Telefonikõne tuli umbes kell 9 õhtul. Kui ma vastasin, siis tabas mind murest tulvil hääl. “Jon! Kus sa täna õhtul olid? Kas sinuga on kõik korras?” See oli Monty. Järsku tundsin end nagu laps, kes on koolist puudumisega vahele jäänud.
Monty Sholund oli 1940. aastate lõpus olnud Jim Ellioti kursusekaaslane Wheatoni kolledžis ning veetnud 35 aastat misjoniväljal Lõuna-Aafrikas ja Zaire’is (praegu Kongo Demokraatlik Vabariik). Kui ta “pensionile jäi” ja kolis tagasi USA-sse, asutas ta 1982. aastal Village Schools of the Bible, et “aidata äsja pöördunud ja vanemaid kristlasi nende kasvamisel ja küpsemisel Jeesuses Kristuses” ning “aitamaks neil tundma õppida ja rakendada Jumala Sõna oma ellu.”
Olin end kirja pannud ühte tema klassi, aastapikkusesse Piibli uuringusse, mis toimus igal nädalal ühel õhtul meie kirikus. Monty nõudis, et me täidaksime igas klassis etteantud lugemise ja kirjutaksime referaadi ning tegi selgeks, et kui me ülesannet ei täida, siis ei tohi me tundi tulla.
Sel konkreetsel nädalal ei olnud ma referaati valmis saanud. Ma ei mäleta miks. Kuna olin 23-aastane vastabiellunu, kellel ei olnud lapsi ja kellel oli kerge vastutuse koorem, siis ei olnud põhjus hea. Ja ma teadsin seda.
Kindla julgustuse annus
Olen kindel, et ka Monty teadis seda, kuigi ta oli piisavalt lahke, et jätta mulle võimalus vastupidist tõestada. Kui mu ebalev selgitus kinnitas, et lahkus oli põhjendamatu, osutas ta mulle veel headust: andes tubli annuse kindlat julgustust. “Oh, jah,” ütles ta. „Kui te ülesannet ei täitnud, siis oli teil õigus mitte tulla. Aga ausalt, Jon, minu mulje sinust on teistsugune. Ootan sinult enamat. Loodan, et ma ei ole eksinud.”
Monty sõnad ei pruugi Teile praegu julgustavalt mõjuda. Võin Teile öelda, et kui ma telefoni käest panin, ei tundnud ma julgustust. Monty oli paljastanud minu hooletuse ja distsipliini puudumise, nii et tundsin end paljastatuna ja õhust tühjaks lastuna. Ja õigustatult.
Julgustus jõudis kohale alles hiljem, kui mõtisklesin Monty sõnade ja selle lihtsa tõsiasja üle, et ta neid rääkis. Olin üks tema klassi kolmekümnest õpilasest, kuid ta otsis mind isiklikult üles, sest tahtis, et ma kasvaksin ja küpseksin Jeesuses Kristuses; ta tahtis rakendada Jumala Sõna minu ellu. Ta hoolis piisavalt minu usu tulemusest, et manitseda mind mitte ainult minu potentsiaalist, vaid ka Jumala aust (Rm 3:23) ilma jäämises, kui raiskasin Jumala poolt mulle antud väärtuslikku aega.
Monty kõne tol õhtul sundis mind tegema vajalikku eneseanalüüsi ja hingeotsinguid. Tal oli õigus: ma ei täitnud käsku kasutada oma aega parimal viisil (Efeslastele 5:16). Selle selgem nägemine julgustas mind suhtuma suurema hoolsusega mitte ainult oma ülesannetesse, vaid ka kohustuste täitmisesse üldiselt.
Õlgadest kinni haaratud
Me kõik vajame regulaarselt julgustust, sest me kõik seisame silmitsi regulaarsete võitluste, heidutavate nõrkuste ja hirmudega. Muidugi eelistame me kõik õrnemat julgustamist, näiteks kinnitust, kui teeme midagi hästi või kaastundlikku lohutust, kui kannatame.
Kuid mõnikord vajame enim kindlat julgustust – sellist, mis paneb meid seisma silmitsi nõrkuse kahjuliku pimeala või patuse uskmatuse vormiga, mis meid kontrollib. Sellistel juhtudel ei pea meid kinnitama ega lohutama. Meid tuleb julgustada, et „jätaksime kõrvale kõik raskused ja patu, mis nii kergesti meid takistab, [et saaksime] joosta vastupidavalt meie ette seatud võidujooksu” (Heebrealastele 12:1).
See teebki manitsusest julgustamise vormi, kuigi see pole niivõrd õlg, millel nutta, kuivõrd õlgadest kinni haaramine ja kindel üleskutse rakendada usuga täidetud julgust. Mõned julgustused tekitavad meis tunde, kuidas meie julgus kohe tõuseb. Kuid teised ei tee seda, eriti kui need sisaldavad noomituse või manitsuse elemente (2Timoteosele 4:2), nagu see, mille Monty mulle andis. Kuid kui armastust jagab keegi, kes tõesti hoolib meie usu tulemusest, siis on manitsus hindamatu kingitus.
Hindamatu visaduse kingitus
Sellepärast kästakse meil, kristlastel, üksteist manitseda, nagu Heebrea kirja autor selgitab:
“Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!” (Heebrealastele 3:12–13)
Selle teksti sõnastus ütleb meile, et julgustused ei ole alati meeldivad. Kui julgustatakse südant kõvaks tegevat pattu vältima või patustamist lõpetama, ei pruugi see tunduda kohe julgustav. Kuid põhjus, miks manitsused on hindamatud kingitused, on nende viljade tõttu, mida nad meie elus kannavad, kui oleme piisavalt alandlikud, et neid kuulda võtta. Kui need võetakse truult vastu, siis saavad neist armu vahendid, mis aitavad meil usus püsida – armuannid Jumalalt endalt, mis antakse meie armastavate vendade või õdede kaudu. Seetõttu tuletab Heebrea kirja autor meile hiljem oma kirjas meelde Õpetussõnad 3:11–12:
„Mu poeg, ära põlga Issanda karistust
ja ära nõrke, kui tema sind noomib!
Sest keda Issand armastab, seda ta karistab,
ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.” (Heebrealastele 12:5–6)
Iga jünger vajab distsipliini. Ja kuigi „Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob
kurvastust, . . . hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.” (Heebrealastele 12:11).
Julgus manitseda
Anda julgustuse kaudu kindel manitsus nõuab julgust. Ja sageli, mida isiklikum on üleskutse, seda rohkem julgust see nõuab. Tavaliselt on mul lihtsam anda rühmale üldine manitsus kui manitseda sõpra näost näkku (või häälest häälde, nagu Monty minuga tegi).
Kunagi, olles näinud üht oma vanimat ja kallimat sõpra astumas samme, mis minu arvates oleksid viinud ta sügavamale patusesse mustrisse, teadsin, et pean midagi ütlema. Niisiis, ma leppisin temaga õhtusöögi kokku. Aga kui ma temaga üle restoranilaua silmitsi seisin, siis kogesin tugevat sisemist vastupanu. Kui ma ütleksin, mida ma öelda tahtsin, võib see tähendada meie sõpruse lõppu. Aga ma armastasin teda. Niisiis, hingasin sügavalt sisse, ütlesin sõnu, mida mul oli raske öelda ja mida tal oli raske kuulda. Alguses oli ta nördinud ja kaitses ennast. Aga õnneks, kui me rääkisime, siis kuulis ta mu sõnu minu armastuse kontekstis ja võttis need südamesse. Hiljem rääkis ta mulle, kui tänulik ta selle pöördelise vestluse eest oli, sest see julgustas teda kurssi muutma.
See nõuab julgust, et pakkuda sellist kindlat julgustust, mis paljastab teise nõrkuse patu ees. Kuid „parem on avalik noomitus kui varjatud armastus”, sest „ustavad on sõbra haavad” (Õpetussõnad 27:5–6). Ja mu sõbra puhul osutus tõeks Õpetussõna : „Kes teist inimest noomib, leiab lõpuks enam tänu kui libekeelne.” (Õpetussõnad 28:23).
Julgustamise mudel
Monty Sholund suri 2007. aasta kevadel, “vana ja elatanuna” (1. Moosese 25:8), olles veetnud oma elu ustavalt Kristust teenides. Tema matusekõnes öeldi, et ta “oli alati suurepärane julgustaja.” Kuna sõprus temaga ulatus sellest piiblitunnist palju kaugemale, leian, et see väide on väga täpne. Ta oli üks uhkemaid julgustajaid, keda ma kunagi olen kohanud. Ja tema julgustus oli alati siiras, mitte kunagi meelitav.
Monty oli aga Piibellikus mõttes täieliku julgustamise eeskuju. Tema julgustuse eesmärk oli alati aidata pühadel kasvada ja küpseda Jeesuses Kristuses. Niisiis, ta oli armastavalt helde kinnitava ja lohutava julgustusega ning ta oli armastavalt julge kindla ja manitseva julgustusega – viimane tõestas esimese usaldusväärsust.
Seega, kui ma seda armastavat juhti mäletan ja „tema elulõppu silmas pean”, siis tekitab see minus soovi „jäljendada tema usku” (Heebrealastele 13:7). Ma tahan olla rohkem tema moodi. Ja ma õnnistan tema mälestust.
Autor: Jon Bloom / When Love Takes You by the Shoulders: Embracing the Gift of Exhortation | Desiring God
Jon Bloom (@Bloom_Jon) on õpetaja ja Desiring God kaasasutaja. Ta on nelja raamatu autor, sealhulgas “Not by Sight” ja viimati “True to His Word.” Temal ja ta naisel on viis last ja nad elavad Twin Cities.
Pühakirja loogika kohaselt on noomitus kingitus. Teatud ilmaliku mõtteviisi loogika kohaselt on noomimine rõhumine. Ühte tüüpi ilmalike jaoks .....
Mu abikaasa Darrin ja mina oleme klassikaline vastandite tõmbumise juhtum. Oleme oma usus ja põhiväärtustes ning teineteisele ja .....
Kui Oprah Winfrey 2011. aastal oma kauakestnud päevase jutusaate lõpetas, häälestusin viimasele osale, mõistsin saatejuhi kohalolu ja mõju .....
Olen 1 Peetruse 5:2 ("Karjatage teie seas olevat Jumala karja, tehes järelevalvet, mitte sunniviisiliselt, vaid vabatahtlikult" - ing.k. .....
Kui üksteist jüngrit nägid Jeesust pärast Tema ülestõusmist ja võtsid Temalt vastu suure misjonikäsu, siis Matteuse sõnade kohaselt, .....
Pealkirja arvestades säilitab raamat "The Great Dechurching" ("Suur kogudusest taganemine")üllatavalt optimistliku tooni. Autorite Jim Davise ja Michael Grahami .....
Jumal armastab ausust ja avatust. Kuidas ma seda tean? Sest ausus on tarkuse kehastus, nagu on kirjas Õpetussõnades, .....
1. Moosese 18:12 koges Saara oma elu madalaimat hetke. Jumal lubas, et Aabraham saab temalt poja ja seda .....
