutlus peeti neljapäeva õhtul, 11. veebruaril 1869, täpselt kakskümmend kolm aastat enne matuseteenistust Tabernacles ja pikka rongkäiku Newingtonist Norwoodi ja matmist kalmistul, kus oli tohutult kaasaelavaid pealtvaatajaid.

Jutluste regulaarsed lugejad mäletavad, et omal ajal juhiti tähelepanu sarnastele kokkusattumustele hr Spurgeoni kojumineku ajal, kui ilma igasuguse inimliku eelkokkuleppeta  olid neljal veebruarikuu hingamispäeval mõeldud tekstid 1892. aastal  järgmised – nr. 2242, “Jumala tahe Tuleviku kohta”; nr 2243, “Tema enda matusejutlus”; nr 2244, “Kristuse liikmed”; ja nr 2245 „Elamine, Armastav, kestev liit” – diakon William Olney kojuminekut puudutavat neli diskursust.

Kirjastajad julgevad oletada, et hr. Spurgeoni mälestust ei saa paremini austada kui vaikimisega suurendades veelgi tema jutluste tiraaži, mida hiljem avaldati iganädalaselt mitmeid aastaid ja neil on alati hea meel tsiteerida eritingimusi kõigile, kes soovivad neid aidata kui nad kirjutavad Messrs. Passmore and Alabaster, Paternoster Buildings, London, E.C.

 

(3)

C. H. SPURGEONI SELETUSED
JOHANNESE 12:12-36

Salmid 12-15. Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!” Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud: „Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.”

Isegi väikeses ajaliku hiilguses, mis anti Issandale Jeesusele Kristusele, kui Ta oli “Siin inimeste seas,” nagu proua Luke’i hümn ütleb, oli Tema alandlikkus ja tasadus väga ilmne, täites seeläbi Sakarja 9:9 kirjakoha ennustuse – „Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas.”

Oh, et kogu Tema rahvas oleks alati nii tasase vaimuga ega otsiks suuri asju iseendile, kuid alandudes madala tasemega inimesteni, peaks meeles, et see oli nende isand, kes seda ütles oma jüngritele: „Võtke enda peale Minu ike ja õppige Minult, sest Mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.”

16. Esialgu Ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud.

Ma mõtlen, kas siis kui Kristus tuleb tagasi maa peale oma Isa auhiilguses koos pühade inglitega hakkame ka meie mõistma paljusid asju, mis on meie jaoks praegu täielikud saladused. Võib-olla meie kohta öeldakse siis: „Esialgu Ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud Tema kohta ja et nad Temale seda olid teinud.” Tema taevassemineku esimene hiilgus heitis valguse tulva Kristuse elule, kahtlemata heidab Tema teise tuleku suurem hiilgus meie arusaamadele veelgi eredama valguse Kristuse asjade kohta, mis ületavad meie praegust arusaamist.

17-19. Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli Tema juures, kui Ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja Tema surnuist üles äratas. Just seepärast rahvahulk tuligi Talle vastu, et ta kuulis Teda olevat teinud selle tunnustähe. Variserid ütlesid nüüd üksteisele: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb Tema järele!”

Kahtlemata arvasid nii ka paljud Tema jüngrid, kuid nii Kristuse sõbrad kui ka vaenlased eksisid, sest te, vennad ja õed, mäletate, et Kristuse võidukäigule Jeruusalemma järgnes vähem kui nädala jooksul hoopis teistsugune stseen – kui sama rahvahulk, kes hüüdis, “Hosanna!” hüüdis: „Vii ära, vii ära, löö Ta risti!!”

Maailm, mis pidi Talle järgnema, naelutas Ta ristile, nii lühiajaline on populaarsus inimeste seas. Nii lühiajaline on ka Kristuse imetlemine lihalike meelte poolt, sest nad imetlevad Teda moe pärast ja ei suuda selle vastu midagi parata. On kirjutatud Kristuse elust, mis on olnud täis Tema imetlemist, kuid samas täis vastuseisu Tema jumalikkusele.

Me ei tohi seda alati pidada julgustavaks märgiks, kui inimesed ülistavad Kristust, sest väga kiiresti, kui Asja juur ei ole nendes ja nad ei võta Teda vastu oma Issanda ja Õpetajana, siis nende noot muutub ja “Hosanna!” asendub: “„Vii ära, löö Ta risti!!”

20-21. Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.  Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.”

Ma ei tea muud põhjust, miks need kreeklased läksid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, kui sellepärast, et tal oli kreeka nimi. Ometi olid Andreasel ja Peetrusel ka kreekapärased nimed. Kui ma läheksin Pariisi ja tahaksin presidenti näha ja teaksin, et kabinetis on keegi ingliskeelse nimega, siis tõenäoliselt ütleksin: “Noh, ta on kas inglane või ta on inglise päritolust nii, et ta võib tunda minu vastu huvi ja anda mulle, mida ma tahan.”

Võib-olla oli see põhjus, miks need kreeklased Filippuse juurde tulid. Ma ei suuda midagi muud välja mõelda, aga ma tean et kui Te tahate jõuda Kristuse juurde, siis leiate alati mingi viisi, kuidas seda teha, ja see on põhjus, miks nii paljud inimesed ei jõua Temani, sest nad ei taha seda teha. Võite kõik tulla Jeesuse Kristuse juurde, kui te tahate. Aga paraku! Kui Tema arm seda ei kontrolli ja ei muuda, siis kallutab Teie tahe Teid veelgi kaugemale Kristusest mitte Talle lähemale.

22. Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.

Andreas ja Filippus näivad olevat olnud ustavad sõbrad ja kaastöölised ja see on alati hea kui kristlastest mehed saavad Kristuse heaks töötada koos meeldivate kaaslastega.

Mu vaene hämmeldunud vend, kui Te ei suuda ise Jeesuse Kristuse juurde jõuda, siis on hea, kui Te ütlete mõnele Filippusele: “Härra, ma tahaksin Jeesust näha.” Võib-olla ütleb Filippus oma sõbrale Andreasele ja siis Filippus ja Andreas lähevad koos ja räägivad sellest Jeesusele ja nii Te jõuate Tema juurde. See on suur palve abi, kui Te ise ei suuda palvetada, et Te võtaksite siis ühendust kellegagi, kelle kohta teate, et ta on kristlane ja kes tunneb kaastunnet Teie vastu, et ta tuleks ja palvetaks koos Teiega.

23-24. Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti,

– “Aamen, aamen,” –

24-25. Ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.

Või nagu tuleks öelda: “Kes armastab oma elu, kaotab selle.” See ei ole õige viis kuidas elada ja oma isekas katses elada endale, on ta kaotamas oma elu.

25-26. ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks. Kes tahab Mind teenida, peab järgnema Mulle

Parim teenistus, mida saate Kristusele osutada, on Teda järgida. Kui soovite teha seda, mis Talle meeldib, siis tehke nii, nagu Tema tegi.

26. kus olen Mina, sinna saab ka Mu teenija. 

Sellest paremat majutust ei ole olemas. Niisiis, nagu Kristus pidi siin  keset kurbust, pattu ja häbi elama,  peate Teiegi olema valmis sama tegema. Kuid kuna Kristus tõsteti hiljem kirjeldamatusse ausse, nii on lood ka Teiega, kui Te olete Tema tõeline sulane.

26. Kes iganes Mind teenib, seda austab Mu Isa.

Sest selline on Isa armastus oma Poja vastu, et Tal on hea meel austada kõiki neid, kellest saavad Tema Poja ustavad teenijad.

27. Nüüd on Mu hing ehmunud. Ja mida Ma ütlen? Kas Ma pean ütlema: “Isa, päästa Mind sellest tunnist? Kuid Ma olen juba astunud sellesse tundi.”

Päästja südames oli konflikt – Tema tõelise inimlikkuse nõrkus võitles Tema lõpmatu kiindumuse tugevusega oma rahva ja ka Isa vastu. Me ei tohi kunagi unustada, et „Ta oli kõigiti kiusatud nii nagu  meie, ja siiski ilma patuta.” Kui Tema jaoks poleks olnud valus surra patuste Asendajana poleks Tema surmas olnud lepitusohvrit. Ja kui hirm poleks Teda surmamõttel tabanud, siis oleks see tõestanud, et Ta ei surnud nii nagu meie ja seetõttu Ta poleks saanud olla meie Asendaja nii nagu Ta seda oli.

Pange tähele, kuidas Päästja räägib võitlusest, mis käis Tema hinges. “Ja mida Ma ütlen?” Kas Teil on tulnud kunagi endalt seda küsida, kui proovite palvetada? Kui jah, siis ärge imestage, sest isegi Teie Isand ja Õpetaja ütles sama. „Ja mida Ma ütlen?” – Ta oleks nagu peatunud, et mõelda, missuguses vormis Ta peaks palvetama – “Kas Ma pean ütlema: Isa, päästa Mind sellest tunnist? Kuid Ma olen juba astunud sellesse tundi.”

28. Isa, kirgasta oma nime!

See on suurepärane vastus Päästja küsimusele: “Ja mida Ma ütlen?” Ja kui Te ei tea, kuidas palvetada, siis võite alati esitada palve: “Isa, austa oma nime.”

Teil on kodus mõni kallis inimene väga haige – Teil oleks hea meel, kui hinnaline elu säästaks, kuid Te pole kindel, kas võite seda küsida. Noh, siis öelge: “Isa, austa oma nime.” Võimalik, et Te lähete läbi suurest katsumusest ja Teil oleks hea meel selle eest põgeneda, aga Te ei tea, kas see on jumalik tahe, et Te peaksite seda tegema. Noh, siis võite igal juhul esitada selle palve: „Isa, austa oma nime. Mis iganes toob Sulle kõige rohkem au, olgu minu tahe, nagu on Sinu tahe.”

28 Siis tuli hääl taevast: 

Kuuldav hääl, sest need, kes kõrval seisid, võisid seda kuulda – “Siis tuli hääl taevast,”

28-30. „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.” Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: „Ingel rääkis temaga.” Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud Minu, vaid teie pärast.”

„Teid oli vaja tugevdada minu missiooni jumaliku iseloomu ja autoriteedi suhtes. Te nõudsite lohutust, et saada täielik kindlus selles, et Ma tõesti austan oma Isa isegi siis, kui Ma suren Kolgata ristil.”

31. Nüüd käib kohus selle maailma üle

See on imeline lause – justkui Kristuse surmas mõistetaks maailma üle kohut ja see mõisteti hukka. Ja nii see oli. Miski ei ole mõistnud maailma kunagi nii süüdi Jumala reetmises, kui inimesed, kes ütlesid Issanda Jeesuse Kristuse, Jumala armastatud Poja kohta: „Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Kristuse vere valamine ristil on karmiinpunane tõend inimloomuse sügavast üleastumisest: “Nüüd käib kohus selle maailma üle.” Sellel tekstil on veel üks tõlgendus säilitades kreekakeelse sõna: “Nüüd on selle maailma kriis“. [Vaata jutlust nr 2338, selle maailma kriisi kohta]

31. Nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.

Jumal tänatud selle eest! Tema aujärge raputati kuni ta langes, kui Kristus Kolgatal suri. Kogu pimedus sai igaveseks lüüa sel tunnil, mil inimesed ja kuradid arvasid, et nad on võidu saavutanud.

32-33. Ja kui Mind maa pealt ülendatakse, siis Ma tõmban kõik enese juurde.”Aga seda Ta ütles, et viidata, millist surma Tal tuleb surra.

Ometi isegi siis ei mõistnud nad seda, nii nagu meile praegu tundub, et Ta rääkis enda ristile tõstmisest.

34-36. Rahvahulk vastas siis talle: „Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas Sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?” Jeesus ütles neile: „Valgus on veel pisut aega teie seas. Käige, kuni teil valgus on, et teid ei tabaks pimedus. Kes käib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb.Uskuge valgusesse, kuni teil valgus on, et te sünniksite valguse lasteks.” Seda rääkis Jeesus ning lahkus ja peitis enda nende eest.

 

Autor: Charles Haddon Spurgeon / CHRIST’S DEATH AND OURS

Võetud The Metropolitan Tabernacle Pulpit C. H. Spurgeoni kollektsioonist. Tehtud on ainult vajalikud muudatused, näiteks nagu õigekirjavigade parandamine, kirjavahemärkide kasutamine, jumaluse asesõnade suurtähtede kasutamine ja väheste arhailiste asesõnade minimaalne värskendamine. Sisu on lühendamata. Täiendavad piiblipõhised materjalid on saadaval aadressil www.spurgeongems.org.

Charles Haddon Spurgeon (1834-1892) oli kutsutud Londoni New Park Streeti kabeli pastoriks, kui ta oli vaid üheksateist aastane. Sellest kirikust sai 6000-kohaline Metropolitan Tabernacle, mille pastor ta oli kuni oma surmani 58-aastaselt. Oma suhteliselt lühikese, kuid fenomenaalselt produktiivse teenistuse kaudu töötas Spurgeon pastorina, juhtis pastorikolledžit, juhtis piibli- ja traktaatide ühingut, organiseeris Stockwelli orbudekodu, andis välja igakuist ajakirja “Sword and Trowel,” toimetas iganädalast jutlust (nende hulgas, mida ta igal nädalal jutlustas) ja kirjutas mitmeid raamatuid, sealhulgas oma tuntud “Treasury of David.”