Kannatused jäävad mulle mitmes mõttes mõistatuseks. Kuigi minu valu oli tohutult täis Jumala armu ja ligiolu, siiski ei mõista ma ikka veel, miks mõned usklikud, kes armastavad Jumalat, kannatavad kaotust kaotuse järel, kuni tunnevad end täiesti lootusetuna ja segaduses olevana, olles kaetud pimedusega. Ma ei saa aru, miks inimesed, kes pole Jumala teelt eksinud, vaatavad kõiges Tema poole ja tunnevad end samal ajal lüüasaanutena ja mudasse tallatutena. Ma ei saa aru, miks Jumala rahvast, keda Ta väärtustab ja kaitseb, juhitakse nagu lambaid tapmisele.
Ja mitte ainult mina ei ole segaduses. Piibel kordab, et kannatuste põhjused võivad olla salapärased ja segased ning meie vaatenurgast arusaamatud.
Näiteks Iiobi raamatu esimeses vaatuses läheme me taevasse ja oleme saatana ja Jumala vahelise dialoogi tunnistajateks. Nende vestlusest saame aru, et kannatustes toimub palju rohkem, kui keegi meist suudab näha, mitte ainult Iiobi, vaid ka meie eludes (Efeslastele 6:12). Jumalal on eesmärgid, mis teenivad nii meie heaolu kui ka Tema au, kuigi me ei pruugi neid mõista enne, kui oleme taevas. Seni elame näilise paradoksiga: Jumal on suveräänne ja hea, kuid Tema rahvas võib kogeda mõeldamatuid kannatusi ja kaotusi, isegi kui nad Teda siiralt usaldavad.
Psalm 44 kirjeldab sarnast vastuolu. Me ei tea selle kirjutamise asjaolusid, kuid teame, et iisraellased tundsid end Jumala poolt hüljatuna. Laulukirjutaja räägib otse Jumalaga, tunnistades mõõtmatust valust, tunnistades Tema võrratut väge ja vabastamisi minevikus. Ta hüüab julgelt Jumala poole, valades välja oma küsimused ja kahtlused, usaldades Jumalat piisavalt, et seista ausalt Tema ees. See on psalm neile, kes usaldavad Jumalat, kuid kellel on kannatustes olles rohkem küsimusi kui vastuseid.
Mitte meie enda kätega
Psalm algab ülistusega, Jumala headuse ja ustavuse tunnustamisega iidsetel aegadel oma rahva vastu. Salmides 1-9 väidab psalmist, et nende esivanemad elasid õitsengus ja võitsid vaenlasi mitte nende oskuste, vaid Jumala sekkumise tõttu. Jumal soosis Iisraeli ja saatis nende vaenlased häbisse ning rahvas ülistas Tema nime. Seda kõike tegi Jumal, nagu salmis 4 öeldakse: “Sest mitte oma mõõgaga ei omandanud nad maad ja nende käsivars ei aidanud neid, vaid see oli Sinu parem käsi, Sinu käsivars ja Sinu palge valgus, sest Sul oli neist hea meel.”
Seejärel kinnitab psalmist veel kord oma truudust Jumalale. Ta ei toetu oma ressurssidele, oma mõõgale ja vibule, vaid ainult tänu Jumalale võivad need olla võidukad. Ja nad kiidavad Tema nime ja tänavad Teda igavesti.
Aga siis midagi muutub. Salmides 10–17 ütleb psalmist, et Jumal oli see, kes korraldas nende hilisema häbi ja lüüasaamise: “Sina paned meid teotuseks meie naabritele, irvitamiseks ja pilkamiseks meie ümbruskonnale… ”
Iisraellased mõistsid, et nende kannatused tulid otse Jumalalt. Nad ei saanud aru, miks see juhtus, kuid teadsid, kust see tuli. Nad mõistsid, et Jumal teeb valgust ja loob pimeduse, toob õnne ja õnnetuse (Jesaja 45:7). See töötab ja keegi ei saa seda tagasi pöörata.
Nagu lambad tapmisele
Salmides 18-23 väidab psalmist, et Jumal tegutseb mitte seetõttu, et iisraellased on pattu teinud. Nad ei unustanud Jumalat, ei kummardanud ebajumalaid ega olnud Temale sõnakuulmatud, vaid olid ustavad Jumala lepingule. Nende süda ei pöördunud tagasi ja nende jalad ei eksinud teelt. Ometi Jumal purustas nad.
Salm 23 on viimane sõna nende süütuse ja kuulekuse kaitseks: “Sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.” Teisisõnu: „Me usaldame sind, Issand ja sureme Sinu eest. Selle asemel, et meid päästa, oled meie maise hävingu taga.” Seda võib võrdsustada märtrite hüüdmisega üle kogu maailma, kes kuulutavad Jumala armastust, kui neid surma juhitakse. Ja see võib olla ustavate kristlaste hädaldamine, kes võitlevad surmava vähi, lõputu valu ja kaotusega. Meie elu on Jumala käes ja me kannatame hävingut.
See on šokeeriv. Kui Jumal juhatab meid vabatahtlikult nagu lambaid tapmisele ja samal ajal me ustavalt teenime Teda, siis võib see panna meid mõtlema, kas Ta meist üldse hoolib. Seega on veelgi hämmastavam, et Paulus tsiteerib seda salmi Roomlastele 8:36 kui näidet sellest, et miski ei saa meid lahutada Jumala armastusest. See tähendab, et kui olukord on kõige halvem ja tunneme end Jumala poolt hüljatuna ja üha lootusetumalt, siis jagab Jumal meile heldelt oma armastust. Ta teeb meist rohkem kui võitjad seal, kus me maitseme kibedat lüüasaamist ega tunne Tema ligiolu.
Kuigi me seostame külluse ja edu aegu Jumala halastusega, tuletab Paulus meile meelde, et Jumala armastus on tugevam kui kunagi varem siis, kui seisame silmitsi meeleheite ja isegi surmaga. Laulukirjutaja kurtis, et Jumal lükkas nad tagasi ja purustas, andes mõista, et Jumal oli nende vastu, kuid Paulus kordab seda seisukohta kristlaste kohta, väites, et isegi kõige mustematel hetkedel – eriti just kõige mustematel hetkedel – töötab Jumal meie heaks.
Kes saab meie vastu olla?
Pauluse otsene viide Psalmile 44 näitab, et kui meile tundub, et Jumal ei hooli ja et Ta on usklike saatuse suhtes ükskõikne, siis me eksime sügavalt. Jumal annab meie heaks endast parima.
See tsitaat asub Pauluse jahmatava avalduse vahel: „Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8:31-32) ja tema suurejooneline avaldus, et oleme rohkem kui võitjad Tema kaudu, kes meid armastas, sest miski kogu loodu juures ei suuda meid lahutada Jumala armastusest (Rm 8:37-39).
Me võime elada koos lakkamatute küsimustega oma kannatuste kohta. Paljud küsimused võivad jääda vastuseta, eriti selline kummitav ja obsessiivne küsimus “Miks?”. Peame uskuma, et Jumalal on põhjused (võib-olla kümme tuhat põhjust), kuigi paljusid neist me tõenäoliselt selles elus ei näe ega mõista. Kuid peamine põhjus peitub Rooma 8:31-39 hiilgavas tões. Kuigi me näeme praegu vaid osaliselt, peame uskuma, et kõik, mida Jumal teeb, tuleb Tema võrreldamatust ja mõistmatust armastusest meie vastu.
Meie suur lootus orus
Lõpetuseks palub psalmist otse Jumalalt abi, öeldes: „Virgu, Issand! Miks Sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt!” (Psalm 43:24). Kui Jeesus ohtliku tormi ajal paadis magas, siis jüngrid mõtlesid, kas Ta hoolib neist. Pärast tormi vaigistamist küsis Jeesus neilt, miks nad kartsid (Markuse 4:35–41). Jeesus teadis täpselt, mis juhtus. Kuid nagu jüngrid, võime ka meie, kui Jumal on passiivne, küsida, kas Ta ei tea või ei hooli sellest, kuigi mõlemad on võimatud.
Psalmist hüüatab: „Miks Sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda?” (Psalm 44:25). Need on küsimused, mida me Jumalalt küsime. Miks me ei näe Sinu nägu? Miks Sa ei tee toimuvaga midagi? Me kogeme psalmisti ahastust nende nimel, kes tunnevad end mahajäetuna ja lebavad kurnatuna tolmus. Ent julgustav tõde on see, et Jumal ei unusta kunagi oma rahvast, sest nad on märgitud Tema peopesadesse (Jesaja 49:16).
Psalm 44 lõpeb palvega: “Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast!” (Psalm 44:27). Ta hüüab Jumalat pääste saamiseks mitte omaenda ustavuse, vaid Jumala iseloomu ja Tema lakkamatu armastuse põhjal. Nagu näeme Rooma 8. peatükis, siis taandub see kõik Jumala armastusele.
See psalm on ilus nutulaul meile, kes mõtleme, kus on Jumal meie kannatustes. Jumal on see, kes aitas meid minevikus ja Jumal on see, kes lubab meil praegu kannatada. Kui aga Paulus põimib Psalmi 44:23 salmi Roomlastele 8. peatükki, siis näeme Jumalat, kes valab välja oma armastuse meie vastu, isegi kui meid juhatatakse nagu lambaid tapmisele. Jumal kutsub meid hüüdma Tema poole, esitades küsimusi ja kirjeldades kannatusi, usaldades Tema vankumatut armastust – isegi ja võib-olla eriti siis, kui seisame silmitsi kannatustega, millel pole mõtet.
Autor: Vaneetha Randall Risner / © 2022 Desiring God Foundation. Veebisait: desiringGod.org
Allikas: https://ieshua.org/kogda-stradaniya-ne-imeyut-smysla.htm
Kannatajate jaoks on üks potentsiaalselt lootustandvamaid tõotusi Kristuse kinnitus: "Mina olen teiega" (Mt 28:20). Kuid meie võime sellest .....
Mu kallis Oherdkaan! Mul on kahju, et sain su viimase kirja. Olen teeninud tema Madalikku palju sajandeid – .....
Meie Issand Jeesus ütles meile väga pühalike sõnadega: „Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse .....
2001. aastal tähistas Armeenia oma 1700. aastapäeva esimese kristliku riigina maailmas. Kui täna küsida Armeenia Apostliku Kiriku liikmetelt .....
Kannatused muudavad meie vaadet. Nii nagu meie loomulikud silmad ei näe nii hästi pimedas, pimestab vaev meie silmi .....
On öid, mil me vaatame pikka aega pimedusse ja pimedus tundub meile lõputu. On öid, mil teeme suu .....
31. jaanuaril 1892.a. suri Prantsusmaal Mentonis Charles Haddon Spurgeon (1834–1892) tema voodi kõrval seisis abikaasa Susie. Tema surm .....
Aga nemad läksid Suurkohtu palge eest minema, rõõmustades, et neid on väärt arvatud kannatama teotust selle nime pärast .....
„Siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju .....
Kriisi üle elamine on midagi enamat kui katastroofi esimesest päevast üle saamine. See esimene päev on sageli hägune. .....
Pärast peaaegu 35 aastat misjonipõllul töötamist mõtiskles Adoniram Judson, mis sundis Uus-Inglismaa kirikuid teda ja tema naist Anni .....
Misjonär suri arvates, et tema missioon oli ebaõnnestunud. Kuid 80 aastat hiljem avastati seal, kus ta kunagi kaugel .....
